Читать книгу Minu pere ja muud loomad - Gerald Durrell - Страница 9

See väike roosanäoline karpmaja seisis kuidagi otsustaval ilmel keset tillukest aeda. Päike oli rohelised aknaluugid heledaks pleegitanud, värvi praguliseks kõrvetanud ja kohati mulliliseks üles kohrutanud. Kõrge fuksiahekiga piiratud aias moodustasid siledate valgete kividega ääristatud lillepeenrad keerukaid geomeetrilisi mustreid. Kitsukesed valge klibukattega jalgrajad keerlesid tähekujuliste, poolkuukujuliste, kolmnurksete ja õlgkübarast vaevalt suuremate ümmarguste lillepeenarde vahel, millel vohas omapead kasvanud lillede kahune segadik. Roosid poetasid maha alustassisuurusi, siidjaid ning siledaid, leekpunaseid ja kuuvalevaid kroonlehti. Saialilled seisid nagu trobikond topilisi päikesepoegi, jälgides oma esivanema teekonda üle taevavõlvi. Madalast rohust vaatasid vastu võõrasemade süütud sametnäod ja südajate lehtede varjus painutasid kannikesed nukrameelselt päid. Tillukese rõdu kohal toretsev imelillepõõsas^[1.] oli nagu karnevaliks erepunaseid õielaternaid täis riputatud. Fuksiaheki hämaruses värelesid tuhanded õilmed nagu tillukesed baleriinid ärevas esinemisootuses. Soe õhk oli täis sadade närbuvate lillede lõhna ja putukate tasast, suigutavat suminat. Niipea kui me seda maja nägime, tahtsime kohe selles elada: näis, nagu oleks maja seal seistes ainult meid oodanudki. Tundsime, et oleme koju jõudnud.

Spiro, kes oli nii ootamatult meie ellu tunginud, võttis kogu meie asjaajamise enda peale. Ta tegi meile selgeks, et on parem, kui tema meie asjadega tegeleb, sest teda tunnevad kõik ja tema seisab hea selle eest, et meid kusagil ei tüssataks.

„Ärge teie muretsevad, missis Durrell,” ütles ta ähvardavalt kulmu kortsutades, „jätavad kõik minu hooleks.”

Ta viis meid sisseoste tegema, ja pärast tunniajalist kurnavat karjumist õnnestus tal mõne asja hind paari drahmi võrra alla lüüa. See oli umbes ühepennine võit, aga Spiro seletas, et asi pole mitte rahas, vaid põhimõttes. Teine põhjus oli muidugi see, et ta oli kreeklane ja jumaldas kauplemist. See oli Spiro, kes, avastanud, et meie raha pole veel Inglismaalt kohale jõudnud, andis meile võlgu ja läks ning võttis ette karmi kõneluse pangajuhatajaga tolle organiseerimisvõime puudulikkuse teemal. Teda ei huvitanud sugugi asjaolu, et vaene pangajuhataja polnud tegelikult milleski süüdi. See oli Spiro, kes maksis kinni meie hotelliarve, muretses vankri, et vedada meie pagas roosasse majja, ta tõi ka meid endid kohale, kusjuures tema auto oli meie jaoks kokkuostetud toiduaineid kuhjaga täis tuubitud.

Me tõdesime peagi, et ta polnud asjatult kiidelnud, nagu tunneks ta saarel kõiki ja kõik tunneksid teda. Kus tema auto ka ei peatunud, ikka kutsus kümmekond häält teda puude alla lauakeste juurde tassile kohvile. Politseinikud, talupojad ja preestrid viipasid ja naeratasid, kui ta mööda juhtus sõitma; kalurid, kaupmehed ja kohvikupidajad tervitasid teda kui venda. „Aa, Spiro!” ütlesid nad ja naeratasid talle lahkelt nagu üleannetule, kuid armsale lapsele. Nad pidasid lugu tema aususest ja sõjakusest, üle kõige aga jumaldasid tema ehtkreekalikku põlgust ning kartmatust igasuguste bürokraatia-avalduste suhtes. Kui me saarele tulime, võtsid tolliametnikud ära kaks meie kohvrit, põhjendades seda kummalise väitega, nagu oleks kohvrites olev pesu ja muud asjad mõeldud äritegemiseks. Nüüd, kui olime maasikaroosasse majja kolinud ja voodipesu küsimus päevakorda tõusis, rääkis ema tollis kinnipeetud kohvritest Spirole, küsides temalt nõu ja abi.

„Jumaluke, missis Durrell,” pasundas Spiro raevust punaseks lahvatades, „miks minule ennem sellest ei rääkinud? Need lurjused seal tolliametis! Homme kohe viin teie sinna ja kutsun nad korrale. Ma tunnen nad kõik ja nemad tunnevad minu ka. Jätavad te kõik minu hooleks − ma nad korrale kutsun.”

Järgmisel hommikul sõidutas ta ema tolliametisse. Me läksime kõik kaasa, sest keegi ei tahtnud sellest naljast ilma jääda. Spiro tormas tolliametisse sisse nagu vihane karu.

„Kus on nende inimeste asjad?” päris ta paksukese ametniku käest.

„Te peate silmas nende kaubakaste?” küsis ametnik oma parimas inglise keeles vastu.

„Mida teie arvanud minu pidanud?”

„Nad on siin,” möönis ametnik ettevaatlikult.

„Me tulnud need ära viima,” tegi Spiro kurja nägu, „panna nad valmis.”

Ta pööras ringi ja kõndis väärikalt välja, et leida endale kedagi appi pagasit kandma, ja tuli tagasi just siis, kui ametnik emalt saadud võtmega üht kohvrit avas. Spiro tormas vihase röögatusega kohale ja lajatas kohvrikaane vastu õnnetu ametniku näppe kinni.

„Misjaoks sa lahti teinud, litapoeg?” päris ta raevukalt.

Muljutud käega vehkiv tolliametnik vaidles kurjalt vastu, et tema kohus on kohvrite sisu kontrollida.

„Kohus?” küsis Spiro toreda põlgusega. „Mis sa tahad sellega öelda − kohus? Sinu kohus on tülitada ilmsüüta välismaalased, jah? Kohelda nemad nagu salakaubavedajad, jah? Seda sa ütled − kohus?”

Spiro pidas vahet, tõmbas sügavasti hinge, haaras siis mõlemad suured kohvrid oma vägevate kämmalde otsa ja kõndis ukse poole. Seal jäi ta seisma ja tulistas hüvastijätuks veel ühe paugu.

„Ma tean sind küll, Kristakis, nii et ära mulle tule rääkida oma kohus. Ma mäletan, kuidas sulle kaksteist tuhat trahvi tehtud, kui sa dünamiidiga kala püüdnud. Ma ei kannata, et mingisugused kurjategijad räägivad minule kohusest.”

Me sõitsime tolliametist võidukalt minema, kaasas puutumata ja kontrollimata pagas.

„Need lurjused arvavad, et see saar on nende oma,” tähendas Spiro. Muidugi ei tulnud tal pähegi, et ta ise käitus täpselt nii, nagu oleks see saar just tema oma.

Kord juba meie eest hoolitsema hakanud, jäi Spiro nagu takjas meie külge rippuma. Mõne tunniga oli ta taksojuhist muutunud meie kaitsjaks, ja nädalaga sai temast meie teejuht, filosoof ja sõber. Ta elas niivõrd meie perekonnaellu sisse, et varsti ei tehtud ega kavatsetudki teha midagi, milles ta ühtvõi teistviisi poleks osalenud. Ta oli oma põrnitseva pilgu ja härjahäälega alati kohal, korraldas meie elu, õpetas asjade eest õiget hinda maksma, hoidis meil kõigil valvsalt silma peal ja jutustas emale kõigest, mida ema tema arvates pidi teadma. Nagu suur pruun rohmakas ingel hoolitses ta meie kõigi justkui natuke arutute laste eest. Meie ema ta lihtsalt jumaldas ja laulis talle kõikjal valjul häälel kiitust, pannes ema piinlikkust tundma.

„Te peaksite ikka mõtlema, mis teie teevad,” rääkis ta meile tõsise näoga. „Me ei taha ju ema pahandama.”

„Mille hea pärast, Spiro?” vaidles Larry hästi teeseldud imestusega vastu. „Ta pole meie heaks midagi teinud … miks siis meie peaksime temast hoolima?”

„Jumaluke, master Larry, ärge ometi niimoodi naljatavad!” ahastas Spiro.

„Tal on täiesti õigus, Spiro,” kinnitas Leslie surmtõsiselt. „Teate, ta pole tõesti suurem asi ema.”

„Ärge rääkivad nii, ärge rääkivad nii!” möirgas Spiro. „Jumala ausõna, kui minul oleks niisugune ema, ma põlvedaks ta ees iga hommik ja suudleks ta jalad.”

Niisiis, me olime roosa maja ära asustanud. Ja igaüks korraldas oma elu ning kohandas ennast uue ümbrusega vastavalt oma äranägemisele. Margo, kes oma mikroskoopilises supeltrikoos tavatses oliivisaludes päevitada, tõmbas ligi terve jõugu ilusaid keevalisi külapoisse, kes ilmusid alati nagu maa alt välja, niipea kui mõni mesilane talle liiga lähedale lendas või kui tema lamamistooli oli tarvis uude kohta tõsta. Ema tundis ennast lõpuks kohustatud olevat välja öelda, et tema arvates on see päevitamine üsna rumal.

„Pealegi ei varja see trikoo ju suurt midagi, on ju nii, kallis?” rõhutas ta.

„Oh, ema, ära ole nii vanamoeline,” läks Margo põlema. „Pealegi me ju sureme ainult üks kord.”

Selles märkuses oli niisama palju ootamatust kui tõtt ja ema ei osanud selle peale midagi kosta.

Kolm tursket külapoissi nägid vaeva ja higistasid pool tundi, et Larry kirste majja kanda, samal ajal kui Larry nende ümber sekeldas ning juhtnööre jagas. Üks kirst oli nii suur, et see tuli läbi akna sisse tõsta. Siis veetis Larry õndsa päeva neid lahti pakkides, ja lõpuks oli ta tuba raamatuid nii täis, et keegi ei saanud enam sisse ega välja. Ehitanud raamatutest sakilise kaitsevalli, istus Larry oma kirjutusmasinaga päevad läbi selles kindluses, ilmudes välja ainult söögiaegadeks. Järgmisel hommikul tuli ta kohale väga pahuras meelolus, sest keegi talumees oli otse meie tara taha oma eesli kinni sidunud. Kindlate vaheaegade järel ajas eesel kaela õieli ning kisas pikalt ja kaeblikult.

„No ütelge nüüd! Kas pole naeruväärne, et tulevased põlvkonnad ei näe minu teost ainuüksi sellepärast, et mingi tahumatu puupea suvatses oma haisva koormalooma just minu akna alla kinni siduda?” küsis Larry.

„Muidugi, kallis,” vastas ema. „Miks sa teda siis ära ei aja, kui ta sind segab?”

„Minu armas ema, mul on muudki teha kui eesleid mööda oliivisalusid taga ajada. Ma virutasin talle „Kristliku teadusega”. Kas sinu arvates sellest ei piisa?”

„Vaene loom on kinni seotud. Sa ei saa ju nõuda, et ta ise ennast lahti teeks,” ütles Margo.

„Peaks tehtama selline seadus, mis keelaks nende jäledate lojuste sidumise majade lähedusse. Kas te siis keegi ei saa teda ära ajada?”

„Miks just meie? Meid ta ei sega,” märkis Leslie.

„On ikka perekond,” lausus Larry mõrult. „Ei mingit vastutulelikkust, ei mingit ligimesearmastust.”

„Sinul on seda armastust küll jalaga segada,” sõnas Margo.

„Kõik on sinu süü, ema,” jätkas Larry karmilt. „Sa poleks tohtinud meid nii isekateks kasvatada!”

„Te kuulake ainult!” hüüatas ema. „Ma pole teid kunagi niisugusteks kasvatanud!”

„Noh, ilma vastava juhatuseta poleks meist igatahes selliseid egoiste tulnud,” ütles Larry.

Lõpuks päästsime emaga kahekesi eesli lahti ja viisime ta allamäge kaugemale.

Vahepeal oli Leslie jõudnud oma revolvrid välja pakkida ja kohutas meid kõiki lõputu paugutamisega, kui ta oma magamistoa aknast vana konservikarbi pihta märki laskis. Larry, elanud läbi ühe iseäranis kurdistava hommiku, paiskus oma toast välja ja teatas, et tal on ilmvõimatu töötada majas, mis iga viie minuti tagant alusmüürini vappub. Solvunud Leslie ütles, et ta peab harjutama. Larry väitis, et see sarnaneb pigem suure India mässu kui harjutamisega. Ema, kellel paugud olid samuti närve söönud, soovitas Leslie’l harjutada tühja revolvriga. Leslie seletas talle pool tundi, miks see pole võimalik. Lõpuks võttis ta tõrksalt oma konservikarbi ja läks majast veidi eemale, nii et lasud jäid küll vaiksemaks, kuid panid meid ikka alatasa võpatama.

Ema, kes meil kogu aeg silma peal hoidis, jõudis siiski ka ennast oma meelt mööda sisse seada. Kogu maja oli täis maitserohtude aroomi ja sibula ning küüslaugu teravat lõhna, köögis podises lõputu hulk potte ja padasid, ja nende keskel askeldas ema midagi endamisi pomisedes, prillid ninal viltu. Laual kõrgus vankuv virn raamatuid, kust ta aeg-ajalt nõu otsis. Kui ta suutis end köögist lahti rebida, loovis ta õnnelikult aias ringi, midagi vastumeelselt lõikudes ja kärpides või suure vaimustusega rohides ja istutades.

Aed tõmbas ka mind; koos Rogeriga õppisime seal nii mõndagi üllatavat tundma. Näiteks sai Rogerile selgeks, et herilasi nuuskida ei ole tark tegu, et külakrantsid panevad vingudes jooksu, niipea kui neile väravast pilk peale heita, ja et kanad, kes ootamatult fuksiahekist välja ilmuvad ning siis meeletult kaagutades põgenevad, on küll ihaldusväärne, aga ometi keelatud jahisaak.

See nukumaja-aed oli minule tõeline muinasjutumaa, mille lillemetsas askeldasid olevused, keda ma polnud varem iialgi näinud. Iga roosiõie tihkete siidlehtede vahel elasid tillukesed krabisarnased ämblikud, kes sibasid küljetsi minema, niipea kui neid häiriti. Nende väikesed läbipaistvad kehad olid sellesama õie värvi, kus nad elasid,− roosad, kreemikad, veinpunased ja võikollased. Mööda lehetäidest korpas roosivarsi jalutasid lepatriinud nagu värskelt ülevõõbatud lelud: kahvatupunased lepatriinud suurte mustade täppidega, õunpunased lepatriinud pruunide täppidega, oranžid lepatriinud hallide ja mustade tähnikestega. Prunnakad ning armsakesed, luusisid nad ringi ja õgisid verevaeseid lehetäisid. Asjaliku, toimeka jorinaga tüürisid lillelt lillele paksud karvased puidumesilased, kes sarnanesid eresiniste karukestega. Siledad esinduslikud päevasurud haspeldasid innukalt jalgteede kohal üles-alla, tardudes vahetevahel tiibu vuristades õhus paigale, et oma pikka peenikest imilonti mõne õie sisse torgata. Valgete kivide vahel sebisid suured mustad sipelgad ja rübelesid kobaras mõne isevärki leiu ümber, olgu see surnud röövik, roosiõieleht või seemneid täis kõrrenutt. Ja kogu selle sagimise saatemuusikana kostis üle fuksiaheki oliivisalude poolt tsikaadide lõputu siristamine. Kui värelev leitsakuhämu võiks mingit häält teha, küllap oleks see siis just see imeline kumisev tsikaadide koorilaul.

Alguses olin ma niivõrd jahmunud sellisest eluküllusest lausa meie ukselävel, et suutsin ainult juhmina mööda aeda ringi kõndida ja vaadata kord üht, kord teist olendit, lastes end alatasa segada eredaist liblikaist, kes üle heki lendasid. Ajapikku, kui ma juba lilleriigi putukaterohkusega harjusin, muutusid ka minu vaatlused põhjalikumaks. Ma võisin kükakil või kõhuli maas tundide kaupa jälgida, kuidas kõiksugu olevused minu ümber oma elu elasid, samal ajal kui tülpinud ilmega Roger minu kõrval istus. Niiviisi avastasin hulgaliselt imelisi asju.

Ma leidsin, et väikesed krabiämblikud võivad niisama edukalt nagu kameeleonid värvi vahetada. Võtke ämblik veinpunaselt roosiõielt, kus ta kükitab nagu lihvitud korall, ning asetage ta jaheda valge roosi õiesüdamikku. Ja kui ämblik sinna pidama jääb − enamasti jääb −, siis võite näha, kuidas ta aegamööda kahvatumaks läheb, nagu oleks ta kohamuutusest verevaeseks jäänud, kuni ta kaks päeva hiljem istub valgete kroonlehtede vahel nagu helendav pärl.

Ma avastasin, et fuksiaheki all kuivas leherägas elas hoopis teistsugune ämblik, väike tige kiskja, osav ja tapahimuline nagu tiiger. Ta hiilis oma leheriigis ringi, silmad päikese käes kilamas, aeg-ajalt seisatades ja karvastele koibadele püsti tõustes, et ringi piiluda. Märgates mõnd kärbest päikesepaistele mõnulema jäävat, tardus ämblik paigale, hakkas siis lausa lehe kasvamise aeglusega edasi liikuma, nihkus märkamatult üha lähemale ja lähemale, kinnitades aeg-ajalt oma päästenööri lehtede külge. Lõpuks, kärbsele päris külje alla jõudnud, jäi jahimees seisma, nihutas veidi jalgu, otsides paremat toetuspunkti, ja kargas siis otse tukkuva kärbse peale, jalad karvaseks kallistuseks harali. Ma ei näinud kordagi, et need väikesed ämblikud oleksid oma ohvri minema lasknud, kui nad juba õige positsiooni sisse olid võtnud.

Kõik need avastused tõid endaga kaasa pöörase vaimustuse, mida tuli kellegagi jagada. Ja nii ma tormasin vahel äkki majja ning rabasin kõiki ootamatu teatega, et need tundmatud ogalised mustad röövikud rooside peal polegi tegelikult röövikud, vaid hoopis lepatriinuvastsed. Või siis teatasin mitte vähem jahmatava uudise, et kiilassilmad munevad oma munad vaiade otsa. Seda viimast imet õnnestus mul tõesti oma silmaga näha. Ma märkasin roosipõõsal kiilassilma ja vaatasin, kuidas ta lehtede vahel ringi ronib, imetledes ta ilusaid hapraid, nagu rohelisest klaasist tiibu ja hiiglasuuri läbipaistvaid kuldsilmi. Varsti jäi kiilassilm keset roosilehte pidama ja langetas tagakeha. Nii seisis ta hetke paigal, kergitas siis saba üles, ja minu imestuseks kasvas sellest roosilehele juuspeen värvitu niidike, mille tippu ilmus muna. Puhanud veidi, kordas kiilassilmamammi seda etendust, kuni kogu roosileht oli nagu peenikese käolinametsaga kaetud. Munemisega maha saanud, võdistas kiilassilm tundlaid ja lendas oma õhuliste tiibade rohelisse udupilve mähituna minema.

Vahest aga kõige põnevam avastus, mis mul sellel kireval Liliputimaal õnnestus teha, oli kõrvahargi pesa. Ma igatsesin seda juba ammu leida, otsisin kõikjalt, kuid edutult, nii et kui ma ühele lõpuks juhuslikult peale sattusin, olin nii õnnelik, nagu oleksin saanud mingi imetoreda kingituse. Ma tõstsin lihtsalt ühe kooretüki paigast ära, ja seal all oligi pesa, väike mullasüvend, mille putukas ilmselt ise oli õõnestanud. Kõrvahark kükitas augu keskel, varjates enda all väheseid valgeid mune. Ta lösutas nende peal täpselt nagu hauduja kana ega liigutanudki ennast, kui ma kooretüki ära tõstsin ja päikesevalgus talle peale langes. Mul ei olnud võimalik mune üle lugeda, aga neid ei paistnud kuigi palju olevat ja ma arvasin, et ta pole veel kõigiga maha saanud. Panin kooretüki õrnalt kohale tagasi.

Sellest hetkest valvasin ma pesa lausa kiivalt. Ehitasin selle ümber kividest kaitsevalli ja kinnitasin sinnasamasse tulba külge punase tindiga kirjutatud hoiatuse oma perekonnale: ETEVAATUST! KÕRVAHARGI PESA! MINKE MÖDA!

Väärib märkimist, et kaks ainsat õigesti kirjutatud sõna olid otseselt bioloogiaga seotud. Peaaegu iga tund uurisin ma kõrvaharki oma kümme minutit. Ma ei julgenud teda sagedamini vaadelda, sest kartsin, et ta võib oma pesa maha jätta. Munade virn ta kõhu all kasvas ajapikku ja ta näis kooretüki äratõstmisega harjunud olevat. Ma arvasin koguni, et ta hakkab mind juba ära tundma − nii sõbralikult liigutas ta oma tundlaid.

Kõigi mu pingutuste ja hoolsa valveteenistuse kiuste tulid lapsukesed minu suureks meelehärmiks ilmale öösel. Minu arvates oleks võinud ema-kõrvahark pärast seda kõike, mis ma olin teinud, haudumisega veidi viivitada, kuni ma tulen. Seal nad aga nüüd olid, pisikeste habraste, nagu elevandiluust nikerdatud kõrvahargikeste tore pesakond. Nad sagisid ema kõhu all, roomasid ta jalgade vahel ja mõned julgemad ronisid isegi ta hargi otsa. See oli liigutav vaatepilt. Järgmisel päeval oli kogu lastetuba tühi: minu kaunis perekond oli mööda aeda laiali pudenenud. Mõni aeg hiljem kohtasin ma üht lapsukest: muidugi oli ta nüüd suurem, pruunim ja tugevam, aga ma tundsin ta otsekohe ära. Ta oli ennast roosiõielehtede vahele kerra tõmmanud ja magas. Kui ma teda segasin, tõstis ta ainult oma sabahargi häiritult püsti. Mulle oleks meeldinud uskuma jääda, et see oli tervitus, rõõmus viibe, aga ausus käskis mul tõdeda, et see polnud midagi muud kui võimaliku vaenlase hoiatamine. Ma ei pannud seda talle siiski pahaks. Ta oli ju nii väike, kui me viimati kohtusime.

Sain tundma matsakaid külatüdrukuid, kes igal hommikul ja õhtul meie aiast möödusid. Nad istusid küljetsi oma longuskõrvaliste, töntsi astumisega eeslite seljas, kirevad ja lärmakad nagu papagoid, nii et nende jutuvada ja lõkerdamine oliivisaludest vastu kajas. Kui nende eeslid hommikuti meilt mööda kõpsisid, hõikasid nad mulle lõbusalt tervitusi. Õhtuti kummardusid nad, ise hädavaevu oma ratsude seljas püsides, üle fuksiaheki ja ulatasid mulle naeratades kingitusi: alles päikesesooja kobara merevaiguvärvi viinamarju, tõrvmusti viigimarju roosade juttidega seal, kus nad küpsusest pakatanud olid, või päratu arbuusi, mis nägi seest välja nagu roosa jää. Ajapikku hakkasin nende kõnest vähehaaval aru saama. See, mis mu kõrvus esialgu oli olnud vaid ebamäärane mulin, muutus üksikute äratuntavate häälikute reaks. Siis äkki omandasid need tähenduse ning ma hakkasin neid ka ise pikkamisi ja kõheldes kasutama, toppides äsja omandatud sõnu ilma igasuguse grammatikata logisevatesse lausetesse. Meie naabrid olid asjast vaimustatud, nagu oleksin ma nende keelt õppides neile teab kui peene komplimendi teinud. Nad kummardusid üle tara, näod tähelepanust kipras, kui ma mõne tervituse või lihtsa ütlusega maha saada püüdsin, ning särasid rõõmust, noogutasid päid ja plaksutasid käsi, kui ma sellega õnnelikult toime tulin. Ajapikku sain teadma nende nimesid, seda, kes kellega sugulane oli, kes oli abielus ja kes sinnamaani lootis jõuda, ning muidki pisiasju.