Читать книгу Tants lohedega II osa - George R. R. Martin - Страница 3

Kolle oli täis külma ja musta tuhka, kamber kütmata, kui küünlad välja arvata. Iga kord, kui uks avanes, kaldusid küünalde leegid tuuletõmbes ja vabisesid. Ka mõrsja vabises. Nad olid riietanud ta valgesse pitsiga palistatud lambavillast rüüsse. Varrukatele ja pihikule olid õmmeldud mageveepärlid ja jalas kandis ta valgeid hirvenahast susse – kauneid, aga mitte sooje. Tema nägu oli kaame, veretu.

Jääst nikerdatud nägu, mõtles Theon Greyjoy tüdruku õlgadele karusnahkset mantlit asetades. Lumme maetud korjus. „Mu emand. On aeg.” Teisel pool ust kutsus neid muusika: lauto ja vilepillid ja trumm.

Mõrsja tõstis pilgu. Pruunid küünlavalgel siravad silmad. „Ma olen talle hea abikaasa ja t-truu… Ma… ma rahuldan teda ja sünnitan talle poegi. Olen talle parem abikaasa kui tõeline Arya oleks võinud olla, küll ta näeb.”

Säärne jutt tapab su või veelgi hullemat. Selle õppetunni oli ta saanud Tõhuna. „Te oletegi tõeline Arya, mu emand. Arya Starkide soost, isand Eddardi tütar ja Talitundru aujärjepärija.” Oma nime, ta pidi teadma oma nime. „Arya Jalgealune. Teie õde tavatses kutsuda teid Arya Hobusenäoks.”

„Selle nime mõtlesin mina välja. Tema nägu oli pikk ja hobulik. Minu oma pole seda. Mina olin kena.” Viimaks purskusid tema silmist pisarad. „Ma ei olnud kaunis nagu Sansa, aga kõik rääkisid, et olin kena. Kas isand Ramsay peab mind kenaks?”

„Jah,” valetas ta. „Ta ütles seda mulle.”

„Aga ta ju teab, kes ma olen. Kes ma tegelikult olen. Näen seda tema silmist, kui ta mulle otsa vaatab. Ta näib vihane, isegi naeratades, aga see pole minu süü. Räägitakse, et talle meeldib inimestele haiget teha.”

„Mu emand ei tohiks selliseid… luiskelugusid kuulda võtta.”

„Räägitakse, et ta tegi teile haiget. Teie käed ja…”

Mehe suu oli kuiv. „Ma… ma väärisin seda. Ma vihastasin teda. Te ei tohi teda vihastada. Isand Ramsay on… meeldiv ja leebe mees. Olge talle meele järele ja ta on teie vastu hea. Olge talle hea abikaasa.”

„Aidake mind.” Tüdruk haaras temast kinni. „Palun. Tavatsesin teid hoovis mõõkadega mängimas jälgida. Olite nii nägus.” Tüdruk pigistas tema kätt. „Kui põgeneksime, võiksin olla teie abikaasa või teie… teie hoor… mida iganes soovite. Võiksite olla minu mees.”

Theon kiskus oma käe lahti. „Ma ei ole… Ma pole kellegi mees.” Mees aitaks teda. „Lihtsalt… lihtsalt olge Arya, olge tema naine. Olge talle meele järele või… lihtsalt rahuldage teda ja lõpetage see jutt, et olete keegi teine.” Jeyne, tema nimi on Jeyne ja see riimub sõnaga piin. Muusika muutus üha tungivamaks. „On aeg. Pühkige silmist pisarad.” Pruunid silmad. Need peaksid olema hallid. Keegi paneb seda tähele. Kellelegi meenub. „Hästi. Nüüd naeratage.”

Tüdruk püüdis seda. Tema vabisevad huuled paotusid ja kangestusid ning mees nägi tema hambaid. Kenad valged hambad, mõtles ta, aga kui ta Ramsayt vihastab, ei jää need kauaks kenaks. Kui ta ukse lahti tõukas, kuhtusid kolm küünalt neljast. Ta juhtis mõrsja uttu, kus ootasid pulmapeo külalised.

„Miks mina?” oli ta pärinud, kui emand Dustin oli talle öelnud, et mõrsja peab üle andma tema.

„Tema isa on surnud ja niisamuti kõik tema vennad. Tema ema hukkus Kaksikutel. Tema onud on kadunud või surnud või vangi langenud.”

„Tal on veel üks vend.” Tal on veel kolm venda, oleks ta võinud öelda. „Jon Snow on Öises Vahtkonnas.”

„Poolvend, sohik ja Müürile vannutatud. Teie olite tema isa hoolealune, lähim elav hõimlane, kes tal on. On sobilik, et just teie tema üle annate.”

Lähim elav hõimlane. Theon Greyjoy oli koos Arya Starkiga üles kasvanud. Theon oleks petise ära tundnud. Kui teda nähakse Boltoni petutüdrukut Aryana heaks kiitmas, ei saaks liidu sõlmimist tunnistama kogunenud põhja isandad tüdruku seaduspärasust kahtluse alla seada. Stout ja Slate, Hoorajääger Umber, riiakad Ryswellid, Hornwoodi mehed ja Cerwyni nõbud, paks isand Wyman Manderly… ükski neist ei olnud tundnud Ned Starki tütart pooltki nii hästi kui tema. Ja kui mõned neist isegi haudusid mõttes kahtlusi, on nad piisavalt targad, et sellised mõtted vaid enda teada jätta.

Nad kasutavad mind pettuse varjutamiseks, asetades mind oma luiskeloo etteotsa. Seepärast oli Roose Bolton talle jälle isanda rõivad andnud, et ta mängiks oma osa selles janditajate loos. Kui see tehtud on, kui nende vale-Arya on naitud ja voodis võetud, ei leia Bolton Theon Äraandjale enam mingit rakendust. „Täida selles meie käsku ja kui Stannis on lüüa saanud, arutame, kuidas sind sinu isa aujärjele taastada,” oli isand oma vaiksel häälel öelnud, häälel, mis oli loodud valede ja sosinate kuuldavale toomiseks. Theon ei uskunud sellest sõnagi. Ta etendab neile oma rolli, sest tal ei ole muud valikut, aga hiljem… Siis annab ta mu tagasi Ramsayle, mõtles ta, ja Ramsay võtab mult veel paar sõrme ja muudab mu uuesti Tõhuks. Välja arvatud juhul, kui jumalad on armulised ja Stannis Baratheon ründab Talitundrut ning tapab nad kõik, tema kaasa arvatud. See oli parim, millele ta võis loota.

Kummaline väita, aga hiies oli soojem. Teisel pool selle piire oli Talitundur karmi valge jääkorraga kaetud. Rajad olid kaetud reetliku musta jääga ning kuuvalgel kiiskas Klaasaedade murdunud paanidel härmatis. Müüride äärde olid kerkinud räpase lume vallid, täites nii iga õnaruse ja nurga. Mõned neist olid nii kõrged, et varjasid endi taga uksi. Lume alla jäid hall tuhk ja tukid ning siin ja seal võis näha söestunud palki või naharibade ja juuksekahludega kondihunnikuid. Müüririnnatistelt rippusid jääpurikad, pikad kui piigid, ja palistasid torne justkui vana mehe jäigad valged vurrud. Aga hiies ei olnud pinnas jäätunud ning kuumaveeallikatest tõusis auru, sooja nagu imiku hingus.

Mõrsja kandis valget ja halli, toone, mida tõeline Arya oleks kandnud, kui ta oleks elanud nii kaua, et naituda. Theon kandis musta ja kuldset ja tema mantel oli kinnitatud õla külge robustse rauast kaheksajalaga, mille sepp Kääbaskandist tema jaoks kokku oli klopsinud. Aga kapuutsi all oli tema juus valge ja hõre ning tema ihu vanamehe hallikat tooni. Viimaks ometi Stark, mõtles ta. Käsi käevangus, sammus ta koos mõrsjaga läbi võlvitud kiviukse, sellal kui uduvoolmed nende jalge ümber liikusid. Trumm peksles kui neitsi süda, vilepillid tõid kuuldavale kõrgeid ja armsaid ning kutsuvaid helisid. Puulatvade kohal ujus tumedas taevas pooleldi udusse varjunud kuusirp, mis piilus nagu silm läbi siidloori.

Theon Greyjoy ei olnud hiies võõras. Poisiklutina oli ta siin mänginud, visanud kividega paispuu all olevas külmas tumedas tiigis lutsu, peitnud oma varandust iidse tamme tüve sisse, jahtinud enda tehtud vibuga oravaid. Hiljem, vanemana, oli ta pärast Robbi ja Jory ja Jon Snow’ga hoovil peetud harjutamisi kuumaveeallikates oma sinikaid leotanud. Kastanite ja jalakate ja sõdurmändide keskel oli ta leidnud salajasi kohti, kuhu peituda, kui ta soovis üksi olla. Oma esimese suudluse oli ta just siin saanud. Hiljem oli üks teine tüdruk näruse lapiteki peal pika hallikasrohelise vahipuu all temast mehe teinud.

Sellisena aga ei olnud ta hiide kunagi näinud – hall ja kummituslik, täidetud sooja udu ja hulpivate tulukeste ning sosinatega, mis tundusid kostvat kõikjalt ja samas mitte kuskilt. Puude all aurasid kuumaveeallikad. Maapinnast kerkis sooja auru, mähkides puud oma niiskesse hingusesse, roomates müüre mööda üles, et tõmmata jälgivate akende ette hallid kardinad.

Siin oli ka omamoodi rada, sihitult looklev ja sammaldunud ning poolenisti pori ja langenud lehtede alla mattunud mõranenud kividest jalgrada, mille muutsid reetlikuks alt ülespoole tungivad jämedad paksud pruunid juured. Ta juhtis mõrsjat seda mööda edasi. Jeyne, tema nimi on Jeyne ja see riimub sõnaga piin. Ta ei tohtinud sellele mõelda. Kui see nimi tema huultelt lipsab, võib see maksta talle sõrme või kõrva. Ta kõndis aeglaselt, vaadates iga sammu juures jalge ette. Tema puuduvad varbad muutsid kiirustades tema kõnnaku komberdavaks ja ta ei tohtinud komistada. Riku isand Ramsay pulm komistamisega ja isand Ramsay võib säärase kohmakuse eest libastunud jala nülgida.

Udu oli nii paks, et näha olid vaid lähimad puud; nende taga oli näha ainult kõrgeid varje ja ähmaseid tulukesi. Lookleva raja kõrval ja puude vahel võbelesid küünlad kui soojas hallis supis hulpivad kahvatud jaanimardikad. See kõik tundus kummalise allmaailmana, mingi ajatu kohana maailmade vahel, kus neetud nukralt mõne aja jooksul ringi rändasid, enne kui leidsid tee põrgu, mille nad oma pattudega ära olid teeninud. Kas me kõik oleme siis surnud? Kas Stannis tuli ja tappis meid une pealt? Või ootab lahing veel ees või on see juba tapeldud ja kaotatud?

Siin ja seal põles näljane tõrvik, heites pulmapeo külaliste nägudele punetavat kuma. See, kuidas udu võbelevat valgust tagasi peegeldas, muutis nende näojooned loomalikuks, pooleldi inimeselaadseks, moonutatuks. Isand Stoutist sai mastif, vanast isand Locke’ist raisakotkas, Hoorajääger Umberist groteskne peletis, Suurest Walder Freyst rebane, Väiksest Walderist punane pull, kellel puudus vaid ninarõngas. Roose Boltoni enda nägu oli kaame hall mask kahe räpase jääkilluga seal, kus pidid asuma silmad.

Peade kohal olid puud täis puhmas sulgedega kaarnaid, kes paljastel pruunidel okstel kükitasid ja all toimuvat kombetalitust jälgisid. Meister Luwini linnud. Luwin oli surnud ja tema meistritorn oli põlema süüdatud, aga kaarnad olid ikka siia jäänud. See on nende kodu. Theon mõlgutas, mis tunne võiks olla omada kodu.

Siis lõi udu lahku nagu janditajate etenduseks avanev kardin, et paljastada uus stseen. Nende ette ilmus paispuu, selle kondised oksad avali. Laia valge tüve ümber lasusid langenud lehed punaste ja pruunide vaaludena. Siin oli kaarnaid kõige rohkem ja nad pomisesid teineteisele mõrtsukate salakeeles. Ramsay Bolton seisis nende all, kandes pehmest hallist nahast kõrgeid säärsaapaid ja musta roosast siidist siiludega ning kiiskavate granaadist pisaratega sametvammust. Tema näol helkis naeratus. „Kes sealt tuleb?” Tema huuled olid niisked, tema kael krae kohal punane. „Kes astub jumala ette?”

Theon vastas: „Arya Starkide soost tuleb siia, et naituda. Küps ja õitsev naine, puhastverd ja aadlisoost, tuleb siia paluma jumalatelt õnnistust. Kes tuleb teda endale nõutama?”

„Mina,” vastas Ramsay. „Ramsay Boltonite soost, Sarvelaane isand ja Pelgukantsi aujärjepärija. Mina nõuan ta endale. Kes ta üle annab?”

„Theon Greyjoyde soost, kes oli tema isa hoolealune.” Ta pöördus mõrsja poole. „Emand Arya, kas võtate selle mehe endale?”

Tüdruk tõstis pilgu ja vaatas talle otsa. Pruunid silmad, mitte hallid.

Kas nad kõik on pimedad? Pika hetke vältel ei kostnud tüdruk midagi, aga nende silmade pilk oli anuv. See on sinu võimalus, mõtles Theon. Ütle neile. Ütle neile seda kohe. Hüüa nende kõigi ees oma nimi, ütle neile, et sa pole Arya Stark, las kogu põhi kuuleb, kuidas sind oma osa mängima sunniti. Muidugi tähendaks see tüdrukule surma, ja ka temale, aga Ramsay võib nad raevuhoos kiirelt tappa. Põhja iidsed jumalad võivad neile selle väikese heateo teha.

„Ma võtan selle mehe,” lausus mõrsja sosinal.

Kõikjal nende ümber helkisid udus tulukesed, sada küünalt, kahvatud kui varjutatud tähed. Theon astus tagasi ja Ramsay ning tema mõrsja ühendasid käed ja põlvitasid paispuu ette, lastes pead alandlikkuse märgiks kummargile. Paispuu punased silmad jõllitasid neid, selle suur punane suu justkui naerust avali. Kõrgemal okste vahel kraaksatas üks kaaren.

Pärast vaikset palvehetke tõusid mees ja naine uuesti püsti. Ramsay vabastas raske valgest villast ja halli karusnahaga palistatud ning Starkide koja ürghundiga kaunistatud mantli, mille Theon oli hetk tagasi mõrsja õlgadele asetanud. Selle asemele kinnitas ta roosa ja tema enda vammusel olevatega sarnanevate punaste granaatidega piserdatud mantli. Mantli seljal oli jäigast punasest nahast Pelgukantsi nülitud mees, jube ja õudne.

Nii kärmelt oligi kõik tehtud. Laulatused möödusid põhjas palju kiiremini. Selle põhjus oli preestrite puudumine, eeldas Theon, aga põhjusest hoolimata tundus see talle halastusena. Ramsay Bolton haaras naise sülle ja sammus läbi udu minema. Talle järgnesid isand Bolton ja emand Walda, seejärel ülejäänud. Muusikud hakkasid uuesti mängima ning laulik Abel alustas laulu „Kaks südant, mis löövad kui üks”. Kaks naist lisasid oma hääle ja moodustasid meeldiva kooskõla.

Theon leidis end mõttelt, kas ehk peaks ta palve lausuma. Kas vanad jumalad kuulevad mind, kui seda teen? Nad ei olnud tema jumalad, polnud kunagi tema jumalad olnud. Ta oli raudsaarlane, Pyke’i poeg, tema jumal oli saarte Uppunud Jumal… aga Talitundur asus merest pikkade penikoormate kaugusel. Sellest oli möödas juba terve igavik, kui ükski jumal teda kuulda oli võtnud. Ta ei tundnud enam ennastki ära ega teadnud seda, miks ta veel elus on, miks ta üldse sündinud oli.

„Theon,” näis kellegi hääl sosistavat.

Ta tõstis ärevalt pea. „Kes seda ütles?” Ta nägi vaid puid ja neid katvat udu. Hääl oli olnud tasane kui lehtede kahin ning kalk kui vihkamine. Jumala või vaimu hääl. Kui paljud surid päeval, mil ta Talitundru vallutas? Kui paljud veel päeval, mil ta selle kaotas? Päeval, mil Theon Greyjoy suri, et uuesti Tõhuna sündida. Tõhk, Tõhk, see riimub sõnaga põhk.

Ühtäkki ei soovinud ta enam siin olla.

Hiiest väljas tabas külm teda nagu ablas hunt ja haaras ta hambusse. Theon tõmbus tuule käes kössi ja suundus suursaali poole, kiirustades pika küünalde ja tõrvikute rivi kannule. Jää praksus tema saabaste all ja äkiline tuuleiil puhus tal kapuutsi peast, justkui oleks viirastus jäiste sõrmedega näljaselt tema näo järele krabanud.

Talitundur oli Theon Greyjoy jaoks kummitusi täis.

See ei olnud kants, mis talle nooruse suvest meenus. See koht siin oli armiline ja murtud, pigem varemed kui kaitserajatis, vareste ja korjuste kodu. Vägev topeltringmüür püsis veel, sest graniit ei allu tulekahjule hõlpsalt, aga suurem osa ringmüüri tornidest ja kindlustustest olid katuseta. Mõni oli ka kokku kukkunud. Rookatused ja puit olid tules tervenisti või osaliselt hävinud ja Klaasaia purunenud paanide all olid talvel lossirahvast toitvad puu- ja juurviljad kõik surnud, mädanenud ja jäätunud. Hoovi täitsid poolenisti lumme mattunud telgid. Roose Bolton oli oma väe koos Frey sõpradega kantsi müüride taha majutanud: varemete vahel kössitasid tuhanded, täites iga õue, magades võlvkeldrites ja tiputa tornides ning sajandeid hüljatud hoonetes.

Uuesti üles ehitatud köökidest ja taas katuse alla saanud kasarmukantsist tõusid halli suitsu väänled. Kaitserinnatised ja müürisakid olid kõik lumme mattunud ja jääpurikaid täis. Kõik värvid olid Talitundru maha jätnud, kuni alles olid vaid hall ja valge. Starkide värvid. Theon ei osanud öelda, kas see on halba ennustav või rahustav. Isegi taevas oli hall. Hall ja hall ja veelgi hallim. Kõikjal, kuhu vaatad, on maailm hall, kõik peale mõrsja silmade. Mõrsja silmad olid pruunid. Suured ja pruunid ja täis hirmu. Ei olnud õiglane, et tüdruk temalt päästmist ootas. Kas ta tõesti arvas, et Theon manab välja tiivulise hobuse ja lendab temaga siit ära, nagu mõni kangelane ühes nendest lugudest, mis talle ja Sansale meeldisid? Ta ei suutnud ennastki aidata. Tõhk, Tõhk, see riimub sõnaga mõhk.

Hoovis kõlkusid kõikjal kanepiköite küljes pooljäätunud surnud, pundunud näod härmatisega kaetud. Kui Boltoni eelvägi lossi jõudis, oli Talitundur kutsumata külalisi täis. Rohkem kui kaks tosinat aeti odadega lossi poolenisti varemetes kantsidest ja tornidest välja. Kõige julgemad ja metsikumad poodi, ülejäänud sunniti tööle. „Teenige meid hästi,” oli isand Bolton öelnud, „ja me halastame teile.” Läheduses olev hundilaas oli kive ja puitu täis. Esimesena rajati uued tugevad väravad, et asendada maha põletatud. Seejärel lammutati Suursaali sisse langenud katus ja selle asemele rajati kiirustades uus. Kui töö oli tehtud, tõmbas isand Bolton töölised oksa. Pidades sõna halastas ta neile ega nülginud neist ühtki.

Selleks ajaks saabus Boltonite ülejäänud vägi. Kui põhjast hakkas tuul ulguma, heiskasid nad Talitundru müüridele kuningas Tommeni hirve ja lõvi ning selle alla Pelgukantsi nülitud inimese. Theon saabus Barbrey Dustini killavoori ja emanda enda, tema Kääbaskandi nekrutite ja tulevase mõrsjaga. Emand Dustin oli nõudnud, et emand Arya jääks kuni laulatuseni tema hoole alla, aga nüüd oli see aeg möödas. Nüüd kuulub ta Ramsayle. Tüdruk lausus sõnad. Selle abielu kaudu saab Ramsayst Talitundru isand. Kuni Jeyne teda ei vihasta, ei ole tal põhjust tüdrukule liiga teha. Arya. Tema nimi on Arya.

Theoni käed hakkasid valust tuikama isegi karusnahaga vooderdatud kinnastes. Kõige sagedamini tegid valu käed, eelkõige puuduvad sõrmed. Kas kunagi oli tõesti olnud aeg, mil naised tema puudutuste järele ihalesid? Ülendasin ennast Talitundru printsiks, mõtles ta, ja see on selle kõige tagajärg. Ta oli arvanud, et temast lauldakse sadu aastaid ja räägitakse lugusid tema julgusest. Aga kui nüüd keegi üldse temast rääkis, siis kui Theon Äraandjast ja vestetud lood kõnelesid tema reeturlikkusest. See polnud kunagi minu kodu olnud. Olin siin pantvang. Isand Stark ei olnud teda julmalt kohelnud, aga nende vahel oli alati olnud suure kahekäemõõga pikk terasvari. Ta suhtus minusse heatahtlikult, aga mitte kunagi soojalt. Ta teadis, et peab ehk ühel päeval mind tapma.

Hoovi ületades ja telkide vahel loogeldes hoidis Theon silmad maas. Õppisin siin hoovis võitlema, mõtles ta, meenutades sooje suvepäevi, mil ta siin Robbi ja Jon Snow’ga vana ser Rodriku valvsa pilgu all kahevõitlusi pidas. Siis oli ta veel terviklik olnud ja suutnud haarata mõõgapidemest nagu iga teinegi mees. Kuid see hoov tuletas meelde ka tumedamaid mälestusi. Siia oli ta kogunud kokku Starkide rahva ööl, mil Bran ja Rickon lossist põgenesid. Ramsay oli siis olnud Tõhk ning tema kõrval seistes sosistanud talle, et ta peaks mõne vangi nülgima ja sundima neid ütlema, kuhu poisid läksid. Kuni mina olen Talitundru prints, ei toimu siin mingit nülgimist, oli Theon vastanud, teadmata, kui lühikeseks tema valitsus siin jääb. Keegi neist ei aidanud teda. Tundsin neid pool oma elust ja keegi neist ei aidanud mind. Ja ikkagi oli ta andnud endast kõik, et neid kaitsta, aga kui Ramsay Tõhu mängimisest loobus, tappis ta kõik inimesed ja Theoni raudsaarlased niisamuti. Ta süütas mu hobuse põlema. See oli viimane, mida ta nägi päeval, kui loss langes: Naerusuud põlemas, leegid tema lakka nilpsamas, kui ta ise õudusest punnis silmadega takka üles lõi ja kisendas. Siinsamas hoovis.

Tema ette kerkisid Suursaali uksed; äsja valmistatud, et asendada põlenud uksed, näisid need talle tahumatute ja inetutena – kiirelt kokku klopsitud plangud. Uksi valvasid paar kössis ja paksude karusnahksete mantlite all lõdisevat odameest, habemed jääkoorikuga kaetud. Nad jälgisid solvunult Theoni, kui too astmetest üles kööberdas, parempoolse ukse valla surus ja sisse lipsas.

Saal oli õndsalt soe ja täis tõrvikuvalgust ning rahvast pungil täis. Theon lasi soojusel end emmata ja suundus siis saali esiosa poole. Inimesed istusid pinkidel põlv põlve vastas nii tihedalt kokku surutuna, et teenijatel oli raskusi nende vahelt läbi litsumisega. Isegi pööblist kõrgemal istuvatel rüütlitel ja isandatel oli vähem ruumi kui tavaliselt.

Püüne lähedal näppis Abel oma lautot ja laulis „Suve kaunitest piigadest”. Ta nimetab end laulikuks, kuid tegelikult on tegu kupeldajaga. Isand Manderly oli Valgest Sadamast muusikuid kaasa toonud, aga ükski neist ei olnud laulja, ja kui Abel oma lauto ja kuue naisega väravate ette ilmus, võeti ta soojalt vastu. „Kaks õde, kaks tütart, üks abikaasa ja mu vana ema,” oli laulja väitnud, kuigi ükski neist ei olnud tema nägu. „Mõni tantsib, mõni laulab, üks puhub pilli ja üks taob trummi. Nad kõik on ka head pesunaised.”

Laulik või kupeldaja, Abeli hääl oli vastuvõetav, tema pillimäng hea. Siin varemete vahel ei saanud keegi midagi paremat oodata.

Seintel rippusid plagud: Ryswellide kuldne, pruun, hall ja must hobusepea; Umberite Koja möirgav hiiglane; Flinti Sõrmede Flintide Koja kivine käsi; Sarvelaane põder ja Manderly meesnäkk; Cerwyni must tapper ja Tallhartide männid. Siiski ei suutnud nende erksad värvid mustavaid müüre nende taga ega aknaavasid katvaid laudasid täielikult varjata. Isegi lagi on vale – selle uued talad heledad, kui vanad sarikad olid sajandite suitsust peaaegu mustaks tõmbunud.

Suurimad plagud kõlkusid püüne taga, kus mõrsja ja peiu kohal rippusid Talitundru ürghunt ja Pelgukantsi nülitud inimene. Starkide plagu nägemine rabas Theoni raskemalt, kui ta seda arvata oleks osanud. Vale, see on vale, täpselt nagu tüdruku silmad. Poole’ide Koja vapiks oli sinine sõõr hallis raamis. Nad oleksid pidanud selle vapi sinna riputama.

„Theon Äraandja,” ütles keegi, kui ta möödus. Teised pöörasid oma pilgu kõrvale. Üks sülgas. Miks ka mitte? Ta oli äraandja, kes oli vallutanud Talitundru reetmise teel, tapnud oma kasuvennad, andnud omaenda rahva Cailini kantsis nülgimiseks ning viinud oma kasuõe isand Ramsay voodisse. Roose Bolton võib ju teda ära kasutada, aga tõelised põhjalased põlgavad teda.

Tema vasaku jala puuduvad varbad olid andnud talle krabiliku ja kohmaka kõnnaku, mida oli naljakas vaadata. Seljataga kuulis ta üht naist naermas. Isegi selles poolenisti jäätunud, lumest, jääst ja surmast ümbritsetud kalmistul oli naisi. Pesunaisi. See oli viisakas sõna uulitsatüdrukute kohta, mis oli omakorda viisakam sõna hoora kohta.

Theon ei teadnud, kust nad pärit olid. Nad näisid lihtsalt ilmuvat, nagu vaglad korjusele või kaarnad pärast lahingut. Iga malev tõmbas neid ligi. Mõned neist olid karastunud hoorad, kes võisid öö jooksul nussida kahekümne mehega ja nad kõik veel laua alla juua. Teised olid kui süütud piigad, aga see oli lihtsalt üks ametinipp. Mõned neist olid laagrimõrsjad, kes olid sõdalastega seotud ühe või teise jumala nimel sosinal lausutud sõnadega, mis unustatakse kohe, kui sõda läbi saab. Nad soojendavad öösiti mehe voodit, lapivad hommikuti tema saapaid, teevad õhtuti talle süüa ja rüüstavad tema laiba pärast taplust. Mõned neist isegi pesid natuke pesu. Nendega olid sagedasti ka sohilapsed – närused ja räpased ühes või teises laagris ilmale tulnud tattnokad. Isegi säärased pilkasid Theon Äraandjat. Las nad irvitavad. Tema uhkus oli siin, Talitundrus, hävinenud; Pelgukantsi kongides ei olnud sellele ruumi. Kui oled saanud tunda nülgimisnoa suudlust, ei suuda ükski pilge sulle enam haiget teha.

Sünnipära ja veri tagasid talle koha püünel ülikutelaua taga seina ääres. Temast vasakul istus emand Dustin, riietatud, nagu ikka, musta range lõike ja kaunistusteta villasesse rüüsse. Temast paremal ei istunud kedagi. Nad kõik pelgavad saavat häbist määritud. Kui ta oleks julgenud, oleks ta naernud.

Mõrsjal oli aukoht Ramsay ja tema isa vahel. Ta istus seal, pilk maha suunatud, kui Roose Bolton palus neil emand Arya terviseks toopi tõsta. „Tema lastes saavad meie kaks iidset koda üheks,” ütles ta, „ja Starkide ja Boltonite vaheline pikk vaen saab oma otsa.” Tema hääl oli nii tasane, et terves saalis võttis maad vaikus, kui mehed tema kuulamiseks kõrvu kikitasid. „Mul on kahju, et meie hea sõber Stannis pole otsustanud meiega veel liituda,” jätkas ta naerulagina saatel, „sest tean, et Ramsay oli lootnud emand Aryale pulmakingituseks tema pea anda.” Naer muutus valjemaks. „Võtame ta saabudes uhkelt vastu, nagu tõelistele põhjalastele vääriline. Aga seni sööme ja joome ja lustime… sest talv on peaaegu kohal, mu sõbrad, ja paljud meist kevadet ei näe.”

Valge Sadama isand oli varustanud neid moona ja joogiga – musta porteri ja kollase õllega ning punaste ja kuldsete ja purpursete veinidega, mis olid kõik saabunud soojast lõunast paksupõhjalistel laevadel ja tema sügavates keldrites täidlasteks muutunud. Pulmakülalised õgisid tursapirukaid ja talikõrvitsaid, kaalikakuhjasid ja suuri ümaraid juustukerasid, suitsulammast ja süsimusti veiseribisid ja viimaks kolme hiiglaslikku pulmapirukat, mis olid suured kui vankrirattad, nende krõbe koorik varjamas porgandeid, sibulaid, naereid, pastinaaki, seeni ja maitsestatud sealihatükke maitsvas pruunis kastmes. Ramsay raius oma röövlimõõgaga lõike ja Wyman Manderly kandis neid ise ette, pakkudes esimesed auravad portsjonid Roose Boltonile ja tema paksule naisele Freyde Kojast, järgmised ser Hosteenile ja ser Aenysele, Walder Frey poegadele. „Parim pirukas, mida iial maitsnud olete, mu isandad,” kuulutas tüse isand. „Loputage seda alla Lehissaare kuldsega ja nautige iga suutäit. Mina teen seda kindlasti.”

Sõna pidades hävitas Manderly kuus portsjoni, kaks kõigist kolmest pirukast, huuli matsutades ja kõhtu patsutades ning täites end, kuni tema kuue rinnaesine oli kastmeplekkidest pruuniks tõmbunud ja habe koorikupuru täis. Tema õgardlikkusele ei suutnud vastu panna isegi Paks Walda Frey, kuigi tal õnnestus kolm lõiku ära süüa. Ka Ramsay sõi isukalt, aga tema kaame mõrsja vaid vaatas tema ette asetatud toitu. Kui tüdruk pea tõstis ja Theoni poole vaatas, nägi mees tema suurtes pruunides silmades hirmu.

Pooleteisekäemõõgad ei olnud saalis lubatud, aga iga mees seal kandis pussi, niisamuti Theon Greyjoy. Kuidas ta muidu omale liha lõigata saab? Iga kord, kui ta vaatas tüdruku poole, kes oli olnud Jeyne Poole, tajus ta küljel olevat terast. Ma ei saa teda päästa, mõtles ta, aga ma saaksin ta hõlpsalt tappa. Keegi ei ootaks seda. Võiksin paluda ta tantsima ja siis tal kõri läbi lõigata. See oleks heategu, kas pole? Kui vanad jumalad minu palvet kuulda võtavad, võib Ramsay raevuhoos ka minu surnuks lüüa. Theon ei kartnud surma. Pelgukantsi kongides oli ta saanud teada, et on palju hullemaid asju kui surm. Ramsay oli talle andnud selle õppetunni sõrm sõrme ja varvas varba järel ja see oli õppetund, mida ta iial ei unusta.

„Te ei söö,” täheldas emand Dustin.

„Ei.” Söömine oli tema jaoks raske. Ramsay oli talle ainult hambapuru alles jätnud ja närimine oli piinarikas. Joomine oli lihtsam, aga ta pidi veinikruusist kahe käega haarama, et seda mitte maha pillata.

„Kas teile ei meeldi sealihapirukas, mu isand? Parim sealihapirukas, mida iial maitsta oleme saanud, nagu meie paks sõber meile seletab.” Naine viipas veinikruusiga isand Manderly poole. „Kas olete varem paksu meest nii õnnelikuna näinud? Ta peaaegu vihub tantsu. Kannab toitu oma kätega ette.”

Kõik vastas tõele. Valge Sadama isand oli lustliku paksmao naerev ja naeratav võrdkuju, kes teiste isandatega nalja heitis ja neile seljale patsutas, hõikudes muusikutelt üht või teist muusikapala. „Laske kõlada „Lõppenud ööl”, laulja,” möirgas ta. „Ma tean, et see meeldib mõrsjale väga. Või laulge meile vaprast noorest Danny Flintist ja tooge meile pisarad silma.” Teda vaadates oleks võinud uskuda, et äsja on paari pandud just tema.

„Ta on purjus,” ütles Theon.

„Uputab oma hirme. Ta on üdini üks jänespüks.”

Kas tõesti? Theon ei olnud selles nii kindel. Ka tema pojad olid tüsedat kasvu, aga polnud endile taplustes häbi teinud. „Ka raudsaarlased peavad enne taplust pidu. Võtavad elust viimast, kui surm neid ees peaks ootama. Kui Stannis tuleb…”

„Ta tuleb. Ta peab tulema.” Emand Dustin kõkutas naeru. „Ja kui ta tuleb, kuseb paksmagu end täis. Tema poeg suri Verises Pulmas, aga tema jagab Freydega leiba ja soola, võtab neid oma katuse all soojalt vastu ja lubas ühele neist oma lapselapse. Ta isegi kannab neile pirukat ette. Manderlyd põgenesid kord lõunast, peletati vaenlaste poolt oma maadelt ja kantsidest. Veri ei muutu. Ma ei kahtle selles põrmugi, et paksmagu tapaks hea meelega meid kõiki, aga hoolimata suurest praalimisest pole tal selleks julgust. Selle higistava ihu all lööb sama arglik ja lömitav süda nagu… noh… teie oma.”

Viimane lause oli hoop, aga Theon ei julgenud samaga vastata. Igasugune häbematus maksab talle nahka. „Kui mu emand usub, et isand Manderly plaanib meid reeta, peaksite sellest isand Boltonile kõnelema.”

„Arvate, et Roose ei tea seda? Rumal poisinolk. Vaadake teda. Vaadake, kuidas ta Manderlyt jälgib. Roose ei puuduta enne ühtki rooga, kui ta pole näinud isand Wymani seda esimesena söömas. Ta ei võta sõõmu ühestki kruusist, kuni pole näinud Manderlyt rüüpamas samast vaadist. Usun, et talle meeldiks, kui paksmagu mingi reetmisega hakkama püüab saada. See pakuks talle nalja. Mõistate, Roose’il ei ole tundeid. Need kaanid, mis talle nii väga meeldivad, imesid temast kogu kire juba aastaid tagasi välja. Ta ei armasta, ta ei vihka, ta ei leina. See on tema jaoks kerge meelelahutus. Mõned mehed peavad jahti, teised kullijahti, kolmandad viskavad täringuid. Roose mängib inimestega. Teie ja minu, nende Freyde, isand Manderly, oma priske uue naise, isegi oma sohikuga – tema jaoks oleme kõik lelud.” Neist möödus üks teenija. Emand Dustin sirutas oma toobi välja, lasi selle täis valada ja viipas siis, et mees sama ka Theoni toobiga teeks. „Tõtt-öelda,” jätkas ta, „isand Bolton püüdleb enama kui lihtsa isandaseisuse poole. Miks mitte Põhja kuningas? Tywin Lannister on surnud, Kuningatapja sandistatud, Paharet põgenenud. Lannisterid on otsakorral ja teie tegite talle seda meelehead, et koristasite teelt Starkid. Vana Walder Frey ei hakka vastu, kui tema priske väike Walda kuningannaks saab. Valge Sadam võib osutuda problemaatiliseks, kui isand Wyman eesootava lahingu üle elab… aga olen veendunud, et ta ei ela seda üle. Mitte kauem kui Stannis. Roose kõrvaldab nad mõlemad, täpselt nagu ta kõrvaldas Noore Hundi. Kes veel üle jääb?”

„Teie,” sõnas Theon. „Olete veel teie. Kääbaskandi emand, abielu järgi Dustin, sünni poolest Ryswell.”

See pakkus naisele rõõmu. Ta rüüpas tumedate silmade helkides sõõmu veini ja lausus: „Kääbaskandi lesk… ja jah, kui seda sooviksin, võiksin ebamugavusi tekitada. Muidugi mõistab Roose seda samuti ja hoolitseb selle eest, et mind rahul hoida.”

Naine oleks võinud jätkata, kuid märkas siis meistreid. Nad olid kolmekesi koos sisenenud isanda ukse kaudu teisel pool püünet – üks pikk, teine tüse, kolmas verinoor, aga oma rüüdes ja kettides olid nad kolm halli hernest ühest mustast kaunast. Enne sõda oli Medrick teeninud isand Hornwoodi, Rhodry isand Cerwynit ja noor Henly isand Slate’i. Roose Bolton oli toonud nad kõik Talitundrusse Luwini kaarnate eest hoolt kandma, et sõnumeid saaks taas välja saata ja vastu võtta.

Kui meister Medrick Boltonile kõrva sosistamiseks põlvele laskus, kõverdas emand Dustin halvakspanevalt suud. „Kui mina oleksin kuninganna, tapaksin esimese asjana kõik need hallid rotid. Nad siblivad kõikjal, toituvad oma peremeeste jääkidest, lobisevad teineteisega, sosistavad oma peremeestele kõrvu. Aga kes on tegelikult peremehed ja kes teenijad? Igal vägeval isandal on oma meister, iga tühisem isand ihkab ühte. Kui sul ei ole meistrit, ei pöörata sulle suurt tähelepanu. Hallid rotid loevad ja kirjutavad meie kirju, isegi sellistele isandatele, kes ise lugeda ei oska ja kes võib kindlalt öelda, et nad sõnu enda kasu nimel ei moonuta? Mis kasu neist on, küsin ma.”

„Nad ravitsevad,” kostis Theon. Seda näidi temalt oodatavat.

„Jah, nad ravivad meid. Ma ei öelnud, et nad pole osavad. Nad kannavad meie eest hoolt, kui oleme haiged või haavatud või vanema või lapse haiguse tõttu murest murtud. Kui oleme nõrgad ja kõige haavatavamad, on nemad kohal. Vahel ravivad nad meid terveks ja me oleme neile õigusega tänulikud. Kui see neil ei õnnestu, lohutavad nad meid meie leinas ja me oleme ka selle eest tänulikud. Tänulikkusest anname neile koha meie katuse all ja pühendame nad meie häbisse ja saladustesse ja arutame nendega kõike. Varsti ongi valitsejast saanud valitsetav.

Nii juhtus ka isand Rickard Starkiga. Tema halli roti nimi oli meister Walys. Kas pole nutikas, kuidas meistrid kasutavad vaid ühte nime, isegi nood, kellel Tsitadelli saabudes oli kaks? Niiviisi ei saa me teada, kes nad tegelikult on ja kust nad pärinevad… aga kui oled piisavalt visa, saad tõele jälile. Enne, kui ta endale keti sepistas, tunti meister Walyst Walys Flowersina. Flowers, Hill, Rivers, Snow… anname selliseid nimesid oma vallaslastele, et teaksime, kellega on tegu, aga võimalusel vabanevad nemad sellest kergekäeliselt. Walys Flowersi ema oli tüdruk Pikktornist… ja kuulu järgi oli ta isa Tsitadelli suurmeister. Hallid rotid polegi nii vooruslikud, kui nad välja püüavad näidata. Muinaslinna meistrid on neist kõige hullemad. Kui ta oli endale keti sepistanud, ei kulutanud tema salajane isa ja tema sõbrad palju aega, et ta Talitundrusse isand Rickardi kõrvu mesimagusaid kihvtisõnu sosistama saata. Kahtlemata oli abielu Tullydega just tema kavatsus…”

Naine katkestas jutu, kui Roose Bolton jalule tõusis, kahvatud silmad tõrvikuvalguses hiilgamas. „Mu sõbrad,” alustas ta ja saalis võttis maad selline vaikus, et Theon võis kuulda tuult aknaplankude küljes nagistamas. „Stannis ja tema rüütlid on tema uue punase jumala plagude lehvides Süvalaane maalinnast lahkunud. Põhja mägede klannid on temaga karvastel ja äbarikel kronudel mesti löönud. Kui ilm peab, võivad nad kahe nädala sees meie kallal olla. Ja Vareseroog Umber marsib mööda kuningateed alla, sellal kui Karstarkid lähenevad idast. Nad kavatsevad siin isand Stannisega liituda ja meilt selle kantsi vallutada.”

Ser Hosteen Frey tõukas end jalule. „Peaksime neile vastu ratsutama. Milleks lubada neil oma väed ühendada?”

Sest Arnolf Karstark ootab isand Boltonilt märguannet, enne kui ta nad reedab, mõtles Theon, kui teised isandad nõuandeid hakkasid karjuma. Isand Bolton tõstis vaikuse nõudmiseks käed. „Koda pole koht sellisteks aruteludeks, mu isandad. Siirdume võõrustuppa, kuni mu poeg abielu sisse pühitseb. Teie ülejäänud jääge siia ja nautige sööki ja jooki.”

Kui Pelgukantsi isand kolme meistri saatel kojast välja lipsas, tõusid ülejäänud isandad ja pealikud, et talle järgneda. Hother Umber, sünge vana mees hüüdnimega Hoorajääger, läks mornilt ja kulmu kortsutades. Isand Manderly oli nii juua täis, et vajas kojast välja aitamiseks nelja tugeva mehe abi. „Nad peaksid laulma Rottkokast,” pomises ta oma rüütlitele toetudes Theonist mööda vaarudes. „Laulja, laula meile Rottkokast.”

Emand Dustin oli üks viimastest, kes end liigutama asus. Kui ta oli lahkunud, näis terve koda korraga rõhuv. Theon avastas end alles püsti ajades, kui palju ta tegelikult joonud oli. Laua äärest minema koperdades tõukas ta teenijatüdruku käest veinikannu. Vein purskus tumepunase joana tema saabastele ja pükstele.

Tema õlast haaras käsi, viis raudse haardega sõrme sügavale tema ihusse tungimas. „Oled nõutud, Tõhk,” ütles Alyn Tusane hambamädase hingeõhu lehaga. Dick Kollane ja Damon Tantsi Mulle olid temaga. „Ramsay ütles, et pead tema mõrsja talle voodisse viima.”

Theoni läbis hirmujudin. Ma mängisin oma osa, mõtles ta. Miks mina? Ta teadis siiski, et keelduda ei maksa.

Isand Ramsay oli juba kojast lahkunud. Tema mõrsja, hüljatud ja näiliselt unustatud, istus kössis ja vaikselt Starkide Koja plagu all, hoides käte vahel hõbedast peekrit. Välimuse järgi oli ta tühjendanud rohkem kui ühe peekri. Ehk oli ta lootnud, et kui ta joob piisavalt palju, jääb tal see katsumus kogemata. Theon teadis paremini. „Emand Arya,” ütles ta. „Tulge. Teil on aeg oma kohust täita.”

Kuus sohiku poissi tuli nendega, kui Theon tüdruku koja tagauksest välja ja üle jäise hoovi Suurkantsi juhatas. Isand Ramsay magamiskambrisse, ühte kambrisse, mida tuli vaid väheke oli puutunud, oli kolm trepimadet. Kuni nad üles astusid, lasi Damon Tantsi Mulle vilet ja Nülgija hooples, et isand Ramsay oli talle erilise soosingu märgiks lubanud tüki neitsiverisest linast.

Magamiskamber oli abielu sissepühitsemiseks korralikult ette valmistatud. Kogu mööbel oli uus, Kääbaskandist koormavankril kohale toodud. Baldahhiinvoodil oli sulgmadrats ja veripunasest sametist kardinad. Kivipõrand oli kaetud hundinahkadega. Koldes lõõmas lõke, laual voodi kõrval põles küünal. Puhvetil oli veinikann, kaks pokaali ja pool kera viirulist valget juustu.

Kambris oli ka mustast tammest nikerdatud ja punasest nahast istmega tool. Kui nad sisenesid, istus isand Ramsay toolil. Tema huulil läikis ila. „Siin mu armas neitsi ongi. Tublid poisid. Võite nüüd lahkuda. Sina mitte, Tõhk. Sina jääd siia.”

Tõhk, Tõhk, see riimub sõnaga põhk. Ta tundis, kuidas tema puuduvad sõrmed krampi tõmbusid: kaks vasakul käel ja üks paremal. Ja tema puusal puhkas puss, magades nahast tupes, aga nii raskena, oi kui raskena. Mu paremalt käelt on puudu vaid väike sõrm, tuletas Theon endale meelde. Ma suudan veel pussi peos hoida. „Mu isand. Kuidas teid teenida saan?”

„Sina selle näitsiku mulle üle andsid. Kes kingituse lahti pakkimiseks veel paremini sobiks? Vaatame siis seda Ned Starki väikest tütart lähemalt.”

Ta ei ole isand Eddardi sugulane, oleks Theon peaaegu öelnud. Ramsay teab seda, ta peab seda teadma. Mis uus julm mäng see veel on? Tüdruk seisis voodiposti kõrval ja värises kui hirveke. „Emand Arya, ehk keeraksite selja, pean teie kleidi lahti sõlmima.”

„Ei.” Isand Ramsay valas endale pokaali veini. „Paelade lahti sõlmimisele kulub liiga palju aega. Lõika see tal seljast.”

Theon tõmbas pussi vöölt. Pean vaid end ümber pöörama ja teda torkama. Puss on mul käes. Nüüd ta juba teadis, mis mänguga on tegu. Järjekordne lõks, ütles ta endale, meenutades Kyrat võtmetega. Ta soovib, et püüaksin teda tappa. Ja kui see mul ei õnnestu, nülib ta naha käelt, milles tera hoidsin. Ta haaras peoga mõrsja kleidist. „Ärge liigutage, mu emand.” Kleit oli vöö kohalt lõtv, seega libistas ta sealt pussi sisse ja lõikas aeglaselt ülespoole, et tüdrukusse mitte sisse lõigata. Teras libises vaiksel sahinal läbi villa ja siidi. Tüdruk värises. Theon pidi tal käest haarama, et teda paigal hoida. Jeyne, Jeyne, see riimub sõnaga piin. Ta tugevdas haaret nii palju, kui tema sandistatud vasak käsi seda võimaldas. „Ärge liigutage.”

Lõpuks langes kleit kahvatusse hunnikusse tüdruku jalge ümber. „Tema alusrõivad samuti,” käskis Ramsay. Tõhk kuuletus.

Kui see oli tehtud, seisis mõrsja alasti, tema pulmariided valge ja halli kaltsuhunnikuna tema ümber. Piiga rinnad olid väiksed ja teravad, tema puusad kitsad ja plikalikud, tema jalad kui oksaraod. Laps. Theon oli unustanud, kui noor ta oli. Sansa-vanune. Arya on veelgi noorem. Hoolimata koldes lõõmavast lõkkest oli magamiskambris jahe. Jeyne’i kahvatut ihu kattis kananahk. Hetkeks tõstis ta käed, et oma rinnad varjata, kuid Theon ütles hääletult ei ja tüdruk märkas seda ning peatus viivitamatult.

„Mis sa temast arvad, Tõhk?” päris isand Ramsay.

„Ta…” Millist vastust ta kuulda soovib? Mida tüdruk talle enne hiide oligi öelnud? Kõik rääkisid, et olen ilus. Nüüd ei olnud ta üldse ilus. Ta nägi tema seljal vaevu märgatavaid jooni, kuhu keegi teda piitsutanud oli. „…ta on ilus, nii… kaunis.”

Ramsay naeratas niiskelt. „Kas sul läheb riist kõvaks, Tõhk? Kas see punnitab vastu püksipaelu? Kas soovid teda esimesena nussida?” Ta naeris. „Talitundru printsil peab olema see õigus, nagu vanasti kõikidel isandatel. Esimese öö õigus. Aga sa pole mingi isand, kas pole? Kõigest Tõhk. Tõtt-öelda isegi mees mitte.” Ta võttis veel ühe lonksu veini ja viskas siis pokaali vastu seina puruks. Punased nired jooksid mööda kive alla. „Emand Arya. Mine voodisse. Jah, toetu vastu patju, tubli kaasa. Nüüd aja jalad harali. Näita meile oma vittu.”

Tüdruk kuuletus sõnatult. Theon astus sammu ukse poole. Isand Ramsay istus oma mõrsja kõrvale, libistas käega mööda reie sisekülge ja surus siis kaks sõrme tema sisse. Tüdruk ahmis valust õhku. „Oled aherkuiv.” Isand Ramsay tõmbas käe välja ja laksas talle vastu põske. „Mulle räägiti, et tead, kuidas meest rahuldada. Kas see oli vale?”

„E-ei, mu isand. Ma sain õ-õpet.”

Ramsay tõusis, lõkkehelk näolt vastu kumamas. „Tõhk, tule siia. Sea ta minu jaoks valmis.”

Hetkeks ei saanud ta aru. „Ma… kas peate silmas… käskija, mul ei ole… mul…”

„Oma keelega,” ütles isand Ramsay. „Ja kärmelt. Kui ta pole selleks ajaks märg, kui riidest lahti saan, lõikan selle kasutu keele sul suust ja naelutan seina külge.”

Kuskil hiies kraaksatas kaaren. Puss oli tal ikka veel peos.

Ta lükkas selle tuppe.

Tõhk, mu nimi on Tõhk ja see riimub sõnaga põhk.

Tõhk kummardus asja kallale.