Читать книгу Adam Sharpi parimad palad - Graeme Simsion - Страница 2

Kui minu elu enne 15. veebruari 2012 oleks olnud laul, siis võinuks see olla „Hey Jude”, lihtne klaveripala, mis muudab mu kurva ja haleda noorukiea paremaks. Keskpaigas koguks see kiirust – üha paremana ja paremana – ning kuulutaks mõne hetke vältel justkui ette midagi erakordset. Ning siis: üksnes na-na-na-na, üha uuesti ja uuesti, küllalt meeldiv, kuid peamiselt seetõttu, et kutsub esile mälestusi.

Päev, mis algas minu lapsepõlvekodu magamistoas Manchesteris ja mis on säilinud mu fotoalbumeis ja plaatidel, meelitab ikka esile minevikupilte.

Minu jalutuskäik jaama läbi uduvihmast hallide tänavate ja palituisse mähitud ning telefonidesse süüvinud tööle tõttajate hordide ei toonud möödunud päevi mulle niivõrd meelde, kuivõrd äratas igatsuse nende järele, suve järele sinitaeva all poole maailma kaugusel, kus boombox’ide muusika võistles pubist kõnniteele valgunud hooletult riietunud napsitajate naeruga.

Mu tee viis mööda Radissoni hotellist, mis varem oli olnud Vabakaubanduse Koda ning ühe popmuusikas olulise hetke sünnipaik. Seitsmeteistkümnes mai 1966. Keegi publiku hulgast hõikab „Juudas!” noorele Bob Dylanile, kes on mõningase vaheaja järel naasnud elektrikitarriga, ning too vastab välkkiire esitusega „Like a Rolling Stone’ist”. Minu isa oli kuulajaskonna seas, muusikaajaloo tunnistajana.

Ning jaama ooteruumis laulis teismeline tüdruk, kel oli helesinine parka ja samasugune pigimüts nagu mul, Adele’i „Someone Like You’d”, laulu hiilgeaegadest, kahetsusest ja aja möödumisest. See võinuks olla lihtsalt üks ilus laul, kui polnuks mälestust ühest teisest noorest naisest kakskümmend kaks aastat tagasi, elavast tõestusest ütlusele, et armastus jääb kestma vaid mõnikord.

Nõjatusin vastu seina tänavamuusiku vastas. Reisijad läksid meie vahelt läbi, mõned neist viskasid münte tüdruku pillikasti. Ta laulis ilma mikrofonita, jättes selle ülesande suletud ruumi akustika hooleks. Tema pillimäng oli algeline, kuid tal oli hea hääl ning tema ettekanne hingestatud.

Lasin sel endast üle uhta, lubades muusikal ja selle esitusel viia lihtsad tunded kõrgemale tasandile, andes viivuks järele minevikuihaluse magusale kurbusele, mis nii väga erines igapäevasest süngusest, millega olin oma ema kodus igal hommikul ärganud.

Viskasin kasti kahenaelase mündi ning teenisin ära naeratuse. Olid ajad, mil oleksin võinud teha märksa rohkem: panna kasti kümneka, et saada tüdruku tähelepanu, pakkuda end talle klaverisaatjaks, et ta saaks teha laulmisega karjääri, luua veidi isiklikku ajalugu. See aeg oli möödas. Neil päevil võtsin oma mälestustepangast välja palju rohkem, kui sinna sisse panin.

Küllap saabub päev, mil mul polegi muud kui mälestused, ning mul on võimalus valida, kas anda järele oma romantilisele poolele ning uppuda minevikupiltidesse, või siis küünilisele poolele ja süüvida nende usaldusväärsusse.

Kas olin maalinud Austraalia taeva sügavamaks siniseks seetõttu, et see oli olnud taustaks minu Suurele Kaotatud Armastusele?

Kas nad tõesti karjusid Vabakaubanduse Kojas Dylanile mõnitusi? Kuu aega tagasi olin tõmmanud ühe illegaalse koopia isa vinüülplaatide kogust ja ema oli heitnud oma peotäie mulda igavesti voolavasse ajajõkke.

„Sinu isal oli sellele kontserdile pilet. Aga ta ei läinud. Tal oli tarvis oma tööd teha ja perekonna eest hoolitseda.”

Mina oleksin pooldanud algupärast versiooni. Ema viitas pidevalt mu isepäisele isale kui vastutustundlikule leivateenijale ja eeskujule, iseäranis viimasel ajal, kuna mul polnud „korralikku töökohta”. Mis oli küll ka põhjuseks, et sain keset nädalat sõita läbi pool Inglismaad ja viia teda arstide vastuvõtule.

Nüüd pole see enam oluline. Peatselt oli mul palju pakilisemaid asju, millega oma mõtted tegevuses hoida. Hiljem samal päeval, kui ma ikka veel minevikuga ametis olin, kammides internetis muusikaviktoriine, lootuses saavutada pubimälumängus võidukas hetk, kergitas keegi taevane DJ – võibolla minu isa vaim – nõela „Hey Jude’i” na-na-na-na-delt, öeldes, et „siin ei toimu midagi uut”, ja asetas selle plaadi teisele poolele.

„Revolutsioon”.