Читать книгу Dekameron - Giovanni Boccaccio - Страница 20

Rinaldo d’Asti, keda paljaks on riisutud, satub Castel Guiglielmosse, kus leiab peavarju ühe lesknaise juures. Oma kahjud tasa saanud, pöördub ta tervelt ja puutumatult tagasi koju.

Martinello äparduste üle, millest Neifile jutustas, naersid kõik daamid laginal, noormeeste hulgast aga kõige enam Filostrato, seesama, kes Neifile kõrval istus ja kellele kuninganna käsu andis jutujärge jätkata. Ta alustaski viivitamatult:

Mu kaunid daamid, mind ahvatleb teile jutustama üht lugu usuga seotud asjadest, kus esineb osalt ka äpardusi ja armastust ning kust võivad tulusat õpetust saada eriti need, kes käivad armastuse ebakindlat rada. Sest kui nad palvetega ei pöördu püha Julianuse poole, võivad nad sattuda halba võõrastemajja, olgugi vahel heasse voodisse.

Niisiis tuli markii Azzo da Ferrara ajal keegi Rinaldo d’Asti nimeline kaupmees oma äriasjus Bolognasse. Kui need korda olid aetud, läks ta tagasi kodu poole. Ferrarast lahkudes ja Verona poole ratsutades kohtus ta juhuslikult mingite meestega, keda ta pidas kaupmees, kes aga olid röövlid ja elasid nurjatut elu. Ta oli nii ettevaatamatu, et hakkas nendega vestlema ja koos edasi minema. Need aga, nähes, et on tegemist kaupmehega, kel arvatavasti ka raha ei puudu, otsustasid teda esimesel soodsal silmapilgul paljaks riisuda. Et sel mingit kahtlust ei tekiks, olid nad viisakad ja tagasihoidlikud, rääkisid temaga ausaist ja korralikest asjust ning kohtlesid teda nii alandlikult ja vastutulelikult, kuidas iganes oskasid. Rinaldo pidas seda kokkusaamist oma heaks õnneks, sest ta ratsutas teenriga üksi.

Nõnda oma reisi jätkates ja ühelt kõneainelt teisele siirdudes juhtusid nad viimaks rääkima palvetest, millega inimesed jumala poole pöörduvad. Üks röövlitest – neid oli kokku kolm – küsis Rinaldolt:

“Missugust palvet teie, aulik härra, tavaliselt oma reisil loete?”

“Tõtt öelda,” vastas Rinaldo, “olen ma neis asjus lihtsameelne ja tahumatu, elan rohkem vana moodi, ma ei tea kuigi palju palveid ja pean kahte soldi kahekümne neljaks denaariks, aga sellegipärast on mul kombeks hommikuti võõrastemajast lahkudes ja reisile minnes ikka lugeda issameiet ja avemariat püha Julianuse isa ja ema hinge eest ning seejärel paluda jumalat ja püha Julianust ennast, et nad mulle järgmiseks ööks head peavarju annaksid. Olen oma reiside ajal küllalt sageli suurtes hädaohtudes olnud, aga alati neist pääsenud ja õhtul heade inimeste juures korraliku öömaja saanud. Seepärast on mul kindel usk, et püha Julianus, kelle auks ma neid palveid loen, selle armu mulle jumala käest välja on palunud. Mulle näib, et kui ma hommikul need palved lugemata jätan, ei lähe mul reis päeval kuigi hästi ja õhtul ei leia ma ka korralikku peavarju.”

“Kas te ka täna hommikul palvet lugesite?” küsis see, kellega ta rääkis.

“Jah, muidugi,” vastas Rinaldo.

Röövel, kes juba teadis, millega lugu lõpeb, ütles endamisi:

“Küllap läheb sul seda veel vaja, sest kui meile midagi vahele ei tule, leiad sa minu arvates halva öömaja.”

Kõvasti aga ütles ta:

“Ka mina olen palju reisinud, aga seda palvet pole ma kunagi lugenud, kuigi paljud mulle seda on soovitanud. Siiski pole kunagi veel juhtunud, et oleksin halva öömaja saanud. Eks me saa täna õhtul näha, kumb meist parema peavarju saab, kas teie, kes seda palvet olete lugenud, või mina, kes seda mitte pole lugenud. Tõsi küll, ma loen selle asemel teisi palveid, nagu “Dirupistit” või “Intemeratat” või ka “De profundist”, milledel on väga suur mõju, nagu mu vanaema ikka armastas öelda.”

Nõnda mitmesugustest asjadest vesteldes jätkasid nad teed, röövlid aga ootasid parajat aega ja kohta, et oma kurja nõu täide viia.

Oli juba hilja, kui nad Castel Guiglielmost möödudes jõest üle minema asusid. Röövlid tulid otsusele, et aeg on hiline, koht üksildane ja varjatud, ning tungisid Rinaldole kallale, riisusid ta paljaks, jättes ta särgiväele ja jalameheks, ning ütlesid minema ratsutades:

“Mine vaata nüüd, kas su püha Julianus sulle ka täna hea öömaja annab. Igatahes meie pühak annab meile seda kindlasti.”

Nad läksid üle jõe ja kadusid. Rinaldo teener oli küll kallaletungi pealt näinud, aga arg olles ei mõelnudki ta oma peremehele appi minna, vaid pööras selle asemel oma hobuse ümber ja kihutas minema ega peatunud enne, kui jõudis Castel Guiglielmosse. Kuna oli õhtu, jäi ta ööseks sinna, ilma et millegi muu pärast muretsema oleks hakanud. Rinaldo, kes oli jäetud särgiväele ja palja jalu, ei teadnud, mis selle külmaga ja kõva lumesajuga peale hakata. Ta märkas, et on juba öö ja hakkas lõdisedes ning hambaid lõgistades ringi vaatama, kas kuskil pole mõnda ulualust, kus külma kätte kõngemata võiks öö mööda saata. Kuna aga siit maalt alles hiljuti sõda üle oli käinud ja kõik maha oli põletatud, ei näinud ta kuskil mingit ulualust, ning et sooja saada, jooksis ta Castel Guiglielmo poole, lootes, et linnusesse sisse pääsedes jumal teda ikka kuidagi aitab. Kas ta teener sinna või kuhugi mujale põgenes, seda ta ei teadnud.

Ta oli linnusest veel miili võrra eemal, kui juba üsna pimedaks läks. Sinna jõudis ta nii hilja, et väravad olid juba suletud ja sillad üles tõstetud, nii et oli võimatu sisse pääseda. Nukralt ja ahastades vaatas ta pisarsilmi ringi, kus võiks peatuda ja kas või lumesaju eest varju leida. Talle puutuski juhuslikult silma üks maja, mis linnusemüüridest veidi kaugemale välja ulatus. Ta otsustas selle eendi alla varjule minna ja seal valgeni oodata. Eendi alt leidis ta ukse, mis aga oli suletud. Ta riibus lähedalt läve ette kokku natuke põhku ja istus ohates sellele, kurtes kibedasti püha Julianuse üle ning kaevates, et oleks pidanud oma usu eest temasse paremat ära teeninud olema.

Kuid püha Julianus polnud teda siiski unustanud, vaid pakkus talle viivitamata hea öömaja. Ses linnuses elas teiste seast oma iluga väljapaistev lesknaine, keda markii Azzo armastas nagu oma elu ja laskis elada siin, et ta temale kergesti kättesaadav oleks. Seesinane lesk elas just selles majas, mille eendi alla Rinaldo varjule oli tulnud. Eelmisel päeval oli markii kohale sõitnud, et ööd selle lese seltsis mööda saata. Ta oli käskinud seal enesele vanni ja hea õhtusöögi valmistada. Kui aga kõik ette oli valmistatud ja lesk markii tulekut jäi ootama, ilmus linnuse värava juurde käskjalg, tuues markiile mingi läkituse, mis sundis teda kohe ära sõitma. Ta saatis daamile teate, et ärgu see teda ootama hakaku, ja sõitis ise minema. Daam oli veidi pahane, ja kuna ta ei teadnud, mida peale hakata, otsustas ta minna ise vanni, mille ta markii jaoks oli lasknud valmistada, siis õhtust süüa ja magama heita. Niisiis läkski ta vanni. See asetses sama ukse juures, mille vastu vaene Rinaldo linnuse välisküljel end toetas, ja vannis istuv daam kuulis selgesti, kuidas keegi väljas hambaid lõgistas, nagu oleks seal mõni kurg.

Daam kutsus ümmardaja ja ütles talle:

“Mine üles ja vaata, kes seal all läve taga on ja mis ta tahab.”

Ümmardaja läks ja nägi lumest valendavas öös paljaste jalgadega ja särgiväel istuvat meest, kes, nagu mainitud, kõvasti lõdises. Ümmardaja küsis, kes ta on. Rinaldo sai külma tõttu vaevalt sõna suust ja vastas nii lühidalt kui sai, kes ta on, miks ja kuidas ta siia oli sattunud, seejärel aga anus ta haledasti, et kui vähegi võimalik, teda mitte siia välja külma kätte surema ei jäetaks. Ümmardaja süda läks härdaks ja, tulnud tagasi oma emanda juurde, jutustas ta temale kõik ära. Ka emanda süda läks haledaks. Talle meenus, et tal on olemas selle ukse võti, kust kaudu markii vahetevahel vargsi sisse tuli, ja ta ütles:

“Mine tee uks tasakesi lahti, peavarju siin leidub küllalt, ka õhtusöök on valmis, sööjaid aga pole.”

Ümmardaja ei jõudnud oma emandat ta kaastundliku südame pärast küllalt kiita, ta läks, avas ukse ja laskis võõra sisse. Kui perenaine teda nii külmast kangena nägi, ütles ta:

“Minge, mu härra, sinna vanni, see on veel soe.”

Rinaldo ei lasknud seda enesele kaks korda öelda ja täitis meeleldi käsku. Vanni soojuses toibus ta kiiresti, tundes, nagu ärkaks ta surnuist ellu. Perenaine laskis tema jaoks valmis panna oma hiljuti surnud mehe riided, ja kui Rinaldo nad selga pani, näisid need otse nagu tema mõõdu järgi tehtud olevat. Daami korraldusi ootama jäädes tänas ta jumalat ja püha Julianust, kes teda olid päästnud õudsest ööst, mida ta oli kartnud, ja talle kätte juhatanud peavarju, mis paistis nii kena olevat.

Kui perenaine veidi oli puhanud, laskis ta ühes oma toas suure tule üles teha, läks ise sinna ja päris ümmardajalt, kuidas võõras ennast tunneb. Ümmardaja vastas:

“Ta on juba riides. See on väga ilus mees, näib olevat ka väga viisakas ja hästikasvatatud.”

“Mine siis,” ütles lesk, “ja ütle talle, et ta siia tule juurde sooja tuleks ja õhtust sööks, sest arvatavasti on ta näljane.”

Kui Rinaldo sisse astus ja perenaist nägi, taipas ta kohe, et naine on kõrgest soost. Ta tervitas teda aupaklikult ja tänas teda kõige lahkuse eest, kuidas oskas. Teda vaadates ja kuulates tuli perenaine otsusele, et ümmardaja oli tõtt rääkinud. Ta võttis võõra lahkesti vastu, pani ta koduselt enese kõrvale tule juurde istuma ja palus, et ta räägiks õnnetust juhtumist, mis teda siia oli toonud. Rinaldo jutustaski talle kõik üksikasjaliselt ära. Daam jäi kõike täielikult uskuma, mis võõras rääkis, sest ta oli mõndagi juba kuulnud Rinaldo teenrist, kes linnusesse oli tulnud. Omakorda jutustas ta Rinaldole, mis ta tema teenrist teadis, ja ütles, et hommikul võib ta tolle kergesti üles leida.

Perenaise korraldusel kaeti laud, ja kui nad mõlemad käsi olid pesnud, asusid nad lauda. Rinaldo oli suur, ilusa ja meeldiva näoga, peente ja viisakate kommetega noorevõitu mees. Daam oli mitmel korral heitnud oma pilgu Rinaldole, kes talle meeldima oli hakanud. Markiid ööseks enda juurde oodates oli tas iha ärganud ja nüüd olid ta mõtted Rinaldole peatuma jäänud. Pärast õhtusööki lauast üles tõustes pidas perenaine oma ümmardajaga nõu, kas ta ei peaks nüüd, kus markii teda on petnud, kasutama õnnelikku juhust, mida saatus ise talle on läkitanud. Ümmardaja oskas perenaise südamesse vaadata ja andis talle nõu ihadele järele anda. Daam pöörduski tagasi tule juurde, kuhu ta Rinaldo üksi oli jätnud, vaatas talle õrnalt otsa ja ütles:

“Noh, Rinaldo, miks te nii mõttes olete? Maksab teil siis kurvastada ratsu ja riiete pärast, mis teil kaduma on läinud? Trööstige ennast ja olge rõõmus, siin olete nagu omas kodus. Ma võin teile veel rohkematki öelda: neis riietes, mis teil praegu seljas on ja mis kuuluvad minu endisele, surnud mehele, näete te täpselt välja nagu mu mees ja tänase õhtu jooksul olen ma teid küll juba sada korda kaelustada ja suudelda tahtnud, ja kui ma ei kardaks, et see teile ei meeldi, oleksin ma seda juba ammugi teinud.”