Читать книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio - Страница 14

Guiglielmo Borsiere paljastab mõne tabava sõnaga härra Ermino de’Grimaldi kitsidust.

Kui Bergamino nupukust küllalt oli kiidetud, jõudis jutustamisjärg Filostrato kõrval istuva Lauretta kätte, kes seda teades käsku ootamata kohe armsa häälega rääkima hakkas:

Mu armsad sõbrannad, eelmine novell sunnib mind teile jutustama, kuidas üks tubli õukondlane sama tagajärjekalt kellegi rikka kaupmehe rahaahnust pilkas. Kuigi mu jutustus oma sisult on eelmise sarnane, loodan ma siiski, et ta teile oma hea lõpu tõttu mitte vähem ei meeldi.

Tükk aega tagasi elas Genuas keegi aadlik nimega Ermino de’Grimaldi, kes oma tohutute mõisate ja rahaga kaugele taha jättis kõik teised rikkad kodanikud, keda Itaalias tunti. Nagu ta oma jõukusega kõrgemale tõusis kõigist itaallastest, nõnda ületas ta oma kitsiduse ja ihnsusega kõik maailma kitsipungad ja ihnuskoid. Vähe sellest, et ta oma kukrusuu kinni hoidis, kui tarvis oli teistele lahkust näidata, ta oli vastu genualaste kombeid, kes olid harjunud kandma uhkeid riideid, valmis ka ise äärmist puudust kannatama, samuti söögiga ja joogiga kokkuhoidlik olema, et ainult raha ei tarvitseks välja anda. Täiesti teenitult unustati perekonnanimi Grimaldi ja teda kutsuti Ermino Ihnuskoiks.

Kui ta kõigist kulutustest hoidudes tegeles ainult oma vara suurendamisega, juhtus Genuasse tulema üks tubli õukondlane, Guiglielmo Borsiere nimeline mees, kes oli hästi kasvatatud, oskas suurepäraselt rääkida ega sarnanenud põrmugi tänapäeva õukondlastele, kelle rikutud ja põlastusväärsete kommete pärast tuleb häbi tunda, sest nad tahavad tänapäev küll aadlike nime kanda ja ise ka aadlikud olla, aga neid tuleks pigemini nimetada eesliteks, kes üles on kasvanud kõige räpasemate jätiste keskel, mitte aga õukonnas.

Tol ajal oli nende ametiks ja tööks lepitada aadlikke, kui nende vahel olid tekkinud tülid või arusaamatused, samuti sobitada abielu-, hõimu- ja sõprussidemeid, ergutada väsinud meeli oma ilusate ja vaimukate sõnadega, lõbustada õukonda ja isaliku karmusega noomida õelaid nende pattude pärast – seda kõike üsna väikese tasu eest. Tänapäeval aga löövad õukondlased oma aega surnuks sellega, et kannavad laiali keelepeksu, külvavad tüli, räägivad kõlvatusi ja tigedusi, ja mis veel halvem, nad on ka ise kõlvatud ja õelad, süüdistades teiste inimeste kuuldes üksteist, kas põhjendatult või mitte, kõiges, mis on halb, naeruväärne ja kõlvatu, ning püüdes õilsaid inimesi valelike sõnadega meelitada alatutele ja kurjadele tegudele. Mida näotumad on kellegi sõnad ja teod, seda enam teda hinnatakse ja austatakse, seda suurema tasuga ergutatakse teda allakäinud ja kõlvatute aadlimeeste poolt. See on meie aja suureks häbiplekiks ja selgeks tõendiks, et voorused on maa pealt kadunud ning jätnud inimesed kahetsusväärselt pahede mülkasse.

Ent tagasi pöördudes oma jutustuse juurde, millest ma oma õiglase pahameele tõttu liiga kõrvale kaldusin, ütlen, et mainitud Guiglielmot austasid ja võtsid meeleldi vastu kõik Genua aadlikud. Mõne päeva linnas viibinud, oli ta härra Ermino kitsidusest ja rahaahnusest mõndagi kuulnud ning soovis teda näha saada. Härra Ermino oli ka juba kuulnud, kui auväärt mees Guiglielmo Borsiere on, ja kuna kõige kitsiduse peale vaatamata temas siiski veel kübeke häid kombeid oli säilinud, võttis ta teda vastu lahke näo ja sõbralike sõnadega, vestles temaga mitmesugustest asjadest ja viis ta siis koos teiste tema juures viibivate genualastega oma uude majja, mille oli lasknud hästi sisse seada. Kui ta kõike oli näidanud, lausus ta:

“Noh, härra Guiglielmo, olete palju näinud ja kuulnud, kas te ei võiks mulle midagi soovitada, mida ma võiksin siia saali maalida lasta, aga see peaks olema midagi niisugust, mida varem kunagi pole nähtud.”

Neid mõistmatuid sõnu kuuldes vastas Guiglielmo:

“Mu härra, ma ei tea, kas ma oskan teile soovitada midagi niisugust, mida kunagi veel nähtud pole, nagu, ütleme, maalitud aevastus või midagi selletaolist. Kui te aga tahate, võin ma teile küll soovitada midagi muud, mida teie juures arvatavasti keegi veel näinud pole.”

“Oo, palun, öelge, mis see on?” küsis Ermino.

Ta polnud oodanud, mis talle nüüd vastati.

“Heldus,” ütles Guiglielmo kiiresti.

Vaevalt oli Ermino seda sõna kuulnud, kui tal nii suur häbi hakkas, et ta meel selle mõjul peaaegu risti vastupidiseks muutus.

“Jah, härra Guiglielmo,” ütles ta, “ma lasen selle siia maalida, nii et teil ega kellelgi teisel enam põhjust poleks öelda, et ma seda kunagi pole näinud ega tundnud.”

Nii suur oli Guiglielmo sõnade mõju, et sellest päevast peale muutus Ermino kõige heldekäelisemaks ja lahkemaks aadlikuks, ja polnud sel ajal Genuas kedagi, kes oleks võõraid ja oma linna kodanikke nii viisakalt vastu võtnud kui tema.