Читать книгу Tants lohedega II osa - George R. R. Martin - Страница 5

Val ootas värava juures koidueelses külmas nii suurde karunahka mähkununa, et see oleks ka Samile selga mahtunud. Tema kõrval seisis sadulas ja valjastes, hatune ja hall ning ühe valge silmaga setukas. Mully ja Kaeblik Edd seisid seal koos temaga, paar väheusutavat vahimeest. Nende hingeõhk jäätus külmas mustas õhus.

„Kas andsid talle pimeda hobuse?” küsis Jon oma silmi uskumata.

„Ta on kõigest poolenisti pime, käskija,” täpsustas Mully. „Muidu kärab ta küll.” Ta patsutas setuka kaela.

„Hobune võib ju olla pooleldi pime, aga mina seda ei ole,” sõnas Val. „Tean, kuhu suunduma pean.”

„Mu emand, sa ei pea seda tegema. Risk…”

„…on minu otsustada, isand Snow. Ma pole mingi lõunamaine emand, vaid naine vaba rahva seast. Tunnen metsa paremini kui ükski sinu musta riietatud maakuulajatest. Minu jaoks pole seal ühtki kummitust.”

Ma loodan seda. Jon arvestas sellega, usaldas, et Vali saadab edu seal, kus Must Jack Bulwer ja tema kaaslased hukka said. Ta lootis, et naine ei pea vaba rahvast pelgama… aga nad mõlemad teadsid liigagi hästi, et laantes ei oota teda ainult vaba rahvas. „Kas sul on piisavalt moona?”

„Kõva leiba, kõva juustu, kaerakaraskeid, soolaturska, soolaveist, soolalammast ja lähker magusat veini, et kogu see sool suust välja loputada. Nälga ma ei koole.”

„Siis on aeg teele asuda.”

„Ma luban sulle, isand Snow. Ma naasen kas Tormundiga või ilma temata.” Val heitis pilgu taevasse. Kuu oli poolenisti täis. „Oodake mind täiskuu esimesel päeval.”

„Teen seda.” Ära vea mind alt, mõtles ta, või Stannis võtab mult pea. „Kas annate mulle sõna, et hoiate meie printsessi?” oli kuningas küsinud ja Jon oli seda talle lubanud. Aga Val ei ole kellegi printsess. Ütlesin seda talle poolsada korda. See oli väeti põiklemine, närune kalts murtud sõna ümber. Tema isa poleks seda iial heaks kiitnud. Olen mõõk, mis kaitseb inimeste valdusi, tuletas Jon endale meelde, ja lõpuks peab see olema rohkem väärt kui ühe mehe au.

Müüri all olev tee oli pime ja külm kui härmalohe magu ja väänlev kui siug. Kaeblik Edd juhatas, tõrvik käes, teed. Mullyl olid võtmed kolme värava jaoks, mille teed sulgevad mustast rauast varvad olid jämedad kui mehe käsivars. Iga värava juures seisid odamehed, kes Jon Snow’d nähes kulpi viskasid, aga Vali ja tema setukat märgates avalikult jõllitama jäid.

Kui nad Müürist põhjas läbi äsja raiutud toorest puust paksu ukse jälle välja astusid, peatus metslasprintsess hetkeks, et heita pilk üle lumise välja, kus kuningas Stannis lahingu oli võitnud. Teisel pool välja ootas tume ja vaikne Kummitusmets. Poolkuu valgus muutis Vali meekarva kiharad kahvatuhõbedaseks ja tema põsed lumivalgeks. Naine tõmbas sügavalt hinge. „Õhk maitseb nii magusalt.”

„Mu keel on liiga tuim, et üldse maitset tunda. Mina tunnen vaid külma.”

„Külma?” Val naeris kergendatult. „Ei. Külma käes on hingamine valus. Kui ebalased tulevad…”

See mõte tegi rahutuks. Kuus Joni välja saadetud maakuulajat olid ikka veel kaotsis. On veel liiga vara. Nad võivad veel naasta. Aga teine osa temast käis peale: nad on surnud, viimne kui üks neist. Saatsid nad välja surema ja teed sama Valiga. „Anna minu sõnad Tormundile edasi.”

„Ta ei pruugi sinu sõnadest hoolida, aga ta kuulab need ära.” Val suudles teda kergelt põsele. „Ma tänan sind, isand Snow. Poolpimeda hobuse, soolatursa, värske õhu eest. Lootuse eest.”

Nende hingeõhk segunes valge uduna. Jon Snow tõmbus eemale ja ütles: „Ainus tänu, mida vajan, on…”

„…Tormund Hiidudeturm. Jah.” Val tõmbas karunahkse kapuutsi pähe. Pruun nahk oli hallisegune. „Enne, kui lahkun, on mul üks küsimus. Kas sina tapsid Jarli, mu isand?”

„Müür tappis Jarli.”

„Nii ma kuulsin jah. Aga ma pean olema kindel.”

„Ma vannun sulle. Mina teda ei tapnud.” Aga kui asjalood oleksid teisiti läinud, oleksin võinud vabalt seda teha.

„Hüvasti siis,” ütles naine peaaegu vallatult.

Jon Snow’l ei olnud selleks tuju. Lustimiseks on liiga külm ja pime ja tund liiga hiline. „Kõigest mõneks ajaks. Sa naased. Poisi pärast, kui mitte muul põhjusel.”

„Crasteri poja?” Val kehitas õlgu. „Ta ei ole minu sugulane.”

„Olen kuulnud sind talle laulmas.”

„Ma laulsin omaette. Kas mina olen süüdi, et ta mind laulmas kuulis?” Naise huultel mängles kerge naeratus. „See paneb ta naerma. Ah, olgu pealegi. Ta on armas väike peletis.”

„Peletis?”

„Tema piimanimi. Pidin ju teda kuidagi kutsuma. Hoolitsege tema eest ja hoidke teda soojas. Tema ema ja minu nimel. Ja hoidke punane preestrinna temast eemal. Ta teab, kellega on tegu. Ta näeb oma leekides asju.”

Arya, mõtles Jon, lootes, et see vastab tõele. „Tuhka ja ebemeid.”

„Kuningaid ja lohesid.”

Jälle need lohed. Hetkeks võis ka Jon neid näha öös väänlemas, tumedad tiivad leekidemere taustal välja joonistunud. „Kui ta seda teaks, oleks ta poisi meilt ära võtnud. Dalla poja, mitte sinu peletise. Üks sõna kuninga kõrvu oleks kõigele lõpu teinud.” Ja minule. Stannis oleks seda äraandmiseks pidanud. „Miks ta seda lubas, kui ta sellest teadlik oli?”

„Sest see sobis talle. Tuli on heitliku meelega. Keegi ei tea, kuhu leek võib kanduda.” Val asetas jala jalusesse, heitis teise üle hobuse ja vaatas sadulast alla. „Kas mäletad minu õe sõnu?”

„Jah.” Pidemeta mõõk, mida pole ohutu peos hoida. Aga Melisandrel oli õigus. Isegi pidemeta mõõk on parem kui tühi pihk, kui sind ümbritsevad vaid vaenlased.

„Hästi.” Val keeras setuka põhja poole. „Täiskuu esimesel ööl siis.” Jon jälgis teda minema ratsutamas ja arutles, kas ta naist veel kunagi näeb. Ma pole mingi lõunamaine emand, kuulis ta teda ütlemas, vaid naine vaba rahva seast.

„Mind tema sõnad ei huvita,” porises Kaeblik Edd, kui Val sõdurmändide salu taha kadus. „Õhk on nii külm, et mul on valus hingata. Lõpetaksin hingamise, aga see teeks asja veelgi hullemaks.” Ta hõõrus käsi kokku. „See lõpeb halvasti.”

„Sa ütled seda kõige kohta.”

„Just, käskija. Ja tavaliselt on mul õigus.”

Mully köhatas kurgu puhtaks. „Käskija? Metslasprintsess, tema minema lubamine, mehed võivad öelda…”

„…et olen ka ise poolenisti metslane, äraandja, kes kavatseb meie riigi rüüstajatele, inimsööjatele ja hiiglastele maha parseldada.” Jon ei pidanud selleks leekidesse vaatama, et teada, mida tema kohta räägiti. Mis kõige hullem, nad ei olnudki täiesti eksiteel. „Sõnad on tuul ja Müüril puhub tuul alati. Tulge.”

Oli ikka veel pime, kui Jon relvakoja taga asuvasse kambrisse naasis. Viirastus ei olnud veel tagasi, märkas ta. Peab ikka veel jahti. Viimasel ajal oli suur valge ürghunt rohkem ära, ajades saagi otsingutel jälgi üha kaugemal ja kaugemal. Vahtkonna mehed ja Mutilinnas elavad metslased olid kõik künkad ja väljad Musta Kantsi läheduses tühjaks küttinud ja saakloomi oli juba algul vähe. Tali on tulekul, meenutas Jon. Ja peatselt, liigagi peatselt. Ta mõtles, kas nad üldse enam kevadet näevad.

Kaeblik Edd võttis ette tee köökidesse ja naasis peagi kannu pruuni õlle ja kaetud vaagnaga. Kaane alt avastas Jon kolm rasvas praetud pardimuna, riba peekonit, kaks vorsti, verikäki ja pool pätsi veel ahjusooja leiba. Ta sõi leiva ja pool muna. Ta oleks ka peekoni pintslisse pistnud, aga kaaren näppas selle enne, kui ta jaole jõudis. „Pätt,” ütles Jon, kui lind näpatut uksesillusele kugistama laperdas.

„Pätt,” nõustus kaaren.

Jon proovis ampsu vorsti. Ta loputas parasjagu selle maitset õllega alla, kui Edd naasis ütlemaks, et Bowen Marsh ootab ukse taga. „Temaga on Othell ja seitsmik Cellador.”

See käis kärmelt. Jon mõtles, kes keelt peksab ja kas neid on rohkem kui üks. „Saada nad sisse.”

„Kohe, käskija. Hoidke oma vorstid nende pilgu alt ära. Nad näevad väga näljased välja.”

Näljane ei oleks Jon nende kirjeldamiseks esimesena öelnud. Seitsmik Cellador näis segaduses ja vintis ning pohmellirohu järele ägisemas, Esimene Ehitaja Othell Yarwyck seevastu nägi välja justkui oleks ta neelanud alla midagi, mida ta seedida ei suuda. Bowen Marsh oli vihane. Jon märkas seda tema silmis, tema kriipsuks tõmbunud suus, ümarate põskede õhetamises. Selle punetamise põhjuseks pole külm. „Istuge, palun,” ütles ta. „Kas võin teile süüa ja juua pakkuda?”

„Võtsime pruukosti ühissaalis,” kostis Marsh.

„Mina ära ei ütleks.” Yarwyck istus toolile. „Väga kena teist pakkuda.”

„Ehk natuke veini?” sõnas seitsmik Cellador.

„Teri,” kraaksatas kaaren silluselt. „Teri, teri.”

„Veini seitsmikule ja taldrik meie Esimesele Ehitajale,” ütles Jon Kaeblikule Eddile. „Linnule mitte midagi.” Ta pöördus tagasi külaliste poole. „Olete siin Vali asjus.”

„Ja muis asjus,” lausus Bowen Marsh. „Mehed on mures, mu isand.”

Kes sind nende eeskõnelejaks määras? „Niisamuti mina. Othell, kuidas tööd Öökantsis laabuvad? Sain kirja end kuninganna Käeks pidavalt ser Axell Florentilt. Ta kirjutab, et kuninganna Selyse pole oma kambritega Idalinnuses Mere Ääres rahul ja soovib viivitamatult oma abikaasa uude päruslossi kolida. Kas see on võimalik?”

Yarwyck kehitas õlgu. „Oleme suurema osa kantsist taastanud ja köögid katuse alla saanud. Pidage meeles, et ta vajab moona ja mööblit ja küttepuid, aga muidu võib sobida küll. Kindlasti pole see nii mugav kui Idalinnus. Ja laevadest kaugel eemal, kui Tema Hiilgus meist lahkuda peaks soovima, aga… jah, ta võib seal elada, kuigi kulub aastaid enne, kui koht päris lossi moodi välja nägema hakkab. Varem, kui mul rohkem ehitajaid oleks.”

„Saan sulle pakkuda ühe hiiglase.”

See sundis Othelli võpatama. „Kas selle hoovis oleva koletise?”

„Nahk räägib mulle, et tema nimi on Wun Weg Wun Dar Wun. Tean, et seda on raske meeles pidada. Nahk kutsub teda Wun Wuniks ja sellest näib piisavat.” Wun Wun ei meenutanud üldse hiiglasi Vanamemme lugudest, kes olid üüratud ja metsikud elajad, kes lisasid oma hommikuputru verd ja pistsid härgi pintslisse koos naha ja sarvedega. See hiiglane ei söönud üldse liha, aga oli püha õudus ise, kui talle korv juurikaid ette anda, sest ta krõmpsutas oma suurte kandiliste hammastega sibulaid ja kaalikaid ja isegi tooreid ja kõvasid naereid. „Ta teeb hea meelega tööd, ehkki talle pole alati lihtne tehtavat selgeks teha. Ta räägib natuke muinaskeelt, aga ei mõista ühiskeelt üldse. Siiski on ta väsimatu ja tema ramm on imetlusväärne. Ta saab hakkama tosina mehe tööga.”

„Ma… mu isand, mehed ei lepi… hiiglane sööb inimliha, ma arvan… ei, mu isand, ma tänan teid, aga mul pole piisavalt mehi tema valvamiseks, ta…”

See ei üllatanud Jon Snow’d. „Kuidas soovite. Jätame hiiglase siia.” Tõtt-öelda oleks ta loobunud Wun Wunist vastumeelselt. Sa ei tea midagi, Jon Snow, oleks Ygritte öelnud, aga Jon rääkis hiiglasega Naha või ühe hiiest kaasa toodud vaba rahva esindaja kaudu alati, kui see võimalik oli, ja ta sai tema rahva ja nende ajaloo kohta üha rohkem teada. Ta soovis ainult, et Sam siin oleks ja lood kirja paneks.

See ei tähendanud, et ta oleks Wun Wuni ohtude suhtes pime. Ohu korral ründas hiiglane metsikult ja need jumitud käed olid nii tugevad, et võisid inimese pooleks rebida. Ta meenutas Jonile Hodorit. Kaks korda suuremat, kaks korda tugevamat ja poole rumalamat Hodorit. See mõtteavaldus mõjuks ka seitsmik Celladorile kainestavalt. Kui aga Tormundiga on ka hiiglased, võib Wun Weg Wun Dar Wun meile nendega läbirääkimistel abiks olla.

Mormonti kaaren porises ärritunult, kui uks tema all avanes, andes nii teada veinilähkri ja munade ning vorstidega saabuvast Kaeblikust Eddist. Bowen Marsh ootas ilmselge kärsitusega, kuni Edd valas, ja jätkas alles siis, kui viimane oli taas lahkunud. „Tollett on hea mees, temast peetakse lugu ning Raudne Emmett on olnud hea võitlusõpetaja,” lausus ta siis. „Aga kuulukse, et plaanite nad minema saata.”

„Vajame Pikkvoorel häid mehi.”

„Mehed on hakanud seda kutsuma Hoorauruks,” kostis Marsh, „aga olgu sellega, kuidas on. Kas vastab tõele, et plaanite Emmetti asemel selle metslase Naha võitlusõpetajaks määrata? Seda ametit hoitakse tavaliselt rüütlitele või vähemalt maakuulajatele.”

„Nahk on metslane,” nõustus Jon kergelt. „Seda ma tunnistan. Võtsin ta võitlushoovis ette. Ta on kivikirvega sama ohtlik kui enamik rüütleid lossiseppade taotud mõõkadega. Tunnistan, et ta pole nii kannatlik, kui seda sooviksin, ja mõned poisid tunnevad tema ees õudu… aga see kõik polegi nii paha. Ühel päeval peavad nad osalema tapluses ja õudusega tuttav olemine tuleb neile siis kasuks.”

„Ta on metslane.”

„Ta oli seda, kuni vande lausumiseni. Nüüd on ta meie vend. Säärane, kes suudab poistele rohkem kui vaid mõõgavõitlust õpetada. Nendele tuleb kasuks õppida paar sõna muinaskeelt ja midagi vaba rahva kommetest.”

„Vaba,” pomises kaaren. „Teri. Tuus.”

„Mehed ei usalda teda.”

Millised mehed? oleks Jon Snow võinud küsida. Kui mitu? Aga see oleks sundinud pöörduma teema poole, mida ta ei soovinud puudutada. „Kahju kuulda. Kas on veel midagi?”

Seitsmik Cellador võttis sõna. „See poiss Satiin. Kuulukse, et kavatsete ta Tolletti asemel enda talitajaks ja kannupoisiks määrata. Mu isand, see poiss on hoor… julgen öelda, et… võõbatud katamiit Muinaslinna pordumajadest.”

Ja sina oled joomar. „See, mida ta Muinaslinnas tegi, pole meie asi. Ta õpib kärmelt ja on väga nutikas. Teised nekrutid põlastasid teda alguses, aga ta võitis nad enda poolele ja sõbrunes nende kõigiga. Tapluses on ta kartmatu ning ta suudab mõnel määral isegi lugeda ja kirjutada. Ta peaks olema võimeline mulle mu sööki ette kandma ja hobust saduldama, kas te ei arva nii?”

„Tõenäoliselt,” kostis Bowen Marsh kivisel ilmel, „aga see ei meeldi meestele. Tavaliselt on ülempealiku kannupoisteks kõrgest soost poisid, keda valmistatakse ette juhtimiseks. Kas mu isand usub, et Öise Vahtkonna mehed järgnevad hoorale taplusesse?”

Jon vihastas. „Nad on hullematelegi taplusesse järgnenud. Vana Karu jättis oma järglasele teatud meeste kohta paar hoiatust. Meil on Varjutornis kokk, kellele meeldis vägistada seitsminnasid. Ta põletas iga vägistatu märkimiseks oma ihule seitsmetipulise tähe. Tema vasak käsi on randmest küünarnukini tähti täis ja tähed märgivad ka tema sääri. Idalinnuses on meil mees, kes süütas oma isa maja põlema ja pani ukse riivi. Kogu tema pere põles surnuks, kõik üheksa inimest. Mida iganes Satiin Muinaslinnas ka ei teinud, nüüd on ta meie vend ja temast saab minu kannupoiss.”

Seitsmik Cellador rüüpas veini. Othell Yarwyck torkis pussiga vorsti. Bowen Marsh istus ja punetas näost. Kaaren vehkis tiibadega ja kraaksus: „Teri, teri, tapa.” Lõpuks köhatas ülemtalitaja hääle puhtaks. „Olen kindel, et isand teab kõige paremini. Kas võin küsida keldris olevate laipade kohta? Need muudavad mehed rahutuks. Ja nende valvamine? Neile kahele mehele leiab kindlasti parema rakenduse, kui te muidugi ei pelga, et nad…”

„…ellu ärkavad? Ma loodan, et nad teevad seda.”

Seitsmik Cellador kahvatus. „Päästku meid Seitse.” Mööda tema lõuga nirises punast veini. „Ülempealik, kooljad on peletised, ebaloomulikud elajad. Jumalate silmis jälestusväärsed olendid. Te… te ei kavatse ju nendega rääkida?”

„Kas nad suudavad rääkida?” päris Jon Snow. „Ma ei usu seda, aga ma ei väida, et tean seda kindlalt. Peletised võivad nad olla, aga enne surma olid nad inimesed. Kui palju inimlikkust nendes veel alles on? Too, kelle tapsin, kavatses tappa ülempealik Mormonti. Oli ilmselge, et ta mäletas, kes ta on ja kust teda leida.” Jon ei kahelnud, et meister Aemon oleks võimalusest kinni haaranud; Sam Tarly oleks hirmust võdisenud, aga oleks teda samuti mõistnud. „Mu isandast isa tavatses mulle öelda, et mees peab oma vaenlaseid tundma. Me teame kooljatest vähe ja ebalastest veelgi vähem. Me peame õppima.”

See vastus ei meeldinud neile. Seitsmik Cellador näppis kaelas rippuvat kristalli ja lausus: „See on väga mõtlematu tegu, isand Snow. Ma palun Vanaeidelt, et ta tõstaks oma põleva laterna ja näitaks teile teed mõistuse juurde.”

Jon Snow kannatus katkes. „Olen veendunud, et vajame kõik rohkem mõistust.” Sa ei tea midagi, Jon Snow. „Kas räägime nüüd ka Valist?”

„Kas see vastab siis tõele?” päris Marsh. „Te vabastasite ta.”

„Lasin ta teisele poole Müüri lahti.”

Seitsmik Cellador ahmis õhku. „Kuninga sõjasaagi. Tema Hiilgus satub sellest kuuldes kindlasti raevu.”

„Val naaseb.” Kui jumalad on armulised, siis enne Stannist.

„Kuidas te seda teate?” nõudis Bowen Marsh.

„Ta ise ütles seda mulle.”

„Ja kui ta luiskas? Või juhtub temaga mingi äpardus?”

„Noh, siis saate endale valida meelepärasema ülempealiku. Seni aga, kardan, et peate minuga leppima.” Jon võttis sõõmu kesvamärga. „Saatsin ta Tormund Hiidudeturma otsima ja talle minu pakkumist edastama.”

„Mis pakkumine see on, kui tohib küsida?”

„Sama, mille Mutilinnas esitasin. Toitu ja peavarju ja rahu, kui ta oma jõu meie omaga liidab, tapleb meie ühise vaenlasega, aitab meil Müüri hoida.”

Bowen Marsh ei näinud olevat üllatunud. „Kavatsete ta läbi Müüri lubada.” Tema toon vihjas, et ta teadis seda juba eelnevalt. „Avada tema ja tema järgijate ees väravad. Sadadele, tuhandetele.”

„Kui tal neid nii palju alles on.”

Seitsmik Cellador tegi tähe märgi. Othell Yarwyck ühmas. Bowen Marsh ütles: „Mõni võib seda äraandmiseks pidada. Nad on metslased. Halastamatud retklejad, vägistajad, pigem elajad kui inimesed.”

„Tormund pole säärane,” kostis Jon, „mitte rohkem kui Mance Rayder. Aga isegi, kui kõik teie lausutu tõele vastab, on nad ikkagi inimesed, Bowen. Elavad inimesed, nagu mina ja teie. Tali on saabumas, mu isandad, ja kui see kohale jõuab, peame meie, elavad inimesed üheskoos surnutele vastu seisma.”

„Lumi,” kraaksatas isand Mormonti kaaren. „Lumi, lumi.”

Jon eiras teda. „Oleme hiiest kaasa võetud metslasi küsitlenud. Mitu neist rääkisid huvi pakkuvat lugu laante nõiast, keda kutsutakse Ema Mutiks.”

„Ema Mutt?” kostis Bowen Marsh. „Väga kummaline nimi.”

„Väidetavalt rajas ta omale elamise õõnsa puu alla urgu. Mis iganes tõde ka pole, nägi ta nägemust laevastikust, mis vaba rahva üle Kitsa mere ohutusse kohta kannab. Tuhanded taplusest põgenejad olid piisavalt meeleheitel, et teda uskuda. Ema Mutt on nad kõik Karmikanti viinud, et seal palvetada ja teiselt poolt merd päästmist oodata.”

Othell Yarwyck kortsutas kulmu. „Ma pole küll maakuulaja, aga… kuulu järgi on Karmikandi õudne paik. Neetud. Isegi teie onu tavatses seda väita, isand Snow. Miks nad sinna suundusid?”

Joni ees laual oli kaart. Ta keeras seda nii, et ka teised näeksid. „Karmikandi asub varjulise lahe ääres ja selle looduslik sadam on ka suurima süvisega laeva jaoks piisavalt sügav. Puitu ja kive on seal läheduses palju. Veed on täis kalu ning läheduses pesitsevad ka hülged ja meriveised.”

„Ma ei kahtlegi, et see kõik tõele vastab,” lausus Yarwyck, „aga see pole koht, kus ma sooviksin öö veeta. Te teate seda lugu.”

Ta teadis. Karmikandi oli peaaegu linnaks saamas, ainsaks tõeliseks linnaks Müürist põhjas, kuni ühel ööl kuussada aastat tagasi vallandus linnas põrgu. Selle rahvas orjastati või tõurastati lihaks, olenevalt sellest, millist versiooni loost uskusid, nende kodud ja kojad hävisid sellises tulelõõmas, et Müürist kaugel lõunas olevad nägijad arvasid, et päike tõuseb põhjast. Hiljem sadas tuhka Kummitusmetsas ja Väriseval merel tervelt pool aastat. Kaupmehed teatasid vaid põrgulikust hävingust seal, kus oli seisnud Karmikandi – söestunud puude ja põlenud kontidega kaetud maastikust, pundunud korjuseid täis veest, verdtarretavatest karjetest, mis kajasid asunduse kohal kõrguva suure rünka koopasuudest.

Sellest ööst oli möödunud kuus sajandit, aga Karmikanti välditi ikka veel. Loodus oli sinna tagasi tulnud, oli Jonile räägitud, aga maakuulajad väitsid, et kinnikasvanud varemetes kummitasid koolnud ja deemonid ja haiglaselt vere järele janunevad põlevad vaimud. „Ka mina ei valiks säärast pelgupaika,” vastas Jon, „aga Ema Mutti kuuldi kuulutamas, et vaba rahvas leiab pääsetee seal, kus kunagi ootas neid häving.”