Читать книгу Minu pere ja muud loomad - Gerald Durrell - Страница 8

Trügisime läbi tolliameti kära ja sagina sadamasillale särava päikesepaiste kätte. Meie ees kerkis linn järskude astangutena: majade kirjud read seisid üksteise kukil, rohelised aknaluugid ristseliti lahti nagu tuhandete ööliblikate tiivad. Selja taga lebas laht, sile nagu plaat, hõõgudes ebamaises sinas.

Larry astus kiiresti edasi, nina püsti ja nii kuninglikult üleolev nägu ees, et tema väike kasv pidi sealjuures kõigist märkamata jääma, ja hoidis silma peal kahel pakikandjal, kes maadlesid tema sumadanidega. Larry kannul loivas rahulikult sõjakal ilmel lühike jässakas Leslie ning nende taga tuli musliini- ja lõhnaõlipilvedes hõljuv Margo. Ema, keda kannatamatu Roger lähima laternaposti poole vedas, nägi välja nagu väike vastuhakust vaevatud misjonär, olles sunnitud laternaposti juures kaugusse põrnitsedes seisma ja ootama, kuni Roger kõike seda paisu tagant valla päästis, mida ta kuudis oli pidanud alla suruma. Larry valis välja kaks hullupööra raamas hobuveokit, paigutas pakid ühte ja iseenda teise ning vaatas piredalt ringi.

„Noh,” küsis ta, „mis asja me ootame?”

„Me ootame ema,” selgitas Leslie. „Roger leidis laternaposti.”

„Püha jumal!” oigas Larry, ajas end siis vankris täies pikkuses püsti ja pasundas:

„Tule ometi, ema! Kas see koer ei või siis kannatada?”

„Ma tulen, kallis,” hõikas ema moepärast vastu ega liikunud paigast, sest Roger ei paistnud sugugi postist lahkuda tahtvat.

„See koer on meil kogu tee üks igavene nuhtlus kaelas olnud,” ütles Larry.

„Ära ole nii kärsitu,” ütles Margo nördinult. „Mis koer sinna parata saab. Ja muuseas, Napolis olid sina see, keda me tervelt tund aega pidime ootama.”

„Mul oli kõht korrast ära,” selgitas Larry külmalt.

„Noh, nüüd on arvatavasti temal kõht korrast ära,” ütles Margo võidukalt. „Pada sõimab potti, mis vahet seal on.”

„Sa tahad vist öelda „katelt”.”

„Tahan mis ma tahan, mõte jääb samaks.”

Sel hetkel jõudis ema kohale, juuksed väheke sagris, ja me pidime end kokku võtma, et Rogerit vankrisse saada. Koer polnud kunagi seesuguses sõidukis olnud ja põrnitses seda umbusklikult. Lõpuks olime sunnitud ta meeletult haukuvana vägisi vankrisse upitama ja rübelesime talle siis ähkides järele, et teda pikali suruda. Sellisest teoviisist kohkunud hobune tõmbas lohiseva traaviga paigast minema ja me vajusime vankripõhja üksteise otsa hunnikusse, valjusti kaeblev Roger kõige all.

„Kena algus küll,” nurises Larry. „Ma lootsin, et me jätame endast meeldivalt suursuguse mulje, aga nüüd sõidame linna sisse nagu kamp keskaegseid kondiväänajaid.”

„Mis sa nüüd enam, kallis,” rahustas ema teda leebelt, kohendades oma kübarat. „Kohe jõuame võõrastemajja.”

Püüdsime siis oma jõhvistmetel, sel ajal kui vanker logisedes linna poole vaarus, meeldivalt suursugused välja näha, nagu Larry oli vajalikuks pidanud, Roger aga oli Leslie jõulisesse embusse pressituna oma koonu üle vankriääre riputanud ja pööritas silmi, nagu hakkaks ta kohe hinge heitma. Siis sõitsime üle kitsa põiktänava, kus kolm pulstunud krantsi päikese käes peesitasid. Neid märgates tõmbus Roger turri ja kukkus ägedasti haukuma. Krantsidele tuli sedamaid elu sisse ja nad tormasid kõlavalt klähvides vankrile järele. Meie suursugususest ei jäänud jälgegi järele, sest kaks meist pidid raevunud Rogerit kinni hoidma, ülejäänud aga upitasid end üle vankriääre ning katsusid raamatute ja ajakirjadega vehkides meid jälitavat jõuku laiali ajada. See aga ainult valas veel õli tulle, ja igast kõrvaltänavast, millest me mööda sõitsime, tuli koeri aina juurde, nii et kui me lõpuks linna peatänavat pidi sõitsime, kargles meie ümber oma kakskümmend neli vihast ogarat peni.

„Miks keegi midagi ette ei võta?” küsis Larry, püüdes koerte märulist üle karjuda. „See on juba nagu stseen „Onu Tomi onnikesest”.”

„Miks sina ise midagi ette ei võta, selle asemel et teisi arvustada?” kähvas Leslie, kes Rogeriga ägedasti maadles.

Larry kargas sedamaid püsti, haaras jahmunud kutsari käest piitsa ja virutas koertekarja suunas vägeva nähvaka, mis aga läks viltu ja lajatas Leslie turjale.

„Mis kuradi mäng see on?” röögatas Leslie, pöörates Larry poole vihast tulipunase näo.

„Kogemata läks,” selgitas Larry muretult. „Ma pole vormis … pole hulk aega piitsa peos hoidnud.”

„No tead, sa ikka vaata ka, mis sa teed,” tänitas Leslie sõjakalt.

„Kullakene, see oli ju kogemata,” ütles ema.

Larry virutas veel korra koerte pihta ja lõi emal kübara peast.

„Sinuga on suurem häda kui nende koertega,” tähendas Margo.

„Vaata ometi ette,” ütles ema oma kübarast kinni haarates, „muidu võid veel kellelegi viga teha. Pane parem piits ära.”

Samal hetkel peatus meie sõiduk lohinal ukse ees, mille kohal rippus silt „Šveitsi Pansionaat”. Koerad, taibates, et nad nüüd lõpuks ometi selle peene musta koerlasega, kes tõllas sõidab, karvupidi kokku saavad minna, ümbritsesid meid tiheda lõõtsutava müürina. Võõrastemaja uks avanes ja lävele ilmus eakas põskhabemega uksehoidja, kes jäi tardunud pilguga tänaval toimuvat möllu vahtima. Roger oli kogukas koer ning seetõttu kaasnes tema vankrist välja- ja võõrastemaja uksest sissesaamisega märkimisväärseid raskusi. Läks tarvis kogu meie perekonna ühiseid jõupingutusi, et teda tõsta, kanda ja kinni hoida. Larry oli selleks ajaks oma suursuguse hoiaku juba unustanud ja paistis üsna heas hoos olevat. Ta hüppas maha ja kargles, piits peos, mööda kõnniteed, tehes meile läbi koertekarja teed, kust me siis Leslie, Margo ja emaga rabelevat ning lõrisevat Rogerit sikutades läbi ruttasime. Vaarusime halli, portjee lõi ukse kinni ja surus selja vastu, endal vunts võbisemas. Võõrastemajapidaja tuli meie juurde ja silmitses meid kartliku uudishimuga. Ema pöördus talle vastu, kübar viltu peas ja käes moosipurk minu tõukudega.

„Me oleme Durrellid,” naeratas ta võluvalt, nagu oleks meie saabumine olnud kõige igapäevasem asi. „Ma loodan, et teil on meie jaoks mõned toad kinni pandud.”

„Jah, madam,” ütles võõrastemajapidaja, ikka veel urisevast Rogerist kaarega mööda loovides. „Need on teisel korrusel − neli tuba ja rõdu.”

„Kui kena,” lõi ema särama. „Me läheme siis kohe üles, et enne einet natuke puhata.”

Ja ta juhtis oma perekonna kõigiti suursuguse siredusega trepist üles.

Hiljem tulime einele suurde süngesse ruumi, mis oli täis suuri tolmuseid toapalme ja kõverikke kujusid. Meid teenindas põskhabemega portjee, kes oli end lihtsate vahenditega ülemkelneriks muundanud, tõmmates selga sabakuue ja pannes ette tselluloidist maniski, mis kiiksus nagu kilkide konverents. Toit aga oli külluslik ja hästi valmistatud ning me sõime isukalt.

Kui kohvi toodi, nõjatus Larry õhates toolikorjule.

„Toit oli vastuvõetav,” ütles ta armulikult. „Mis sina sellest kohast arvad, ema?”

„Jah, toidul polnud viga, kallis,” keeldus ema veksleid välja andmast.

„Nad paistavad siin olevat päris vastutulelikud sellid,” jätkas Larry. „Peremees tiris ise mu voodi aknale lähemale.”

„Siis ta küll eriti vastutulelik ei olnud, kui ma paberit küsisin,” ütles Leslie.

„Paberit?” küsis ema. „Milleks sul paberit tarvis oli?”

„Klosetti … seal polnud üldse paberit,” seletas Leslie.

„Kuss, sa oled söögilauas!” sosistas ema.

„Sa ei pannud vist tähele,” ütles Margo selge ja kõlava häälega. „Poti kõrval seisis väike kast, mis oli paberit täis.”

„Margo!” hüüatas ema kohkunult.

„Mis on, kas sina siis ei näinud seda väikest kasti?”

Larry turtsatas.

„Linna kanalisatsioonisüsteemi mõningate iseärasuste tõttu,” selgitas ta Margole lahkelt, „on see väike kast ette nähtud selleks, et … noh, kui sa lõpetad oma ürgse ühinemise loodusega, siis need nii-öelda jäägid …”

Margo nägu värvus hämmastusest ja tülgastusest tulipunaseks.

„Sa tahad öelda, sa tahad … et see oli … Püha jumal! Ma võisin ju mõne jäleda haiguse külge saada!” halas ta, puhkes siis nutma ja tormas söögisaalist välja.

„Küll on ebahügieeniline,” ütles ema rangelt. „See on tõesti tülgastav komme. Ka siis, kui ei juhtu eksitusi, võib ikkagi tüüfusenakkuse saada.”

„Eksitusi ei juhtuks, kui kord majas oleks,” rõhutas Leslie oma esialgse kaebuse juurde tagasi tulles.

„Jah, kallis, kuid minu arvates pole meil tarvis seda praegu arutada. Kõige parem oleks, kui me võimalikult ruttu endale maja leiaksime, enne kui meile kõigile siit midagi külge hakkab.”

Ülevalt leidsime poolalasti olekus Margo, kes endale suurtes kogustes desinfitseerivaid vedelikke peale pritsis, ja ema veetis kurnava õhtupooliku, olles sunnitud ikka ja jälle vaatama, kas juba ei ilmne nende haiguste sümptomeid, millesse Margo arvas end nakatunud olevat.

Ema meelerahu häiris ka veel see, et õnnetuseks juhtus Šveitsi Pansionaat seisma otse kohalikule kalmistule viiva tänava ääres. Kui me oma väikesel tänava kohal rippuval rõdul istusime, vooris meie alt läbi üks matuserong teise järel. Korfu elanikud paistsid uskuvat, et matusetalitus on kogu selle kurva sündmuse parim osa, ning iga järgmine matuserong näis eelmisest uhkemini välja ehitud olevat. Tumelilla ja musta krepiga kaunistatud vankreid vedasid hobused, kes olid nii hoolega tekkidesse mähitud ja tuttidega kaunistatud, et võis ainult imestada, kuidas nad sealjuures üldse veel liikuda said. Surnukeha ees sõitsid viis või kuus vankrit sügavas ning lohutamatus leinas matuselistega. Surnukeha ise asus kaarikutaolisel alusel suures toredas kirstus, mis tuletas meelde rohkem päratut sünnipäevakooki kui sarka. Mõned kirstud olid valged, lillade, mustpunaste ja sügavsiniste ilustustega, teised olid sametmusta värvi, kaunistatud rikkaliku väänleva kuld- ja hõbefiligraaniga ning kilgendavate vaskkäepidemetega. Midagi nii värvikat ja pilkupüüdvat polnud ma kunagi varem näinud. Just nii, saadetuna leinarüüs hobustest, lilleuputusest ja küllaldasel määral murest murtud sugulastest võis ja tuligi minu arvates surra. Ja ma vahtisin rõduvõrel kõõludes süvenenult ning võlutult all voorivaid matuseid.

Sedamööda kuidas matuserongid üksteise järel möödusid ning leinaitk ja kabjaplagin kauguses vaibusid, läks ema ikka rohkem ja rohkem endast välja.

„Kindlasti on see mingi epideemia,” hüüdis ta lõpuks, ise kartlikult alla tänavale vahtides.

„Tühi jutt, ema, ära ärritu,” ütles Larry muretult.

„Kuid, kallis, see on ju ebaloomulik, et neid nii palju on.”

„Surmas pole midagi ebaloomulikku. Inimesi sureb iga päev.”

„Jah, aga nad surevad nagu kärbsed ainult siis, kui midagi lahti on.”

„Võib-olla nad koguvad neid ja matavad siis kõik ühes pundis korraga,” oletas Leslie paadunult.

„Ära räägi rumalusi,” ütles ema. „Ma olen kindel, et see on seotud kanalisatsiooniga. Kui asjad niiviisi on korraldatud, ei saa see inimeste tervisele hea olla.”

„Püha jumal,” ütles Margo hauataguse häälega. „Siis olen ma kindlasti selle endale külge saanud.”

„Ei, ei, kallis, see ei pea tingimata niiviisi olema,” ütles ema ebalevalt. „Siin võib tegu olla ka millegi mittenakkavaga.”

„Ma ei mõista, kuidas saab epideemia mittenakkav olla,” märkis Leslie loogiliselt.

„Ükskõik,” keeldus ema meditsiinilisse vaidlusse laskumast, „igatahes ma arvan, et me peame selle välja uurima. Larry, kas sa ei helistaks kuhugi tervishoiu-asjameestele?”

„Siin pole arvatavasti mingeid tervishoiu-asjamehi olemaski,” arvas Larry. „Ja kui ka oleks, vaevalt et nad meile siis midagi ütleksid.”

„Noh,” teatas ema otsustavalt, „siis ei jää meil midagi muud üle, kui siit ära kolida. Me peame linnast välja saama. Peame endale jalamaid kuskil maal maja leidma.”

Järgmisel hommikul hakkasime oma majajahiga pihta. Meile tuli saatjaks hotelli asjaajaja mister Beeler. Ta oli lipitsevate silmade ja higist läikivate põskedega paks mehike. Algul oli ta üsna hakkamas, sest ta ei teadnud veel, mis tal ees seisab. Ja ega seda oskakski keegi aimata, kes pole koos minu emaga maja otsimas käinud. Me kihutasime tolmupilves mööda saart ringi ja mister Beeler näitas meile villat villa järel, pakkudes välja jahmatamapaneva valiku erineva suuruse, värvi ja asukohaga maju, kuid ema raputas igaühe puhul otsustavalt pead. Lõpuks olime vaadanud kümnendat ning viimast maja mister Beeleri nimestikus ja ema oli jällegi pead raputanud. Mister Beeler vajus murtult maja trepile istuma ja kuivatas taskurätiga nägu.

„Madam Durrell,” ütles ta lõpuks, „ma olen nüüd teile näidanud kõiki maju, mis mul teada on, ja teie ei taha ühtki neist. Madam, mida te siis nõuate? Mis neil majadel viga on?”

Ema silmitses teda hämmastunult.

„Kas teie siis ei märganud?” küsis ta. „Üheski majas ei olnud ju vannituba.”

Mister Beeler ajas silmad pungi.

„Aga madam,” kurtis ta võltsimatu ahastusega, „milleks teile seda vannituba vaja on? Kas siin siis merd ei ole või?”

Sõnatult läksime hotelli tagasi.

Järgmiseks hommikuks oli ema jõudnud otsusele, et meil tuleb auto üürida ja oma käe peal majajahile minna. Ta oli surmkindel, et kuskil selle saare peal peab ka vannitoaga maja varjul olema. Meie tema usku ei jaganud, ja nii sai meist väheke tõre ja vastaline kamp, mida ema linna peaväljakule taksopeatusse ajas. Taksojuhid kargasid meie ilmsüütut väljanägemist silmates üksteise võidu autodest välja ja ümbritsesid meid nagu parv raisakotkaid, kusjuures igaüks neist püüdis oma kaasmaalastest üle karjuda. Nende kisa läks kord-korralt valjemaks ja silmad lõid põlema, nad panid käiku küünarnukid ja kiristasid üksteise peale hambaid, ja siis krabasid nad meist kinni, nagu tahtnuksid nad meid tükkideks rebida. Tegelikult saime vaid kõige leebema mõttevahetuse osaliseks, kuid me polnud veel harjunud kreeka temperamendiga ja meile tundus, nagu oleks meie elu kallale kiputud.

„Larry, kas sa ei saa siis midagi teha?” kägises ema end suurekasvulise taksojuhi haardest vaevaga vabastada katsudes.

„Ütle neile, et sa kaebad nende peale Briti konsulile,” õpetas Larry kisast üle karjuda üritades.

„Ära räägi rumalusi, kallis,” ütles ema hingetult. „Selgita neile lihtsalt, et me ei saa mitte midagi aru.”

Kohtlaselt naeratades püüdis Margo olukorda päästa: „Meie − inglased,” röökis ta rabelevatele taksojuhtidele, „me ei mõista kreeka keel.”

„Kui see mees mind veel korra tõukab, löön ma tal silma sisse,” ütles Leslie näost punaseks lahvatades.

„Mis sa nüüd, kullake,” puhkis ema, heideldes ikka veel taksojuhiga, kes teda jõuliselt oma auto poole nügis. „Minu arvates ei mõtle nad sellega midagi halba.”

Selsamal hetkel kohkusid kõik kangeks häälest, mis üle selle lärmi mürises. See oli sügav, täiekõlaline ja vibreeriv hääl, mis oleks võinud kuuluda vulkaanile.

„Hei,” üürgas see hääl, „miks teie ei võtavad inimene, kes rääkimas teie oma keel?”

Ümber pöörates nägime kõnnitee ääres seisvat igivana Dodge'i, mille rooli taga istus lüheldane tüüakas isik, singitaoliste käte ja laia, parkunud, põrnitseva näoga, mille kohal seisis nokkmüts lustlikult viltu. Ta tegi autoukse lahti, hiivas end kõnniteele ja tatsas meie juurde. Siis jäi ta seisma ja sihtis veelgi süngemalt põrnitsedes vaikseks jäänud taksojuhte.

„Kas nad teeb teile tüli?” küsis ta emalt.

„Ei, ei,” luiskas ema, „meil oli lihtsalt raske neist aru saada.”

„Teil tarvis keegi, kes kõneleb teie oma keel,” kordas uustulnuk, „need värdjad aga … te vabandavad minu, võivad ka omaenda ema alt tõmbada. Vabandavad mind natuke, ma kutsun nad korrale.” Ta läkitas taksojuhtidele valingu kreeka keelt, mis nad silmanähtavalt jalust nõrgaks võttis. Solvunud, vihased ja kätega vehkivad juhid taandusid selle isevärki mehe survel oma taksode juurde tagasi. Õnnistanud neid veel viimase ja ilmselt teotava kreekakeelse sõnavalinguga, pöördus ta jälle meie poole.

„Kuhu tahavad teie minna?” küsis ta peaaegu jõhkralt.

„Kas te võite meid viia maja otsima?” küsis Larry.

„Muidugi, ma viin teie igale poole. Ütlevad ainult.”

„Me otsime,” ütles ema kindlalt, „maja, kus oleks vannituba. Ega te ei tea mõnd niisugust?”

Mees vajus mõttesse, meenutades sealjuures suurt vanaaegset päikesest põlenud veesülitit, ja ta kulmud kiskusid suurest vaimutööst rulli.

„Vannitubad?” kordas ta. „Te tahavad vannitubad?”

„Üheski neist, mida me seni näinud oleme, pole vannituba olnud,” ütles ema.

„Ma tean maja, kus on vannituba,” ütles mees. „Ma ainult mõtlen, kas te kõik sinna ära mahuvad.”

„Kas te viiksite meid seda vaatama?” küsis ema.

„Kindlasti viin. Istuvad peale.”

Me ronisime tema ruumikasse autosse, meie sohver upitas oma kere rooli taha ja lülitas masinavärgile hirmuäratavad hääled sisse.

Sööstsime läbi äärelinna käänuliste tänavate, põigeldes täislastis eeslite, talunaiste salkade ja arvutute koerte vahelt läbi, kusjuures autopasun neile kurdistavat hoiatust tuututas. Kõige selle juures leidis sohver võimaliku olevat meiega vestlust alustada. Meid kõnetades pööras ta iga kord oma suure pea meie poole, et näha, mis näo me teeme, ja ta auto tuierdas siis ikka sinna-tänna nagu purjus pääsuke.

„Te olevad inglased. Nii ma arvanudki … Inglased tahavad alati vannitubad … Mul oma majas vannituba. Mu nimi on Spiro, Spiro Hakiaopulos … kõik kutsuvad minu Spiro Americano selle auks, et ma elanud Ameerikas … Jaa, ma olnud kaheksa aastat Chicagos … Sealt ma saanudki oma hea inglise keel … Läinud sinna raha teha … Kaheksa aastat saanud täis ja ma ütelnud: „Spiro,” ütelnud ma, „nüüd sa küllalt teinud …” Siis tulnud tagasi … toonud selle auto … kõige parem terve saare peal … kellelgi pole niisugune auto nagu see … Kõik inglise turistid tunnevad minu. Nad tahavad kõik minu, kui nad siia tulnud … Nad teavad, et siis nad juba tüssata ei saavad. Mulle meeldivad inglased … kõige paremad inimesed … Jumala nimel, kui ma poleksin kreeklane, tahaksin olla inglane …”

Me kihutasime mööda valget teelinti, mida kattis paks kiht siidjat tolmu − see tõusis meie kannul kobrutavaks pilveks. Teed palistas viigikaktustest tara, mis nägi välja, nagu oleksid rohelised taldrikud kavalasti üksteise otsa tasakaalu seatud ja erepunaseid viljamügaraid täis kleebitud. Me möödusime viinamarjaaedadest, kust paistsid väikesed, kidurad, rohelistes lehepitsides viinapuud, oliivisaludest, kus puude rõugearmilised tüved meid oma kroonide hämarast varjust sadade imestunud nägudega vahtisid, ja suurtest sebratriibulistest pilliroopuhmastest, mille lehed laperdasid tuules nagu lugematu hulk rohelisi lippe. Lõpuks jõudsime möirates mäest üles, Spiro vajutas pidurid põhja ja auto jäi tolmuvines seisma.

„Siin see on,” ütles ta oma jämeda nimetissõrmega osutades. „See on maja, milles on vannituba, nagu te tahtnud.”

Ema, kes oli silmad kogu sõidu ajal kõvasti kinni hoidnud, tegi need nüüd lahti ja vaatas. Spiro osutas kaunilt kaarduvale mäenõlvale, mis laskus sädeleva mereni. Mägi ja orud ümberringi olid kaetud oliivisalude udusulestikuga, mis sädeles nagu kalasoomus, kui tuulepuhang lehti puudutas. Keset nõlvakut, kõrgete sihvakate küpresside kaitsvas varjus pesitas keset rohelust väike maasikaroosa maja nagu mingi võõramaine puuvili. Küpressid õõtsusid õrnalt tuules, nagu oleksid nad taevast meie saabumise auks hoolega veel sinisemaks võõbanud.