Читать книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio - Страница 16

Maestro [õpetaja meister (itaalia k.)] Alberto Bolognast häbistab ise peenelt üht naist, kes talle tema armastuse pärast häbi tahtis teha.

Elisa vaikis ja nüüd pidi kuninganna ise jutustama hakkama. Ta alustas suursuguse tooniga:

Armsad daamid, nagu selgetel öödel tähed on taeva ehteks ja nagu kevadel lilled rohelisi aasu ilustavad, nõnda kaunistavad teravmeelsed sõnad vestlusi ja häid kombeid. Oma lühiduse tõttu sobivad vaimukad ütlused rohkem naistele kui meestele, sest kaua ja pikalt rääkida, kui seda saab vältida, on naistele veel vähem sünnis kui meestele. Meie ja kogu meie soo häbiks leidub tänapäeval vaevalt veel naist, kes teravmeelsusest aru saaks või kes, kui aru saabki, sellele vastata oskaks. Sest naistele kunagi nii omase vaimukuse on nüüdsed naised rakendanud oma keha kaunistamiseks: mida kirjumad, triibulisemad ja ehterikkamad nad riietuselt on, seda kõrgemaks ja auväärsemaks nad end peavad. Nad ei mõtle, et kui kõik need ehted eeslile selga laduda, siis suudaks see loom hoopis raskemat koormat kanda kui nemad, ja ometi ei peetaks temast rohkem lugu kui ikkagi ainult eeslist. Mul on küll häbi seda öelda, sest kui ma naistele midagi ette heidan, siis puudutab see ka mind ennast. Need nõnda mukitud, värvitud, kirjudes riietes naised on tummad ja tundetud nagu marmorkujud, või kui nad küsimustele vastavadki, siis nõnda, et oleks olnud parem, kui nad üldse suud poleks avanud. Nad tahavad ennast uskuma panna, et nende oskamatus omavahel või ka meeste seltskonnas vestelda tuleb nende hingepuhtusest, ja oma rumalust nimetavad nad siivsuseks, nagu oleks siivus üksnes see naine, kes räägib ainult oma ümmardajaga, pesunaisega või pagarinaisega. Kui see nõnda looduse poolt on seatud, nagu nad kujutlevad, siis oleks see loodus osanud kuidagi piiri panna ka nende lobisemislustile. Tõsi küll, neis asjus tuleb nagu mujalgi silmas pidada aega, kohta ja isikut, kellega vesteldakse, sest nii mõnigi kord on juhtunud, et see mees või naine, kes tahab oma teravmeelse sõnakesega teist punastama panna, peab seda häbipuna, mida lootis teisele tekitada, enese palgel tundma, kuna ta oma võimeid pole mõõtnud kaaskõneleja omadega. Et te sellest oskaksite hoiduda ja teie kohta ei saaks käia üldtuttav vanasõna, et naised valivad alati halvema osa, tahan ma täna viimasena teile jutustada õpetliku loo, et te võiksite end eeskujulikena näidata ja teistest kõrgemal olla oma kombelisusea, nii nagu te teistest erinete oma vaimu õilsusega.

Pole palju aastaid tagasi, kui Bolognas elas ja võib-olla veel praegugi elab üle ilma kuulus arst maestro Alberto. Kuigi ta oli ligi seitsmekümne-aastane, oli ta vaim veel noor ja värske. Oma keha kiuste, kust loomulik soojus peaaegu juba lahkunud oli, lõi tas veel lõkkele armutuli, kui ta ühel pidupäeval nägi kaunist lesknaist, kes talle väga meeldis, kelle nimi öeldi olevat Malgherida de’ Ghisolieri. See armastusleek ta küpses südames lõõmas nagu vahest mõnel noorukil, sest kui ta kaunitari õrna ja armast nägu päeval ei näinud, ei saanud ta ka öösel magada. Ta jalutas või ratsutas, nii kuidas parajasti juhtus, alati selle daami maja eest mööda, nii et see ja paljud teised naised kohe taipasid, mis põhjusel see mees nõnda edasi-tagasi jalutab, ja heitsid sageli isekeskis nalja, nähes, kuidas aastatelt nii vana ja paljuelanud mees nii armunud võib olla. Nad näisid arvamisel olevat, et armastuse veetlev kirg leiab aset ja elab ainuüksi noormeeste kogenemata hingedes, mitte aga kuskil mujal.

Kui maestro Alberto nõnda ikka veel oma jalutuskäike jätkas, juhtus ühel pidupäeval, et see daam ühes teiste daamidega oma maja läve ees istus. Nähes maestro Albertot eemalt lähenevat, otsustasid nad teda enda juurde kutsuda ja aupaklikult vastu võtta, hiljem aga teda ta armumise pärast tögada. Nii nad tegidki. Kõik tõusid püsti, kutsusid ta sisse, viisid ta jahedasse hoovi, kus nad teda kostitasid peenemate veinide ja maiustustega. Lõpuks pöördusid nad viisakalt ja armsalt tema poole küsimusega, kuidas see ometi juhtus, et ta sellesse kaunitarisse armus, keda, nagu ta ju teab, nii paljud ilusad ja armsad noormehed austavad. Tundes, et teda tahetakse nöögata, vastas maestro Alberto lõbusa näoga:

“Auväärt daam, ükski arusaaja inimene ja teie eriti ei tohi imestada, et ma teisse armunud olen, sest te väärite seda. Kui elatanud meestel loomulikult puudu võib tulla jõududest, mida armastusharjutusteks vaja läheb, siis ei puudu neil hea tahe ja arusaamine armastusest. Kuna vanadel on neis asjus kogemusi rohkem kui noortel, siis on loomulik, et nad armastust paremini mõistavad. Põhjus, miks ma teid vanas eas armastama olen hakanud, kuigi teid nii paljud noormehed armastavad, on järgmine. Olen sageli näinud, kuidas naised einetades hundiube ja porrulauku söövad. Kuigi porrulaugus midagi maitsvat pole, on siiski kõige vähem vastik suulaele ta pea; kuid rikutud maitse tõttu võtate te harilikult ta pea oma pihku ja sööte lehti, mis kuhugi ei kõlba ja on koguni vastiku maitsega. Vahest talitate te, auväärt daam, niisamuti ka oma austajaid valides. Sel juhul aga võiksin mina see valitu olla ja teised kõik hüljatud.”

Aadlidaam, nagu ta kaaslasedki, tundis pisut häbi.

“Maestro,” ütles ta, “oma ülemeelikuse pärast oleme meie head õpetust saanud. Teie armastust aga ma hindan, sest see on targa ja tubli mehe armastus. Seepärast käsutage mind oma tahtmise järgi, kui see ainult mu auga kokku käib.”

Maestro tõusis oma kaaslastega püsti, tänas daami, jättis temaga lõbusalt ja naeratades jumalaga ning läks minema. Naine, kes lootis võita, osutus võidetuks, kuna polnud arvestanud seda, keda ta pilgata oli tahtnud. Kui te targad olete, siis oskate ka ise samasugusest väärsammust hoiduda.