Читать книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio - Страница 7

Ser Ciappelletto petab valeliku pihtimusega jumalakartlikku munka ja sureb. See eluajal nurjatu olnud mees tunnistatakse pärast surma pühakuks ja nimetatakse San Ciappellettoks.

Mu kallid daamid, mis ka inimene ette võtaks, ikka on sünnis kõike alustada selle püha ja imelise nimega, kes on kõigi asjade looja. Nii kavatsen minagi, kes ma pean teile esimesena midagi jutustama, alustada ühest tema imeväärsest teost, et meil seda kuuldes usk temasse kui vankumatusse alusesse kõveneks ja me tema nime igavesti kiidaksime. Kuna üldiselt teada on, et kõik ilmalikud asjad on mööduvad ja kaduvad, siis on nad ka seest- ja väljastpoolt rikkad kannatustest, piinadest ja vaevadest ning neid varitsevad lõpmatud hädaohud, mida me nende keskel elades ja ise nende osalised olles iialgi taluda ega vältida ei suudaks, kui jumala eriline arm meile selleks jõudu ja ettenägelikkust ei annaks. Ei pea aga arvama, nagu tuleks see jumala arm meie juurde alla ja elaks meis meie teenete pärast, ei, see tuleb ta heldusest ja nende inimeste palvete tagajärjel, kes küll surelikud olid nagu meiegi, aga oma eluajal tema tahtmise järgi käija igavese elu ning õndsuse pärisid. Kõigis oma hädades me pöördumegi nende kui eestkostjate poole, kes oma kogemuste põhjal meie nõrkust tunnevad, ja palume neid oma hädade pärast, sest meil endil võib julgus puududa oma palveid suure kohtumõistja enda palge ette kanda. Kuna me oma sureliku silmaga jumaliku mõtte saladusse tungida ei suuda, siis tunneme tema heldemeelsust seda enam, et võime teinekord ekslikul viisil oma eestkostjaks vägeva jumala ees võtta just selle, keda tema igaveseks hukka on mõistnud. Ja ometi tema silmis, kelle eest midagi varjatud pole, väärib palju rohkem paluja hingepuhtus, kui ta teadmatus või see, et eestkostja hukka on mõistetud, ja ta võtab palveid kuulda, nagu oleksid need tema palge ette tulnud õndsakssaanud eestkostja kaudu. Kõik see saab teile selgeks novellist, mida ma nüüd jutustada tahan. Ütlen “selgeks” inimese arusaamise seisukohast, sest jumala sügavam mõte jääb meie eest varjatuks.

Räägitakse, et kui suur ja rikas kaupmees Musciatto Franzesi aadlikuks sai ja Toskaanasse pidi sõitma koos Prantsuse kuninga venna Charles Maata’ga, keda paavst Bonifatius sinna oli kutsunud, nägi ta, et tema asjad, nagu see kaupmeestega tihti juhtub, on üpris sassi läinud ja ta ei saa nendega nii kiiresti ja kergesti hakkama ning peab nende korraldamise mitme teise isiku hoolde jätma. Kõigis asjus leidis ta parajat nõu, ainult ühte ta ei teadnud: kust leida inimene, kes oskaks ta võlgu burgundlastelt sisse nõuda. Kõhklus tuli sellest, et burgundlased olid tema teades vastikud sõnamurdjad ja tülinorijad, ja tal ei tulnud meelde ühtegi nii salakavalat inimest, kes oleks võinud nende riugastele tagajärjekalt vastu astuda. Selle üle pikemalt järele mõeldes meenus talle lõpuks keegi Ciapperello Pratost, kes teda Pariisis sageli külastas. Prantslased, kes sest nimest aru ei saanud, arvates, et see tuleb sõnast chapel (kübar), nimetasid seda lüheldast ja hästimukitud meest ta väikese kasvu tõttu Chapelet’ks (Ciappelettoks). Selle nime all tuntigi teda kõikjal ja ainult vähesed teadsid, et ta nimi on Ciapperello.

Kes oli siis see Ciappelletto? Ta oli notar, aga luges oma suuremaks häbiks, kui mõni ta toimikuist (neid polnud küll kuigi palju) ei oleks võltsitud olnud. Valedokumente oli ta valmis koostama kuipalju tahes ja neid tegi ta tasuta, pealegi meelsamini kui mõni teine tasu eest. Suurima mõnuga tunnistas ta valet, kas seda talt sooviti või mitte. Ja kuna Prantsusmaal tol ajal väga suur kaal oli vandel, temale aga mingit raskust ei teinud valet vanduda, siis võitis ta ülekohtusel teel kõik protsessid, kus otsus tema tunnistusest sõltus. Agaralt harrastas ta seda lõbu, et külvas tüli, vaenu ja segadust sõprade, sugulaste või ükskõik kelle vahele, ja mida rohkem see pahandust tekitas, seda rohkem tundis ta rõõmu. Kui teda kutsuti mõnest mõrvast või roimast osa võtma, siis ei keeldunud ta kunagi, vaid oli kohe esimesena kohal. Juhtus sedagi, et ta mõne inimese oma käega teise ilma saatis või talle viga tegi. Iga tühise asja pärast võis ta äärmiselt vihastuda ning siis ropult jumalat ja pühakuid teotada. Kirikus ta kunagi ei käinud, sakramente mõnitas ta kõige jõledamate sõnadega, seevastu aga armastas meeleldi käia kõrtsides ja teistes halva kuulsusega kohtades. Naisi sallis ta sama vähe kui koer malka, aga armastust oma soo vastu nautis ta kõige kõlvatuma inimesena. Varastada ja riisuda oleks ta võinud niisama rahuliku südamega nagu püha inimene almust anda. Ta oli söömises ja joomises nii ablas, et mõnigi kord oma elu hädaohtu pani. Ta oli täringumängija ja ses mängus suur sohk. Kuid milleks nii palju sõnu kulutada? Lühidalt, nurjatumat inimest pole vist üldse kunagi maailma sündinud. Ta kuritegevust varjas kaua aega härra Musciatto positsioon ja mõjuvõim ning temast pidasid lugu eraisikud, keda ta sageli pettis, samuti kohus, keda ta alati tüssas. Seesama Ciapperello meenuski nüüd Musciattole, kes ta elu hästi tundes arvas, et see on sobiv mees õelate burgundlaste juurde saatmiseks. Ta laskis Ciapperello enda juurde kutsuda ja ütles talle:

“Nagu sa tead, kavatsen ma siit maalt üldse ära sõita, kuid mul jäävad siin mõned asjad burgundlastega veel ajada ja ma ei tea kedagi, keda ma võiksin sinust rohkem usaldada, et oma võlgu nende petiste käest sisse nõuda. Sul pole praegu mingit tegevust, ja kui sa selle asja enda peale võtad, muretsen ma sulle kohtu soosingu ning sa saad enesele osa sissenõutud summast, mis sind peaks rahuldama.”

Ciappelletto, kes parajasti tegevuseta oli ja maiste varade poolest rikas polnud ning pealegi oma kauaaegse toetaja nüüd kaotada võis, ütles pikemalt järele mõtlemata ja teatud määral sunnitult, et võtab ettepaneku hea meelega vastu. Ja nii leppisid nad kokku;. Ciappelletto sai Musciattolt volituse ja kuninglikud soovituskirjad ning sõitis niipea kui Musciatto Pariisist lahkus, Burgundiasse, kus teda vaevalt keegi tundis. Siin hakkas ta risti vastupidiselt oma iseloomule väga sõbralikult ja leebelt võlgu sisse nõudma ning oma ülesandeid täitma, nagu kavatseks ta oma kurjust alles lõpu poole lahti lasta.

Ciappelletto asus elama kahe Firenzest pärineva venna majja, kes siin tegelesid liigkasuvõtmisega ja Musciatto tõttu tema vastu väga aupaklikud olid. Siis aga haigestus ta järsku. Vennad saatsid küll kohe arsti järele ja lasksid tema eest oma teenritel hoolitseda ning tegid kõik, et tal tervis tagasi tuleks, aga miski ei aidanud. Mehikesel, kes enam noor polnud ja korratult elanud oli, läks tervis arstide ütluse järgi iga päevaga halvemaks, ning vendade kurvastuseks selgus peagi, et Ciappellettol on surmahaigus. Ühel päeval hakkasid vennad haige toa läheduses omavahel arutama.

“Mis me temaga peale hakkame?” ütles üks vend teisele. “Ta tülitab meid väga, aga nii haiget inimest majast välja ajada oleks mõtlematu tegu ja kahjulik meie nimele; kõik, kes näinud on, kuidas me teda siin algul vastu võtsime ja kui agaralt tema ravimise eest hoolitsesime, usuvad, et ta pole küll võinud mingit põhjust anda, et teda nüüd surmahaigena majast minema ajada. Teisest küljest aga on ta alati nii jumalakartmatu olnud, et tal ei tule meeldegi pihtida ega mingit sakramenti vastu võtta; kui ta aga pihtimata sureb, ei taha ta surnukeha ükski kirik vastu võtta ja ta aetakse nagu koer auku. Kui ta aga pihtima peakski, on ta patud nii suured ja hirmsad, et see asja ei muudaks, sest vaevalt leidub munka või preestrit, kes tahaks või saaks talle andeks anda, ja tagajärg on ikka üks: ta aetakse patusena auku. Olgu kuidas on, aga rahvas, kes meie tegevust ülekohtuseks peab, kogu aeg sellele viltu vaatab ning valmis on meid paljaks riisuma, teeb seda nähes kindlasti lärmi ja kisab: “Milleks pidada siin neid lombardlastest koerapoegi, keda kirikki ei taha vastu võtta!” Nad ei hooli millestki, vaid tormavad meie maja kallale ja võib-olla ei lepi ainult sellega, et meid paljaks riisuvad, vaid kipuvad ka meie elu kallale. Nii või teisiti läheb meil halvasti, kui ta sureb.”

Ciappelletto, kes, nagu öeldud, siinsamas kõnelejate lähedal lamas ja kel, nagu tihti haigetel, erk kuulmine oli, mõistis kõik, mis nad temast kõnelesid. Ta laskis nad enda juurde kutsuda ja ütles neile:

“Ma ei tahaks, et te ei tea mis mõtleksite või hirmu tunneksite, et keegi teile minu pärast hakkab kahju tegema. Ma kuulsin kõik, mis te minust rääkisite, ja usun täiesti, et kui asi nõnda läheks, nagu teie arvate, siis ka kõik nõnda sünniks, nagu te oletate. Kuid kõik läheb teisiti. Oma eluajal olen ma nii palju jumalat teotanud, et kui ma teda surmatunnil veel ühe korra teotan, siis ei suurene ega vähene sellest mu süü. Seepärast kutsuge minu juurde mõni hästi püha ja tubli munk, keda leiate, ja laske mul vabalt talitada, küll ma teie ja enda asjad joonde ajan, nii et kõik hästi läheb ja te rahule jääte.”

Vennad sellele asjale küll palju lootust ei pannud, aga läksid siiski kloostrisse ja soovisid sealt saada püha ja arukat munka, kes nende kodus haigena lamava lombardlase pihile võtaks. Neile anti kaasa vana munk, suur pühakirja tundja, väga auväärne mees, kes oli elanud eeskujulikku elu ja kelle vastu kõik linna kodanikud aukartust tundsid. Selle mehe viisid nad endaga kaasa. Kui ta Ciappelletto juurde tuppa oli astunud ning tema kõrval istet võtnud, hakkas ta haiget kohe sõbralikult julgustama ning küsis siis, kui palju aega sellest on möödunud, kui ta viimati pihil käis. Ciappelletto, kes oma elu ajal üldse pihil polnud käinud, vastas:

“Kallis isa, mul on harjumuseks iga nädal vähemalt üks kord pihil käia, kui mitte arvestada, et ma seda vahel ka sagedamini teen; nüüd aga olen ma juba nädal aega maas haige ja ma pole selle aja jooksul kordagi pihtida saanud, nii rängalt on see haigus minu peale mõjunud.”

Seepeale ütles munk:

“Mu poeg, sa oled hästi teinud, tee nõnda ka edaspidi. Ma näen, sa oled nii tihti pihil käinud, et mulle ei tee suurt vaeva sinult midagi küsida või kuulda.”

Ciappelletto vastas:

“Ärge öelge nõnda, püha isa; nii tihti, kui ma ka pihil olen käinud, pole mul muud soovi olnud, kui üles tunnistada kõik oma meeldetulnud patud sündimisest peale kuni pihitunnini. Seepärast palun ma teid, hea isa, pärige minult kõik täpselt järele, nagu poleks ma üldse kunagi pihil käinud, ärge hoolige sellest, et ma haige olen. Ma armastan ennemini oma lihale liiga teha kui midagi ette võtta, mis hukatusse võiks saata mu hinge, mida mu päästja oma kalli verega on lunastanud.”

Need sõnad meeldisid pühale mehele väga, sest nad näisid rääkivat pihtija hästi ette valmistatud meelest. Ta kiitis Ciappelletto eluviisi ja küsis, kas ta pole oma himuruses kunagi mõne naisega patustanud.

Sellele vastas Ciappelletto õhates:

“Mu isa, sellest küljest on mul häbi teile tõtt tunnistada, sest ma kardan, et teen pattu suurustamisega.”

Seepeale ütles munk:

“Räägi aga julgesti, sest kes pihtides või muul juhul tõtt räägib, ei tee iialgi pattu.”

“Olgu siis,” ütles Ciappelletto, “kui te mind nõnda julgustate, siis tunnistan ma teile üles: olen niisama puhas ja süütu kui emaihust välja tulles.”

“Õnnistagu sind issand!” ütles munk, “oled hästi teinud! Su karske elu on kiiduväärt seda enam, et kui sa ainult oleksid tahtnud, oleks sul pattu teha hoopis kergem olnud kui meil ja kõigil teistel, kes mungatõotusega seotud on.”

Munk küsis veel, kas pole ta jumala meelepaha välja kutsunud kõhuorjusega, mispeale Ciappelletto sügavalt ohates vastas, et seda kindlasti, sest kuigi ta aastas alati neljakümnepäevast paastuaega on pidanud nagu kõik teised jumalakartlikud inimesed ja peale selle veel iga nädalal vähemalt kolm korda ainuüksi vee ja leiva peal elanud, nagu tal kombeks saanud, on ta siiski vahel vett joonud sama suure naudingu ja aplusega kui joodikud veini, seda iseäranis pärast pingutavat palvetamas käimist või palverännakut. Sageli on ta ka ihaldanud rohusalatit, nagu seda talunaised põllule minnes valmistavad, vahel on ta ka söönud suurema mõnuga kui see oleks sobinud vagale paastujale.

Seepeale ütles munk:

“Mu poeg, need patud on loomupärased ja üsna kerged ning ma ei tahaks, et sa oma südametunnistust ülearu koormaksid. Iga inimesega, ka kõige pühamaga võib juhtuda, et talle pärast pikka paastumist söök hästi maitseb, samuti nagu jook pärast suurt pingutust.”

“Ah, mu isa,” vastas Ciappelletto, “te tahate mind sellega ainult trööstida. Te teate väga hästi nagu minagi, et kõik, mis issanda heaks tehakse, tuleb teha puhta, rüvetamata mõttega, ja kes teisiti talitab, teeb pattu.”

Munk jäi vastusega üpris rahule ja ütles:

“Ma olen väga rõõmus, et sul niisugused mõtted on ja su puhas ning aus südametunnistus on väga mu meele järgi. Aga ütle mulle, kas pole sa vahest patustanud oma ahnusega, ihaldanud rohkem kui vaja või endale pidanud seda, mida poleks tohtinud?”

Ciappelletto vastas:

“Auväärt isa, ma ei tahaks, et te minust valel arvamisel oleksite sel põhjusel, et ma siin nende liigkasuvõtjate majas asun. Mul pole nendega midagi tegemist; ümberpöördult, ma tulin siia, et neid manitseda ja neid nonde jõledast tegevusest ära pöörata, ja ma usun, et mul olekski see õnnestunud, kui jumal mulle seda katsumist poleks saatnud. Võin teile öelda, et mu isa jättis mulle maha suure varanduse, millest ma suurema osa pärast tema surma almustena ära jagasin. Siis aga, et endal elu sees hoida ja vaeseid Kristuses aidata, hakkasin ma pisut äritsema; soovisin sel teel raha teenida, et siis oma tulusid enda ja vaeste vahel ära jagada. Nii kulutasin ma ühe poole oma sissetulekuist enese tarvidusteks, teise poole aga kinkisin vaestele. Alati aitas mind looja ning mu äri läks järjest paremini.”

“Seda tegid sa hästi,” tähendas munk, “aga kas oled sa ka tihti vihastanud?”

“Oo,” vastas Ciappelletto, “pean tunnistama, et olen seda paraku sageli teinud. Aga kes suudaks ennast pidada, kui alatasa nähakse, kuidas inimesed inetuid tegusid teevad, issanda käskude järgi ei käi ega tema kohut karda? Mitu korda päeva jooksul olen ma tahtnud ennem surra kui edasi elada, nähes, kuidas noored inimesed tühja taga ajavad, vannet vannuvad ja seda jälle murravad, kirikust mööda kõrtsidesse lähevad ja pigem ilmalikke radasid hulguvad kui jumalikku teed käivad.”

Munk vastas:

“Mu poeg, su viha on õilis viha ja selle pärast ei saa ma sind sundida pattu kahetsema. Aga kas pole su viha sind vahel tõuganud kedagi tapma, teotama või muud ülekohut tegema?”

Ciappelletto vastas:

“Jumal hoidku, kuidas võite teie, jumalasulane, niisuguseid sõnu lausuda? Kui mul vähegi mõttesse oleks tulnud säärast pattu teha, millest te räägite, kas oleks jumal mind siis nii kaua toetanud? Säherduste asjadega tuleksid toime ainult mõrtsukad ja röövlid. Kui mulle säärane inimene juhuslikult silma puutus, ütlesin ma temale ikka: “Mine rahus, et jumal sind patust pööraks.”

Siis ütles munk:

“Jumal õnnistagu sind, mu poeg, aga nüüd ütle mulle, kas pole sa kunagi valet tunnistanud teise inimese vastu või ligimesest halba rääkinud või teiselt midagi vägisi ära võtnud?”

“Jah, püha isa,” vastas Ciappelletto, “pean ütlema, et olen ligimesest küll halba rääkinud. Oli mul kord naaber, kes vähemagi põhjuseta armastas oma naist peksta, ja kord ma siis rääkisin selle mehe kohta halba ta naise sugulastele, sest mul hakkas vaesekesest hale, keda ta joobnud peaga alati armetult peksis.”

Munk vastas:

“Hüva, sa ütlesid, et oled olnud kaupmees. Kas sa siis kunagi kedagi pole petnud, nagu seda kaupmehed ikka teevad?”

“Jah, tõepoolest,” vastas Ciapelletto, “ka mina olen petnud. Ma ei tea enam, kuidas selle mehe nimi oli. Ta tõi mulle raha kalevikanga eest, mille ma talle olin müünud. Panin saadud raha laekasse, ilma et oleksin seda üle lugenud, kuu aega hiljem aga leidsin sealt neli münti rohkem kui pidi olema. Terve aasta hoidsin ma seda raha; kui ma aga seda inimest, kellele see raha kuulus, kuskil ei näinud, jagasin ma selle ära vaestele.”

Munk ütles:

“See on tühine asi, niiviisi talitades tegid sa hästi.”

Ta päris veel palju muudki ning sai ikka sama laadi vastuseid. Munk tahtis juba pattude andeksandmisele asuda, kui Ciappelletto lausus:

“Mul on südame peal veel üks patt, millest ma pole teile rääkinud.”

Munk küsis, mis see võiks olla, ja Ciappelletto vastas:

“Mul tuleb meelde, et ma kord ühel laupäeval oma teenrit lasksin pärast õhtutundi veel maja pühkima hakata, unustasin seega vajaliku pühapäeva pühitsemise.”

“Oo, mu poeg,” vastas munk, “see on tühine asi.”

“Ei,” ütles Ciappelletto, “ärge öelge, et tühine asi, pühapäeva tuleb vägagi pühitseda, sest sel päeval tõusis surnuist meie õnnistegija.”

Seejärel küsis munk:

“Kas sul veel midagi hinge peal on?”

“Jah, püha isa,” vastas Ciappelletto, “kord sülitasin ma kogemata issanda kirikus.”

Munk vastas naeratades:

“Mu poeg, seda ei maksa südamesse võtta. Meie mungad sülitame seal iga päev.”

Siis ütles Ciappelletto:

“See on teist väga paha, sest midagi ei tule maailmas nii puhtana hoida kui püha templit, seal ohverdatakse ju issandale.”

Lühidalt, sääraseid patuasju pihtis ta mungale veel rohkesti, siis aga hakkas ta ohkama ja kibedasti nutma – pisaraid valada oskas ta väga hästi.

Püha isa ütles:

“Mis sul on, mu poeg?”

Ciappelletto vastas:

“Oh, püha isa, üks patt on mul siiski hinge peal, sellest pole ma veel kunagi pihtinud, mul on häbi seda rääkida; iga kord, kui ma seda meelde tuletan, hakkan ma nutma nagu nüüdki. Ning ma olen päris kindel, et issand selle patu pärast minu peale kunagi ei halasta.”

“Mine ikka, mu poeg, mis sa räägid!” ütles munk, “kui kõik patud, mis inimesed kunagi on teinud või veel teevad kuni maailm püsib, oleksid koondatud ühte inimesse ja see inimene kahetseks ja kurvastaks niiviisi kui sina, siis annaks issand talle pärast pihtimist kõik ta patud andeks, sest nõnda suur on tema arm ja halastus. Seepärast räägi mulle kõik julgesti ära.”

Ciappelletto lausus siis, ikka veel kibedasti nuttes:

“Oh, mu isa, minu patt on liiga suur ja ma suudan vaevalt uskuda, et kui teie mind oma eestpalvega ei toeta, jumal mulle selle kunagi andeks annab.”

Munk vastas seepeale:

“Räägi aga julgesti, ma tõotan sulle sinu pärast jumalat paluda.”

Ciappelletto jätkas nutmist ja keeldus rääkimast, munk aga julgustas teda ikka rohkem. Ciappelletto hoidis munka niiviisi veel kaua ootusärevuses, ohkas siis sügavasti ja ütles viimaks:

“Mu isa, et te minu pärast jumala ees seista lubasite, olgu siis, ma jutustan teile ära. Kui ma üsna väike olin, sõimasin ma kord oma ema.”

Seda öeldes hakkas ta uuesti kõvasti nutma.

Munk ütles:

“Oo, mu poeg, kas see patt sulle tõesti nii suur paistab? Inimesed teotavad iga päev jumalat, aga jumal annab siiski hea meelega andeks igaühele, kes oma teotamist kahetseb. Kas sa siis tõesti kahtled, et ta sulle seda eksitust andeks ei anna? Ära nuta, tröösti end; usu mind, kui sa isegi üks ta ristipoojaid oleksid, aga su kahetsus tuleks nii sügavast südamest, nagu ma seda näen, ka siis annaks ta sulle andeks.”

Ciappelletto vastas:

“Oh, mu isa, mis te räägite! Mu patt on liiga suur. Mu kallis ema on mind ööd kui päevad läbi üheksa kuud oma ihus kandnud ja sajad korrad mind süles hoidnud, teda sõimates olen ma talle liiga palju halba teinud. Kui teie minu eest jumalat ei palu, ei anna ta mulle seda iialgi andeks.”

Kui munk nägi, et Ciappellettol pole enam midagi öelda, andis ta temale patud andeks, õnnistas teda kindlas usus, et Ciappelletto, kelle sõnu ta puhta tõe pähe oli võtnud, on püha inimene. Ja kes oleks selles võinud kahelda, kui oleks kuulnud surivoodil lamavalt inimeselt sääraseid sõnu? Ta ütles lõpuks:

“Härra Ciappelletto, jumala abiga saate te peagi terveks. Kui aga siiski peaks juhtuma, et jumal teie õnnistatud ja hästi ettevalmistatud hinge enda juurde kutsub, kas on teil midagi selle vastu, et teie keha siis meie kloostrisse maetaks?”

Ciappelletto vastas selle peale:

“Ma olen sellega nõus, püha isa, ma ei soovikski enesele teist puhkepaika. Te olete ju lubanud minu eest paluda, aga ilma selletagi olen ma teie mungaordu vastu alati iseäralist aukartust tundnud. Seepärast palun ma teid, kui te tagasi oma kloostrisse lähete, saata mulle Kristuse tõelist ihu, mida te igal hommikul oma altaril pühitsete, sest kuigi ma seda ei vääri, soovin ma teie loaga siiski armulauda saada ja pärast seda ka viimset püha salvimist, et ma pärast oma patust elu võiksin vähemalt ristiinimesena surra.”

Püha mees oli sellega meeleldi nõus, kiitis ta soovi heaks ja ütles, et saadab püha sakramendi kohe kohale. Ja nii see sündiski.

Vennad kartsid väga, et Ciappelletto neid petab, ning olid seepärast tema toa vaheseina juures kogu pihtimist pealt kuulanud ja kõigest aru saanud, mis ta mungale rääkis. Neid pihtimislugusid kuuldes olid nad korduvalt tahtnud naerma pursata.

“Vaat kus on inimene!” rääkisid nad isekeskis. “Ei vanadus, haigus, ega hirm lähedase surma ja jumala ees, kelle kohtu ette ta varsti peab astuma, ei kohuta teda tagasi nurjatult teelt ega vii teda mõttele, et ta peaks teisiti surema kui ta on elanud.”

Kuuldes aga, et teda ollakse valmis isegi kirikusse matma, ei tundnud nad enam muu pärast muret. Varsti pärast seda sai Ciappelletto püha sakramenti, ja kuna ta olukord järjest halvenes, siis ka viimset salvimist. Ja pärast nii eeskujulikku pihtimist surigi ta selle sama päeva õhtul, varsti pärast õhtupalvust. Vennad tegid tema enese kulul kõik tarvilikud ettevalmistused ta väärikaks matuseks, teatasid surmast kloostrisse, et mungad sealt tuleksid, nagu komme nõuab, surnu juurde õhtupalvust pidama ja hommikul teda ära viima. Kuuldes, et Ciappelletto on surnud, rääkis teda pihile võtnud munk kloostri prioriga läbi, laskis kelli helistada ning jutustas kokku tulnud munkadele, kui püha inimene see Ciappelletto ta pihtimise järgi otsustades oli olnud. Avaldades lootust, et jumal tema läbi veel suuri imetegusid ilmutab, tegi ta neile selgeks, et ta tuleb kloostris vastu võtta suurima harduse ja austusega. Prior ja teisedki mungad olid oma kergeuslikkuses sellega nõus ja nii läksid nad õhtul kõik majja, kus lamas Ciappelletto laip, ning pidasid seal piduliku hingepalvuse. Hommikul aga ilmusid nad surnule järele, kõik vaimulikes rüüdes ja mantlites, raamatuid käes hoides, risti ees kandes ja laule lauldes. Suurima au ja hiilgusega viisid nad ta oma kirikusse ning peaaegu kõik linna elanikud, nii mehed kui naised, liitusid matuserongiga. Kui ta kirikusse oli asetatud, asus teda pihile võtnud munk kantslisse jutlust pidama. Ta rääkis imeasju lahkunu elust, tema paastumisest, neitsilikkusest, lihtsameelsusest, süütusest ja pühadusest. Muuseas jutustas ta sellestki, mida Ciappelletto ise nuttes oma kõige suuremaks patuks oli pidanud, samuti sellest, kuidas teda suure vaevaga oli saadud uskuma panna, et jumal talle ka selle patu andeks annab. Kuulajaid noomides ütles munk:

“Teie aga, jumala poolt ära neetud, teotate jumalat, ta ema ja kõiki pühakuid paradiisis iga õlekõrre pärast, mis teile jalgade ette puutub!”

Peale selle jutustas ta palju muudki lahkunu südameheadusest ja hingepuhtusest. Ta sõnad, mida kogudus täielikult uskus, tungisid nii sügavasse kõigi kirikusviibijate südamesse, et pärast jumalateenistust kõik rüsinal surnu juurde tormasid ta jalgu ja käsi suudlema. Surnu seljast rebiti kõik riided puruks ja kes aga tükikese endale sai, pidas ennast õnnelikuks. Laip tuli kogu päevaks välja jätta, et kõik teda näha saaksid. Öösel paigutati ta kabelis marmorist kirstu ning järgmisel päeval hakkas sinna kohe inimesi kokku voolama, et talle oma austust avaldada. Nad süütasid küünlad põlema, andsid surnule tõotusi ja riputasid nende tõotuste kinnituseks üles vahakujukesi. Kuulsus Ciappelletto pühadusest ja ta austamine kasvas nii suureks, et vaevalt keegi tahtis oma hädade puhul mõne teise pühaku poole pöörduda. Ta nimetati San Ciappellettoks ja nõnda nimetatakse teda praegugi. Kinnitatakse, et issand on tema läbi palju imetegusid teinud ja teeb neid veel tänapäevalgi igaühele, kes San Ciappelletto eestkostmise poole pöördub.

Nõnda elas ja suri ser Ciapperello Pratost ning muutus, nagu kuulsite, pühakuks. Ma ei mõtle eitada võimalust, et ta issanda palge ees õndsaks on saanud, sest kuigi ta elas nurjatut ja jõledat elu, võis ta enne surma tõesti niivõrd pattu kahetseda, et jumal ta peale halastas ja teda oma riiki vastu võttis. Meie eest jääb see varjatuks, aga otsustades selle järgi, mida me näeme, ütlen ma, et ennemini oleks ta pidanud kuradi küüsi sattuma ja hukka minema kui paradiisi pääsema. Kui see aga siiski teisiti on, siis võime sellest mõista, kui suur on jumala arm ja heldus meie vastu, sest ta ei pea silmas meie eksimist, vaid meie usupuhtust, ja meie palveid võtab ta kuulda ka siis, kui me oma eestkostjaks sõbra pähe tema vaenlase võtame, just nagu oleksid need palved temani jõudnud tõeliselt püha inimese vahetalitusel. Kiites ja austades seda, kelle nimel me siia kokku oleme tulnud, anname me end terveni tema hoolde kindlas usus, et ta meid armulikult kuulda võtab ja meid üldise häda ajal siin selles nii lõbusas seltskonnas tervena ja puutumatuna hoiab.

Siin jäi Pamfilo vait.