Читать книгу Minu pere ja muud loomad - Gerald Durrell - Страница 7

Lõikav tuul kustutas juulikuu nagu küünla ja kiskus maa kohale tinaraske augustitaeva. Torkiv uduvihm lainetas tuulehoogudes tuhmhalli palakana. Bournemouthi supelranna paviljonid pöörasid ilmetud puunäod vastu rohekashalli vahutavat merd, mis ründas raevukalt betoonist kaldavalli. Tuul oli kajakad üle linna sisemaa poole kukerpallitanud ja nüüd hõljusid nad katuste kohal, tiivad pingul, ning kägisesid pahuralt. Sellise ilmaga pannakse kõigi kannatus proovile.

Sel pärastlõunal ei pakkunud meie perekond mitte just meeltülendavat vaatepilti, sest koos halva ilmaga olid kohale jõudnud ka tavalised tõved, mis olid meile kerged külge tulema. Minul, kes ma siruli põrandal oma teokarpide kogu sildistasin, oli pea nohust otsekui tsementi täis valatud, nii et ma sain ainult läbi suu narinal hingata. Vend Leslie, kes süngelt põrnitsedes kamina ees konutas, oli saanud kõrvapõletiku, nii et tal mõlemast kõrvast verd immitses. Õde Margo nägu, mis oli juba niigi alatasa punasetäpiline, nagu kandnuks ta punast loori, oli õnnistatud värskete vistrikkudega. Emal oli vägev, lopsakas nohu ja seda täiendas reumahoog. Puutumata oli jäänud ainult vanem vend Larry, aga piisas sellestki, kuidas ta meie hädadest turri läks.

Loomulikult sai kõik alguse Larryst. Ülejäänud olid liiga omadega läbi, et mõelda millestki muust peale oma haiguse, aga saatuse tahtel oli Larry määratud elama väikese blondi tõrvikuna, mis ligimeste ajudes mõtteid plahvatama paneks, et siis ise vaga kassipojana kerra tõmbuda ja igasugusest vastutusest lahti ütelda. Õhtuks oli ta viha juba liiga suureks paisunud. Seirates tusaselt kogu meie elamist, otsustas ta lõpuks rünnata ema kui kõikide hädade ilmset põhjust.

„Miks me peame niisuguses kuradi kliimas elama?” küsis ta ootamatult ja osutas vihmast märjale aknaklaasile. „Sa vaata seda! Ja kui juba jutuks on läinud, siis vaata meid … Margo on paistes nagu portsjon punast putru … Leslie tuigub ringi, mõlemas kõrvas neliteist sülda vatti … Gerry teeb niisugust häält, nagu oleks ta sündinud hundikurguga … Ja vaata iseennast: sa vajud iga päevaga üha rohkem näost ära.”

Ema heitis pilgu üle hiiglasuure raamatu, mis kandis pealkirja „Rajputana lihtsad retseptid”.

„Ei vaju ma midagi,” ütles ta nördinult.

„Vajud küll,” ajas Larry peale, „sa hakkad juba välja nägema nagu vana vaevatud pesunaine … ja sinu lapsed kõlbavad illustratsioonideks arstiteaduslikule entsüklopeediale.”

Sellele väitele ei leidnud ema väärikat vastulööki, seepärast piirdus ta üksnes vihase pilguga ja puges siis uuesti oma raamatu taha varjule.

„Meile on vaja päikest,” jätkas Larry, „eks ole ju, Les? … Les … Les !”

Leslie tõmbas ühest kõrvast tohutu suure vatitropi välja.

„Mis sa ütlesid?” küsis ta.

„Näed sa!” pöördus Larry võidukalt ema poole. „Temaga suhtlemine muutub omaette operatsiooniks. Ma küsin sinult: mis elu see on? Üks vend ei kuule, mis talle räägitakse, ja teisest ei saa aru, mida ta räägib. Tõepoolest, viimane aeg on midagi ette võtta. Ma ei saa ju sellises eukalüptihaisus ja sünges õhkkonnas luua surematut proosat.”

„Loomulikult, kallis,” ütles ema hajameelselt.

„Ainus, mida meile kõigile vaja,” ei lasknud Larry ohje käest, „on päike … maa, kus me saaksime vabalt sirguda .”

„Jah, kallis, see oleks kena küll,” jäi ema teda õieti kuulamata nõusse.

„Ma sain täna hommikul George’ilt kirja. Ta räägib, et Korfu on imetore koht. Miks me ei võiks koli kokku panna ja Kreekasse sõita?”

„Loomulikult, kallis, kui see sulle meeldib,” ütles ema mõtlematult.

Üldiselt oli ema Larryga asju ajades väga ettevaatlik, et ennast mitte mingite lubadustega siduda.

„Millal?” küsis Larry, kes oli sellisest vastutulelikkusest veidi üllatunud.

Oma taktikalisest veast aru saanud, langetas ema „Rajputana lihtsad retseptid” ettevaatlikult põlvedele.

„Ma arvan, et oleks mõistlik, kui sa üksinda ette sõidaksid ja asjad korda seaksid. Siis võiksid sealt kirjutada, ja kui sa ütled, et seal on kena, võiksime meie kõik sulle järele sõita,” sõnas ta elutargalt.

Larry heitis talle hävitava pilgu.

„Sedasama rääkisid sa siis, kui ma tegin ettepaneku Hispaaniasse sõita,” tuletas ta meelde. „Ja mina kükitasin kaks pikka kuud Sevillas, oodates, et teie kohale ilmuksite, sina aga ei liigutanud lillegi ja kirjutasid mulle ainult mammutkirju kanalisatsioonist ja joogiveest, justkui oleksin ma linnavalitsuse sekretär või tont teab kes. Ei, kui me läheme Kreekasse, siis läheme sinna kõik koos.”

„Sa liialdad, Larry,” ütles ema kaeblikult, „ja igal juhul ei saa ma otsekohe heast peast sõitma hakata. Pean vähemalt selle majaga midagi ette võtma.”

„Ette võtma? Taeva pärast, mida sa’s peaksid temaga ette võtma? Müü maha!”

„Seda ma ei saa teha, kallis,” ütles ema šokeeritult.

„Miks?”

„Aga ma ju alles ostsin selle.”

„Ja müüdki maha, niikaua kui tal veel nägu ja tegu on.”

„Ära räägi rumalusi, kallis,” ütles ema kindlalt. „See ei tule kõne allagi. See oleks lausa hullumeelsus.”

Nii me siis müüsimegi selle maja maha ja lendasime nagu sügisene pääsuparv Inglismaa pahura hilissuve eest minema.

Me reisisime peaaegu tühjade kätega, võtnud kaasa ainult selle, mida pidasime eluliselt hädavajalikuks. Kui me tollis oma kohvrid lahti lõime, näitas nende sisu ilmekalt igaühe olemust ja huvisid. Nii oli Margo pagasis lõputult õhkõrnu rõivaid, kolm saleduskuurialast raamatut ja terve rügement pudelikesi igasuguste eliksiiridega, mis kõik pidid aitama vistrikkude vastu. Leslie kohvris oli kaks rullkraega pulloveri ja paar pükse, mis olid mähitud kahe revolvri ümber, õhupüstol, raamat pealkirjaga „Teeme ise relvi” ja suur lekkiv määrdeõlipudel. Larryl oli kaasas kaks sumadanitäit raamatuid ja väike kohver riietega. Ema pagasiruum oli mõistlikult ära jaotatud riiete ning aiapidamis- ja kokaraamatute vahel. Mina võtsin kaasa ainult selliseid asju, mis pidid aitama pika teekonna igavust peletada: neli loodusteaduslikku raamatut, liblikavõrk, koer ja moosipurk, mis oli täis topitud liblikaröövikuid, kes ähvardasid iga hetk nukkuma hakata. Nõndaviisi, meie väärtushinnangute järgi igakülgselt varustatuna, jätsime Inglismaa kõleda ranniku selja taha.

Sõitsime läbi vihmast uhutud ning kurvameelse Prantsusmaa, jõulukooki meenutava Šveitsi, lopsaka, lärmaka ja lehkava Itaalia. Neist kõigist jäid vaid ähmased mälestused. Tilluke laev popsutas Itaalia kontsa juurest välja hämarduvale merele, ületas sel ajal, kui me oma sumbunud kajutites magasime, kuskil keset kuuläikelist veepinda nähtamatu eraldusjoone ning me sisenesime Kreeka helgesse võlumaailma. Pikkamööda imbus taju sellest muutusest ka alla meie juurde, nii et juba koidu ajal ei mallanud me enam magada ja läksime üles tekile.

Koiduvalguses ringutades paisutas meri oma siledaid siniseid lainelihaseid ja meie kiiluvees laius mullide sädeldes vahuriba nagu valge paabulinnusaba. Kahvatu taevas hakkas idas kollaseks värvuma. Eespool lebas uttu mattununa laik šokolaadpruuni maad, mille jalamit kattis vahuviirg. See oli Korfu. Me püüdsime silmi pingutades eristada mägede piirjooni, avastada orge, mäetippe, kuristikke ja supelrandu, kuid saarest paistis ainult siluett. Siis vupsas päike äkki üle silmapiiri ning taevas muutus siledalt potisiniseks nagu pasknääri silm. Mere lõputud korrapärased kurrud lõid hetkeks leegitsema ja omandasid siis kuningliku sügavpurpurse tooni, mis oli täpitud rohelisega. Udu kerkis kärmete nõtkete lintidena üles ja saar lebas meie ees.

Mäed oleksid nagu maganud ruskete kortsus tekkide all, mille voldid olid oliivisaludest roheliselaigulised. Säravkuldsete, punaste ja valgete kaljulinnade vahel kaardusid piki merekaldaid kihvvalged supelrannad. Me sõitsime ümber põhjapoolse neeme − see kujutas endast siledalt kumerat roostepunast rannakaljukühmu, millesse oli õõnestatud hulk hiiglasuuri koopaid. Tumedad lained tõstsid meie kiiluvee üles ja kandsid selle hellalt ranna poole, kus vesi siis koopasuudes kurdu kiskus ja kaljude vahel januselt sisises.

Teispool neeme jäid mäed selja taha, saar vajus vähehaaval madalamaks ning mähkus oliivipuude hõberohelisse sirendusse, millest siin-seal mõni küpress oma musta sõrme manitsevalt taeva poole tõstis. Madalates lahtedes virvendas libliksinine vesi ja isegi üle laevamasinate müra kostis meieni peenikeste häälte koorina tsikaadide kime ning juubeldav kisa.