Читать книгу Adam Sharpi parimad palad - Graeme Simsion - Страница 6

Nii oleks see võinudki lõppeda. Polnud just lugu, mida oma lapselastele jutustada, kuid meenutus sellest tõi naeratuse mu näole iga kord, kui ma kuulsin lugu „You Can Leave Your Hat On”. Või „Because the Night’i”. Või „You Are So Beautiful”.

Kõik viitas üheöösuhtele ja ilmselt oleks arukas inimene jõudnud järeldusele, et see poleks mitte esimene kord, kui üks naine nõrkusehetkel korjab üles juhusliku mehe kiireks vahekorraks, ja heidab ta seejärel kõrvale.

See ei klappinud. Mõistus ütles mulle, et ta ei oleks hakanud kutse väljamõtlemise ja kohaletoimetamisega vaeva nägema pelgalt selleks, et rahuldada oma mööduvat tuju. Sisetunne ütles mulle, et meie vahel on midagi enamat. Ja magamistoas: mul polnud tunnet, nagu oleks ta mind lihtsalt ära kasutanud. Lasin tema tormaka lahkumise uuesti silme eest läbi ja nägin selles pigem piinlikkustunnet kui tõrjuvat taandumist.

See tähendas, et mina olin endiselt Adam Sharp ja tema oli Angelina Brown.

Kui ma koolis käisin, siis oli igal aastal suur draama, et leida endale partner lõpupeoks.Need meie seast, kellel polnud tüdruksõpra, olid piinlikus olukorras ja pidid kellegi välja kutsuma – ja tüdrukud sattusid veelgi piinlikumasse olukorda, öeldes: „Ei, ma tahaksin oodata paremat võimalust, aga kui asi hakkab juba lootusetuks kiskuma …”

Meie klassis oli üks Sarah-nimeline tüdruk. Ta meeldis mulle väga, aga ta oli lausa jalustrabavalt vapustav – minu õnnetuseks, sest ma olin ennast veennud, et klassikaaslaste hulgas, kes teda ihaldasid, hindasin üksnes mina tema peenemaid omadusi. Tema välimus muutis ta mulle kättesaamatuks. Kui lõpupeoni on jäänud veel vaid paar päeva ja ma olin juba organiseerinud endale teise tüdruku, kellega koos minna, küsis Sarah minult, kas ma tuleksin tema kaaslaseks. Ta oli oodanud, et mina teda kutsuksin. Kõik olid arvanud, et ta on neile kättesaamatu.

Tookord oleksin tahtnud, et mu isa – mitte mu varase teismeea isa, kes polnud kunagi kodus, vaid tema see kehastus, kes õpetas mind lapsena klaverit mängima – oleks olnud käepärast ja andnud mulle natuke nõu. Võibolla pakkus saatus mulle nüüd, kaheksa aastat hiljem, uut võimalust.

Angelina agendi kindlakstegemiseks kulus kolm telefonikõnet.

Peene austraalia hääldusega naishääl: „Isiklik teade? Kui teil on fännikiri, võite selle meie kontori kaudu saata. Ja võibolla soovite te ikka kindel olla, et tegemist on õige isikuga. Preili Brown mängib seersanti, mitte konstaabel Danni.”

„Ma ei ole fänn. Ma töötan baaris. Ta jättis paari päeva eest ühe asja siia.”

„Võin selle asja korda ajada. Mille ta jättis?”

„Ühe plaadi. „Patti Smithi „Because the Night”.”

„Ma ei usu, et ta ühe plaadi pärast väga muretseks. Olen kindel, et võite selle endale jätta.”

„See on pühendusega. Angelinale Pattilt. Selle järgi me aru saimegi, kellele see kuulub.” Geniaalne.

„Hea küll. Ma tulen sellele ise järele.”

Enam polnud mõtet taganeda. „Väga kena. Me hoiame seda baarileti taga.” Selgitasin talle, kuidas tulla, ning ütlesin Shanksyle, et juhul kui ta peaks kohale ilmuma, öelgu, et plaat kadus ära.

Agent ei ilmunud välja. Ka Angelinast polnud midagi kuulda.

Kuna mul puudus igasugune elu väljaspool tööd ja baari, kulutasin veidi aega mõtisklemisele, mida edasi teha. Keset ööd tundusid mõned mu ideed oivalised, kuid päevavalgel paistis, et nii toimides on mul oht paista jälitajana. Angelina polnud andnud mingit märki, et soovib mind veel kohata. Ta teadis, kus baar asub.

Lahenduse otsimine üksnes suurendas mu soovi teda uuesti näha. Ta oli olnud piisavalt huvitatud, kutsumaks mind peole ning seejärel ülakorrusele. Meievaheline keemia oli olemas: olin seda tundnud nii klaveri ääres kui ka peol – magamistoast rääkimata. Ja ehkki Richardil võis olla minu ees eeliseid nii välimuse kui ka ameti mõttes, näis tal olevat kavatsus pigem kaevu sülitada, selle asemel et püüda suhet taastada. Ma ei suutnud endalt maha raputada tunnet, et toimunud oli midagi pöördelist ja et ka Angelina oli seda tundnud. Võimalik, ainult võimalik, et kui ma oma kaardid oskuslikult välja mängin, on mul veel šanss.

Baaris oli televiisor, mida vaid aeg-ajalt kasutati. Shanksy oli valmis teleka sisse lülitama varaõhtuti, kui baaris oli vaikne, ja järgmised kolm esmaspäeva vaatasime iganädalasi „Mornington Police’i” osi.

Richardi pilkel selle kohta, et Angelina seksib ainult töö juures, oli mõningane tõepõhi all. Tema tegelaskuju seersant Kerrie oli politseijaoskonnas küll terane ja tasakaalukas, kuid, nagu Tina oli ette kuulutanud, oli tal suhe ringkonna patoloogiga, abielumehega. See oli perefilm ja midagi liiga äärmuslikku seal polnud. Sellest hoolimata lootsin ma, et näitleja, kes mängis dr Andrewsi, ei pälvi rohkemat rahvusvahelist edu, sest ta oli mulle sügavalt vastumeelseks muutunud.

Üllataja oli hoopis Danni, see kuum naine, kelle ülesandeks oli erariietes rannas patrullida, roll, mida kostüümiosakond oli tõlgendanud vabalt. Teda mängis naine, kellele mina olin andnud hüüdnime Jayne Mansfield ning kes oli ekraanil enam-vähem sama huvitav kui päriselus.

Märkisin produktsioonifirma nime üles ja otsustasin veel korra proovida. Minu lähenemine pidi olema enesekindel, kuid mitte ülbe; imetlev, aga mitte lipitsev; temale suunatud, aga ka mind arvestav. Teatraalne ehk, arvestades tema ametit. Loov, et see sobiks tema Tooge Britt-leiutisega. Ja intelligentne. Nõudis tublit annust intelligentsust, et vastata ka kõigile teistele nõudmistele.

Ostsin lillemüüjalt tosin roosi – seitse valget ja viis punast – ja sättisin need papile klaverioktaavi kombel – punased roosid olid mustade klahvide kohal. Me vajutasime papi sisse augud ja kinnitasime lilled traadist lipsudega.

Floristi protestist hoolimata vajutasin rusikaga kolm roosiõit laiaks, et teha A-akord, triaad, mille olin mänginud, juhatamaks sisse pala „Angel of the Morning”, laulu, mida tema kavaler polnud lubanud tal laulda. A nagu Angelina. Ja Adam. Kas laiaksvajutatud roosidesse oleks saanud panna veel enam tähendust?

Sai küll. Vajutasin laiaks valge G-roosi, et teha akordist septakord – sissejuhatus, pinevus, ootus.

Florist oli nõus, et kaardi lisamine oleks juba ülepingutamine.

Ma polnud kunagi varem midagi sellist teinud: kimp roose valentinipäeval oli mu varasem tippmark. Küllap oli hea, et ma ei paljastanud oma plaane kellelegi peale floristi, kel oli selleks seaduslik õigus, sest muidu oleksin arvatavasti lasknud ennast ümber veenda.

Tol õhtul olin baaris kuni sulgemiseni. Samuti järgmisel õhtul, elades ainult pähklite ja juustukrõpsude peal, keerates ennast sõlme, pöördudes pärast iga laulu ja uurides baari, lastes peast läbi stsenaariume sellest, mida võiksin öelda.

Kolmandal õhtul lõpetasin Tom Waitsi lauluga, mida harilikult tuntakse kui „Sulgemisaja laulu” (õige pealkiri on „Ma loodan, et ei armu sinusse”), mängides peaaegu tühjale saalile, ning kui ma pea tõstsin, siis seal ta oligi, poolpimedas, istus üksinda rohelise kokteiliklaasiga, jalas teksased ja seljas lotakas sviiter. Laul oli nii asjakohane kui ka veidi hilinenud. Juba mõni aeg tagasi olin mõistnud, et olen Angelinasse armunud, kuid see tunne oli alles ka sel silmapilgul.

Läksin baarileti juurde, peamiselt selleks, et end koguda.

„Mida ta joob?” küsisin Shanksylt.

„Langenud Inglit. Džinn, sidrun, creme de menthe. Lõhnab nagu suuvesi.”

„Tee mulle parem üheksatolline pianist.”

Ta vaatas mulle otsa.

„See on nali. Džinn pakub ühele sellile, et ta võib öelda ühe soovi …”

„Ma tean seda nalja.” Ta lasi mulle õlle klaasi. „Ole kena. Tema on sama närvis kui sina.”

Närvis või mitte, aga klaverimängija on samavõrd inimkäitumise üliõpilane nagu tema kaastöötaja baarileti taga. Tuletasin endale meelde, et suurim takistus oli olnud saavutada, et Angelina üldse kohale ilmuks. Sellest peale võis olla juba suhteliselt otsekohene.

Angelina hakkas rääkima veel enne, kui ma jõudsin lauda istuda.

„Ma ei jää siia. Tahtsin sind lihtsalt rooside eest tänada – see oli tõesti armas ja väga leidlik ja ma armastan su hääldust, aga see, mis juhtus peol, oli viga. Ma pole kunagi varem midagi sellist teinud. Ma olen abielus. Richardiga. Elame küll lahus, aga ma pole millekski uueks veel valmis. Vabanda, kui jätsin sulle vale mulje.”

Kõne peetud, hakkas ta püsti tõusma. Tema klaas oli ikka veel pooleldi täis. Ning mina tundsin end äkki tühjana, kurnatuna.