Читать книгу Minu pere ja muud loomad - Gerald Durrell - Страница 5
KAITSEKÕNE
Оглавление„Oh jaa, mõnikord olen ma enne hommikueinet jõudnud tervelt kuut võimatut asja uskuda.”
Valge Kuninganna, Lewis Carroll,
„Alice peeglitagusel maal”
See on lugu neist viiest aastast, mis mina ja mu perekond elasime Kreeka saarel nimega Korfu. Esialgu pidi sellest saama üks natuke tagasi-igatsev meenutus saare loodusest, kuid ma sain hakkama ränga veaga, lastes oma perekonnaliikmetel otse raamatu esimestel lehekülgedel kohale ilmuda. Paberile jõudnud, seadsid nad end kohe mõnusasti sisse ja hakkasid edasistesse peatükkidesse veel ka igasuguseid sõpru kaasa kutsuma. Üksnes suurte raskustega, kõikvõimalikke kavalusi kasutades õnnestus mul siin-seal mõned leheküljed päästa, et neid jäägitult üksnes loomadele pühendada.
Järgnevatel lehekülgedel olen püüdnud meie perekonnast tõetruu ja ilustamata pildi anda; pere ilmub teie ette sellisena, nagu mina teda nägin. Mõningate kõige suuremate veidruste selgituseks peaksin vist ütlema, et tollal, kui meie pere Korfu saarel elas, olime kõik veel väga noored. Kõige vanem, Larry, oli kahekümne kolmene, Leslie − üheksateistkümnene, Margo − kaheksateistkümnene, ja mina alles kümneaastane maailmauudistaja. Ema vanuse kohta poleks meist keegi eales osanud midagi kindlat öelda juba sel lihtsal põhjusel, et ta ei suutnud kunagi oma sünnipäeva meeles pidada; ma võin ainult kinnitada, et ta oli piisavalt vana omamaks nelja last. Ema soovil märgin ära ka tema leseseisuse, sest − nagu ta ise nii elutargalt tähendas − ei või iial teada, mida inimesed kõik mõelda võivad.
Selleks et kõik viie aasta sündmused, tähelepanekud ja rõõmud mahuksid ära natuke õhemasse väljaandesse kui „Encyclopaedia Britannica”, olen pidanud neid kokku suruma, kärpima ja ümber paigutama, nii et sündmuste loomulikust järjestusest on üsna vähe järele jäänud. Samuti on tulnud loobuda mitmestki juhtumusest ja tegelasest, kellest ma muidu meeleldi oleksin jutustanud.
Vahest ehk olekski see raamat kirjutamata jäänud, kui mind poleks abistanud ja õhutanud inimesed, keda ma siinkohal ära märgin − eelkõige selleks, et oleks teada, kes on süüdi.
Niisiis, minu tänuavaldused:
Dr Theodores Stephanidesele. Temale omase suuremeelsusega lubas ta mul kasutada materjale oma ilmumata tööst Korfu saare kohta ja varustas mind hulga rabavate sõnamängudega, millest ma mõned ära kasutasin.
Minu perekonnaliikmetele. Lõpuks andsid ju nemad, ise seda teadmata, mulle kätte hea hulga materjali ja abistasid mind märkimisväärselt raamatu kirjutamise ajal, vaieldes vihaselt ning jõudes haruharva üksmeelele iga pisiseiga suhtes, mida ma nendega arutasin.
Minu naisele, kes lõbustas mind naerulaginatega, kui ta käsikirja luges, andes sellega mulle märku, et talle teeb nalja minu õigekiri.
Minu sekretärile Sophie'le, kes võttis endale vastutuse komad paika panna ja süntaksivead armutult välja rookida.
Eraldi tahaksin tunnustust avaldada oma emale, kellele see raamat on pühendatud. Nagu leebe, tarmukas ja mõistev Noa juhtis ta oma laeva koos pentsiku järglaskonnaga imeosavasti mööda tormist elumerd, seistes kogu aeg silmitsi mässuohuga, ümbritsetuna ohtlikest majanduslikest karidest, teadmata, kas meeskond ta meresõiduoskusest üldse midagi peab, olles aga samal ajal kindel, et iga viltuminek läheb tema arvele. On ime, et ta merereisi lõpule viis, aga ta viis selle lõpule ja jäi seejuures isegi enam-vähem terve mõistuse juurde. Nagu mu vend Larry õigesti märgib, võime uhkust tunda selle üle, kuidas me teda oleme kasvatanud; ta teeb meile kõigile au. Et ta on osanud jõuda sellise õndsa nirvaanani, kus inimest enam miski ei vapusta ega üllata, näitab kas või niisugune fakt. Hiljaaegu toodi emale ühel nädalalõpul, kui ta üksinda kodus oli, terve trobikond puure kahe pelikani, ühe purpuriibise, ühe raisakotka ja kaheksa ahvipärdikuga. Tavaline surelik võinuks sellisest ootamatusest pea kaotada, mitte aga minu ema. Esmaspäeva hommikul leidsin ta garaažist, kus teda vihane pelikan ringiratast taga ajas, kuigi ema oli üritanud talle konservikarbist sardiine pakkuda.
„Kui hea, et sa tulid, kallis,” ütles ta hingeldades, „selle pelikaniga pole just eriti kerge hakkama saada.”
Kui ma küsisin, kust ta teab, et need loomad mulle kuuluvad, vastas ta:
„Loomulikult tean ma, et need on sinu loomad, kallis. Kes siis veel võiks mulle pelikane saata?”
Mis näitab, kui hästi ema tunneb vähemalt üht oma võsudest.
Lõpetuseks tahaksin eraldi rõhutada, et kõik naljalood saarest ja saarlastest vastavad täielikult tõele. Elu Korfu saarel oli nagu lustlik ning jantlik koomiline ooper. Minu arvates andis kogu seda meeleolu ja paiga veetlevust täpselt edasi üks merekaart, mis meil tollal oli. Kaardil oli üksikasjaliselt näidatud saar ja ka lähedal asuva mandri rannajoon. Ja kaardi alumises servas oli väike märkus, mis kõlas nii:
HOIATUS: Madalikke tähistavad poid on tihti paigast ära, mistõttu neis rannavetes sõitvatel meremeestel tuleb olla ettevaatlik.