Читать книгу Adam Sharpi parimad palad - Graeme Simsion - Страница 3

Olin tagasi kodus Norwichis, lugedes Pete Bestist, The Beatlesi unustatud esimesest trummarist, kui mu arvutiekraani alumisse nurka potsatas e-kiri.

Kellelt: angelina.brown@tpg.com.au

Hei

Muud ei midagi. Hei. Pärast kahtekümmend kahte aastat, kakskümmend neist ilma igasuguse kontaktita, nagu välk selgest taevast, otsustab Angelina Brown, minu Suur Kaotatud Armastus, muuta maailma, ja kirjutab Hei.

Seda hetke tähistas ka üks laul. „My Sentimental Friend”, Herman’s Hermitsi hitt aastast 1969, mis tänu kõrvaklappide füüsikale kaikus keset mu kolpa. Nüüdsest on sellel koht minu elu plaadimasina muusikalis, mille tegevusliini keskmes on tüdruk, keda mees kord tundis ja kes jättis ta murtuna maha. Mitte just päris Wordsworth, kuid sellega piisavalt sarnane, nii et kui sõnum saabus, mõtlesin ma selle saatjale.

Oli see esimene kord, mil ta minule mõtles, lastes oma meeltel kanduda aega, mil edetabelite tipus oli „Like a Prayer”, tundes huvi, mis on saanud sellest kutist, keda ta kohtas Melbourne’i baaris ja kellesse armus? Või keris ta lihtsalt oma kontaktide nimistut ning mõtles hooletult: ei tea, millega ta nüüd tegeleb?

Klikkas Adam Sharpi nimel, tippis kolm tähte ja vajutas saada.

Selle taga pidi siiski olema midagi enamat. Esiteks, minu nime ei olnudki tema kontaktide nimistus. Me polnud omavahel suhelnud sellest ajast, kui e-post leiutati.

Aadressi järgi oli ta endiselt Austraalias. Viskasin pilgu maailma kella veebisaidile: kui kell oli veerand kaks päeval Norwichis, siis oli Melbourne’is veerand üks öösel. Kas ta oli purjus? Kas ta oli Charlie maha jätnud? Kas Charlie oli tema maha jätnud? Võibolla olid nad viisteist aastat tagasi lahku läinud.

Ta kasutas endiselt oma neiupõlvenime. See pole mingi ime. Ta polnud seda ka esimesel korral muutnud.

Teadsin Charliest õige vähe – isegi mitte tema perekonnanime. Minu mõtteis oli tal Angelinaga sama nimi. Charlie Brown. Väike kiilaspäine pesapallikindaga koomiksitegelane: See pall lendab kõrgelt, Charlie Brown. Ära maha maga, Charlie Brown. Päriselus olin mina olnud see, kes maha magas.

Ühel õhtul pärast paari pinti õlut olin teda guugeldanud. Ma ei jõudnud kuhugi. Angelinal oli kaks nimekaimu, üks võrdsete võimaluste erivolinik ja üks ajalehe kolumnist, ning teda kohtuprotsesside ja arvamusartiklite seast leida oli olnud minu õlleuimas pea jaoks liiga ränk. Kui just mitte otsida pilte. Peatasin end selle tegevuse juures. Angelina oli – oli olnud – sõltuvus ning ainus võimalus sõltuvusest jagu saada on karskus.

Võibolla. Aeg läheb. Iga alkohoolik tahab tõestada, et ta on tervenenud. Kindlasti tohtisin ma pärast kahtekümmend aastat pühendunud suhet vahetada paar e-kirja oma endise kallimaga, kes oli, nagu ameeriklased ütlevad, mulle käe sirutanud.

Võibolla on tal mõni surmahaigus ja ta tahab lahtisi otsi kokku siduda. Selles, et niisugune mõte mulle üldse pähe turgatas, oli süüdi hommikune vestlus emaga. Aga võibolla tahtsid nad Charliega hoopis küsida puhkusevõimaluste kohta Põhja-Inglismaal: „Me otsime mõnda külma armetut paika, kuhu pageda lõputu päikesepaiste eest.” Mida see küll ütleks minu ja Claire’i suhte kohta, kui mulle tunduks liiga ohtlik vastata süütule küsimusele?

Lasin Angelina e-kirjal õhtuni oodata. Kui Claire koju jõudis, kaalusin ikka veel oma võimalusi. Meie vestlus koosnes hõigetest minu toa ja trepijalami vahel, kuid võisin siiski kujutleda Claire’i tema tähtsate koosolekute hallis kostüümis ja halli salliga ning paksukontsalistes saabastes, mida kandes oli ta peaaegu viis jalga ja neli tolli pikk.

„Anna andeks. Koosolek kestis veidike kauem kui plaanitud. Õhtusöök lõhnab hästi.”

„Jamie Oliver. Kanapoja vormiroog. Ma juba sõin.”

„Kas sa klaasikest veini tahaksid?”

„Ee … avatud pudel on külmkapis.”

„Kuidas su emal on?”

„Pole veel tulemusi saanud. Ma arvan, et ta kardab pisut.”

„Andsid talle mu tervitused edasi?”

„Unustasin.”

„Adam … Poleks pidanud unustama. Kas sa Elvisele süüa andsid?”

„Sa saaksid kohe aru, kui ma poleks andnud.”

See oli täiesti tõetruu kaader suhtest, mille Angelina e-kiri võis proovile panna. Meil oli toimiv pere. Me ei tülitsenud, nädalavahetustel tundsime rõõmu ühistest söögiaegadest, me olime teineteise suhtes tähelepanelikud. Head sõbrad. Mitte keegi ei kirjuta taolistest suhetest laule, kuid nende kohta on tegelikult nii mõndagi öelda. Meil oli läinud paremini kui minu pubiülesastumiste kaaslasel Sheilagh’l ja tema abikaasal Chadil, kes hoolisid kõigist teistest, kuid mitte teineteisest. Või meie sõpradel Randallil ja Mandyl, kelle võitlus nende kunstliku viljastamise abil saadud kaksikute hooldusõiguse pärast oli jätnud maha kaotusi San Josest Liverpoolini. Või ka paremini kui minu vanematel.

Kuid viimase paari aastaga oli meie suhtest hääbunud see vähenegi, mis romantikast järele oli jäänud. Kahe kuu eest olin ma soetanud üheinimesevoodi oma kabinetti, väidetavalt minu norskamise tõttu, mis segas und Claire’il, kelle tarkvarafirmal oli parajasti potentsiaalse müügi rindel palju teoksil. Meie seksuaalelu oli järgnenud mulle magamistoast välja ning ma ei tundnud selle järele sugugi nii suurt puudust, kui oleksin eeldanud. Ma polnud kindel, kas see on hea või halb.

Arvatavasti ei erinenud meie olukord eriti teiste meievanuste omast. Nõuaks suurt pingutust süüdistada mis tahes vajakajäämistes suhet, mis oli lõppenud kahekümne kahe aasta eest. Ma ei mõelnud Angelinale, kui olin süüvinud mõnda andmebaasi tuunimise probleemi või kui ma püüdsin meelde tuletada Bonzo Dog Doo-Dah Bandi solisti nime või kui ma suudlesin tööle tõttavat Claire’i laubale. See võis juhtuda üksnes siis, kui ma kuulasin muusikat, või neil harvadel puhkudel, kui mängisin midagi klaveril. Nende väheste minutite või tundide jooksul võisin ma kanduda tagasi aastasse 1989.

*

Ma mängisin baaris – mitte pubis, vaid baaris –, mis asus Melbourne’is, Fitzroy linnaosa keskmes,Victoria Parade’il ühel ülakorrusel. See oli üks neist vähestest kohtadest, mis oli avatud hiliste tundideni ja mille hõivas segu pintsaklipslastest ja beebibuumi-põlvkonna esindajatest. Tol ajal kuulusid beebibuumi-põlvkonda need, kes olid sündinud kohe pärast sõda, mitte minusugused, kes nägid ilmavalgust alles paarkümmend aastat hiljem.

Enamikul õhtutest oli neid buumlasi rohkem kui pintsaklipslasi ning minu kuuekümnendate-seitsmekümnendate repertuaar läks hästi peale. Õhtupoolikuti tilkus küll pidevalt kliente, kuid tõeliselt saginaks läks seal alles siis, kui saabus hulk pärastlõunaseid kundesid ja neid, kes pubidesse polnud mahtunud, nad raputasid vihmavarjud kuivaks, riputasid oma talvepalitud ning kootud mütsid varna ning tellisid jääkülma laagriõlut. Oli juulikuu algus, kesktalv, ning Austraalia pidi enda päikesepaistelubadust alles õigustama.

Sisekujunduse eest poleks see koht küll ühtegi autasu võitnud. Baaris mahtus pukkidele istuma kaheksa või kümme inimest, seal oli oma tosin väikest lauakest, paar nahksohvat ning seintel vanad filmireklaamplakatid. Sooja toitu ei saanud – ainult baarisnäkke. Ent kui baar oli juba rahvast tulvil ning seisvaid kundesid oli rohkem kui istuvaid, siis lõid lärm ja sigaretisuits piisavalt mõnusa õhkkonna, et seda tasa teha.

Olin viibinud Austraalias kolm nädalat. Üks kohalik kindlustusfirma tahtis kasutusele võtta uue põlvkonna andmebaasi ning mina olin sõlminud nendega viieteistkuulise nõustamislepingu, mis pakkus mulle võimalust külastada nende harukontoreid kõikjal maailmas. Ma olin kahekümne kuue aastane, mu arvutiteaduse kraadi saamisest oli möödunud vaevalt viis aastat, ning ma sõitsin tehnoloogia laineharjal, milleni kolmekümnendates vanad olijad polnud suutnud jõuda. Arvutitöö võimaldas mulle, riiklikus koolis õppinule, pääsemist alama keskklassi seast – pärast seda, kui olin kõrvale heitnud palju silmapaistvama võimaluse saada rokitäheks.

Oma esimesel Melbourne’i nädalal läksin koos mõne töökaaslasega baari tähistama ühe kolleegi isakssaamist, ning maandusin lõpuks klaveri taga ja mängisin mõningad palad. Mäletan, et esitasin „Walk Away Renee’d” vastsündinu auks, kellele oli pandud selline nimi. Baarmen, löömamehe-tüüpi sell nimega Shanksy, andis mulle pool pinti – kannutäie – laagriõlut. Tänasin teda selle eest, et ta lubas mul klaverit mängida, ning tema lausus: „Iga kell, vennas.”

Võtsin ta pakkumise vastu ning tollest baarist sai minu sotsiaalse elu keskpunkt. Shanksy hoolitses mu jookide eest ning mina seadsin klaverile sisse jootrahatopsi. Tippi tuli päris kenasti, kuid raha polnudki siin motivaator. Mu päevatöö eest maksti hästi, ette olid nähtud ka majutuskulud üürimaks laohoones asuvat korterit, mis paiknes ühe taimetoidurestorani peal Brunswick Streetil, viieteistminutilise rongisõidu kaugusel mu töökohast ja kümne minuti pikkuse vaarumise kaugusel baarist.

Õppisin seda klaverit hästi tundma. See oli kohalik Beale, vana, kuid hea heliga, ning sel olid olemas isegi mikrofon ja väike võimendi. Hüppasin vahel baari sisse teel tööle või pärast hommikust sörki ja lõbustasin koristajaid oma heliridadega.

Õhtuti aga oli see koht mulle tohutult oluline. Ilma selleta oleksin olnud erak, kes tasub ise oma jookide eest, kel pole mingit põhjust kellegagi rääkida ja kellega teistel pole samuti põhjust kõnelda. Ning mul oleks olnud liiga palju aega mõelda tühimiku üle oma elus.

Ma ei näinud hetke, mil ta baari sisenes. Nägin teda siis, kui ta klaveri juurde tuli. Linnas, kus kõik riietusid musta, kandis tema valget villast kleiti ja pikki saapaid. Kahekümnendate eluaastate keskel, õlgadeni tumepruunid juuksed heleda naha taustal, kontsadega ehk umbes viis jalga ja seitse tolli pikk.

Tal oli käes roosa kokteil. Tehniliselt võttes olime me kokteilibaaris, kuid see oli Austraalia ning enamik inimesi jõi õlut, veini ja lihtsaid segatud jooke, kui nad just ei kummutanud viinapitse – B52-sid ja Flaming Lamborghinisid. Likööride rida baarileti taga oli rohkem näitamiseks ning Shanksy kokteilide repertuaar oli piiratud. Ent täna õhtul oli ta valmistanud roosa kokteili. Kirsi ja vihmavarjuga.

Ma mängisin Van Morrisoni „Brown Eyed Girli” ning tema seisis ühele poole klaverit, piisavalt lähedale, et ma märkaksin, et ta on seal ning rüüpab oma kokteili.

Kui olin lõpetanud, plaksutas ta käsi, astus minu juurde ja küsis: „Kas sa tead „Because the Night’i”?”

Nüüd oli mul võimalus teda lähemalt silmitseda ning mind vapustasid tema silmad: suured ja pruunid, parema silma all üle poole põse jooksev ripsmetušinire.

Harilikult ei märka ma üldse inimeste parfüümi, kui seda pole just äsja peale pandud. Võibolla oligi tema seda teinud, sest lõhn oli tugev ja selgesti tajutav. Olgu öeldud, et see oli Calvin Kleini Obsession. Sellest peale olen ma tolle lõhnaõli hõngu alati juba kahekümne sammu pealt ära tundnud. Mõni naine astub bussi ning ma taban selle lõhna, mis toob mulle ühtlasi meelde kõik sellega seotud mälestused. Prousti vahvlikoogi episood.

„Seda esitab Patti Smith,” ütles ta sellal, kui mina kaalusin, kas öelda midagi ta laialivalgunud ripsmetuši kohta.

„Ja Bruce Springsteen.”

„Seda küll,” ütles ta ja naeris.

„Bruce Springsteen. Nad kirjutasid selle koos. Springsteen ei teinud kunagi stuudiosalvestust, aga see on tema live-albumis.”

„Kirjuutassid kooos, mis? Armaass.”

See, kuidas ta minu hääldust jäljendas, paigutanuks mu rohkem Glasgow’ kui Manchesteri lähedale, kuid seda saatis tõeliselt päikeseline naeratus.

Saatsin talle teeseldult solvunud pilgu.

„Vabandust,” lausus ta. „Ma ei tahtnud jäme olla. Mulle hirmsasti meeldib su hääldus.”

Riskisin nüüd ise jäme olla ja vedasin näpuotsaga üle oma vasaku põse.

Me puudutasime vastastikku oma nägu, noogutades ja naerdes, kui ta mu vihjest aru sai, näpuotsa märjaks tegi ja hõõrus vale põske, kuni tal viimaks õnnestus õige põse peal nire laiguks nühkida.

„Oota korraks,” ütlesin mina ja läksin baarileti juurde, kus seisis virn pabersalvrätte. Tagasiteel tajusin äkki, et baar on kuidagi vaikseks jäänud, ning mitte üksnes seepärast, et klaverimängija tegi puhkepausi. Kõik – alates Shanksyst baarileti taga kuni paarini, kes seisis alles lävel, palitud seljas – jälgisid mind. Jälgisid meid. Mul polnud mingit tahtmist avalikult demonstreerida midagi, mida olin hakanud nägema kui õrnusehetke, ega ka tõmmata tähelepanu asjaolule, et ta oli nutnud.

Niisiis nuuskasin salvrätikusse nina, pistsin selle taskusse ja istusin uuesti klaveri taha.

„Nii et see oli „Because the Night”, eks ole?”

Ta pühkis käeseljaga põske ning vaatas siis ruumis ringi.

„Kõik on korras,” ütlesin ma. „Sa pühkisid suurema osa ära.”

„Ega sul pole midagi selle vastu, kui mina laulan?”

Üldiselt on vastus küsimusele „kas ma tohin koos bändiga lauda?” viisakas „ei”, see põhineb mu enda kogemusel ja ka mu isa nõuandel. Isal oli – nagu ta rääkis – kindel reegel, et mitte keegi, tõepoolest mitte keegi ei võinud laulda ega mängida koos ühegi bändiga, kuhu ta kuulus.

„Kui Eric Clapton tuleb ja tahab mängida, siis ma ütlen talle, et ta laseks jalga. Sest kui omanik leiab, et talle meeldib Clapton rohkem kui meie, siis saab too meie tööotsa endale ja meil pole midagi hamba alla panna.”

Kuna isa pidas oma loengut töökoha kaitsmisest nii mitu korda, muutus see lugu hoolimata selle ebatõenäolisusest, et mr Clapton otsustanuks jääda Manchesteri King’s Head’i publiku ja rahaliste võimaluste juurde, osaks meie perekonna ajaloost, justkui oleks see tõestisündinud juhtum.

„Tead,” ütles mu ema ikka ja jälle, „ükskord käskis su isa Eric Claptonil jalga lasta – vabandust väljenduse pärast, aga nii ta ütles –, et tema saaks oma elatist edasi teenida. Siit on midagi õppida.”

Mu isa võis öelda või mitte öelda Jumalale „lase jalga”, aga ma olen valmis kihla vedama, et tema vastus noorele suurte pruunide silmadega naisele oleks olnud sama mis minugi oma, ka ilma baaritäie inimeste surveta, kes ootasid, et midagi juhtuks.

„Mis helistikus?”

Ta ei laulnud sugugi halvasti ja rahvas oli temast vaimustatud. Ma pean silmas, et nad lausa armastasid teda. Ta pidas viisi ja pani sellesse laulu kõik, mis tal oli, aga see oli seksikas lugu ja tema oli pigem nagu Olivia Newton-John kui Debbie Harry – või antud juhul siis Patti Smith.

Kes olin mina, et teda arvustada? Talle plaksutati püsti seistes ning teda paluti uuesti laulda. Pärast ühte viieminutilist esinemist oli publik nii-öelda ta jalge ees ning mina olin lihtsalt osa sellest. Mul polnud aimugi, mis toimub.

„Tahaksid sa veel midagi laulda?” küsisin ma.

„„Daydream Believer”?” Ta naeris. „See on sinu hääldus, eks ole? Davy Jones.”

Tal oli hea kuulmine. Ja ta tundis kiiduväärselt hästi popmuusikat, mis oli pärit ajast enne teda.

„Mis number see on, Jim?” küsisin ma, tehes järele Davy Jonesi.

Jälle see naeratus. „Seitse A.” Väga kiiduväärselt sarnaselt.

„Kas sa tead lugu „Both Sides Now?” küsis ta.

„Pole kuulnudki.”

Mina mängisin intro. See lugu ei tulnud nii ergutav kui eelmine, mida lauldes oli ta seisnud kolme jala kaugusel ning palunud kähedal häälel, et keegi teda kohe puudutaks. Kuid küllap oli Joni Mitchelli laul lähemal sellele, mida tema laulmisõpetaja oleks soovitanud, ning ta sai sellega kenasti hakkama.

Ta oli vaadelnud pilvi ja armastust ning hakanud parasjagu vaatlema elu, kui ta kõrvale astus üks lühike terane sell sinises peenetriibulises ülikonnas, punaste trakside ja geelitatud juustega ning jäi sinna seisma, kiirates kannatamatust. Ta oli umbes kolmekümne viiene ja haritlase moodi hea välimusega, michaeldouglaslikul moel. Gordon Gekko Wall Streetil.

Kordasin üht lõpuakordi, millele sell vastas jõllitava pilgu ja kokkupigistatud huultega, juhuks kui tema rinnal ristatud käed ei peaks sõnumit edasi andma. Niipea kui Angelina oli laulnud viimase rea, poetas mees jootrahapurki mündi. Lõpetasin pala ja arvasin, et nüüd on kõik. Gordon Gekko hakkas ära minema, kuid minu lauljatar jäi sinna, kus oli, otse minu kõrvale.

„Kas sa tead lugu „Angel of the Morning”?” küsis ta.

Lõin A-akordi ja kergitasin kulme küsimaks, kas ta on rahul selle helistikuga, mis minu arust pidi proovile panema ta hääle ülemise ulatuse. Ta vastas sellele, lauldes esimese rea a cappella.

Panin automaatselt kanna maha, et hakata rütmi kaasa lööma. Kui koputada varbaga, siis jääb rütm justkui jala sisse; koputa kontsaga, ja sa tunned rütmi kogu kehaga. Ma tundsin veelgi enamat. Ta asetas käe mu õlale ja pigistas seda kergelt taktis koos minuga. See oli ääretult intiimne žest, arvestades, et me polnud mitte üksnes publiku ees, vaid ka publikust ümbritsetud: mind ei huvita, kas keegi vaatab – teeme ära, ainult sina ja mina, ja ma tänan sind, et oled siin minu kõrval.

Vali köhatus ja tauniv pilk tema lapsehoidjalt ütlesid: mängi veel üks akord ja ma murran su käeluud.

Mängisin E-d. Ma olin baaris Melbourne’is, mitte Lõuna-Chicagos, ja kena kutt ülikonnas ei olnud Leroy Brown.

Mees vaatas minu poole. Minu lauljatar vaatas minu poole. Nad vaatasid teineteisele otsa. Siis läksid nad ukse poole. Naise põsel oli endiselt vaevumärgatav must laik.

Oleksin pidanud neil lihtsalt minna laskma. Nad olid kliendid ega olnud mind kuidagi provotseerinud, kui mitte arvestada solvavat jootraha.

Osaliselt oli see reaktsioon mehe käitumisele, kes naist kamandas, ning naise leplikkusele, kel alles mõne minuti eest oli jätkunud julgust esitada väljakutsuv laul baari rahvahulga ees.

Aga ka tööl oli olnud halb päev. Mind oli hakatud kutsuma Seagulliks1 – tehti nalja, et konsultandid lendavad kohale, sahmivad ja prääksuvad palju, pasandavad kõigi peale ja lendavad jälle minema. Tõenäoliselt olin ma selle ära teeninud, üritades liiga püüdlikult jätta muljet, mis õigustanuks minu kolm korda kõrgemat palka, kui oli alalistel töötajatel. Tehniliselt olin ma selle ülesande kõrgusel, kuid konsulteerimise mängus olin siiski veel roheline.

Ning siis veel tõepoolest see jootraha. Gordon Gekko ei saanud mitte kuidagi teada minu heapalgalisest päevatööst. Võibolla oli mul mingi kanali kaudu ühendus oma kadunud isaga, kui mängisin tollele mehele lahkumislooks Lennoni-McCartney loo.

„You’re Going to Lose that Girl.”

Mõlemad pöörasid ringi. Nende ilmete lugemiseks oli baaris liiga pime. Pidin laulu lõpuni mängima, jätmaks muljet, et selle valik oli olnud juhuslik. See laul viis mu kaugemale, kui olin kavatsenud. Mõlemad peatusid lävel ja kuulasid, kuidas ma rõhutasin, et võtan selle naise temalt ära, jah.

Jah, jah, jah. Lõpuks olin see mina, kes selle tüdruku kaotas.

Hei, ütles arvutiekraan.

Njäu, ütles Elvis ja hõõrus end vastu mu jalga.

Ema, ütles mu hääletule režiimile lülitatud telefoniekraan.

Üks asi korraga.

„Sain tulemused teada,” ütles mu ema. „Ma kardan, et halvad uudised.”

Tundsin teda küllalt hästi selleks, et vastata millegi muuga kui neutraalse lausega „praegu on juba liiga hiline aeg tulemuste saamiseks”. Kell oli kümme läbi.

„Sain need juba mitu tundi tagasi. Ma ei tahtnud su õhtusööki ära rikkuda.”

„Aa.”

„Nad ei leidnud midagi. Nii et me ei tea endiselt, millega tegu.”

Kui oleksin väljendanud kergendust selle üle, et mu emal ei olegi vähki, oleks see vaid esile kutsunud jutluse kohatust optimismist, ja seda illustreerinuks tõenäoliselt lugu mu lapsepõlvest, mille olin otsustanud unustada.

Hei vahtis endiselt minuga tõtt. Link mu minevikku ning võimalus heita realistlik pilk oma hetkeolukorrale. Ei midagi enamat. Ta oli kümne tuhande miili kaugusel. Üks klaasike ei võinud midagi halba teha.

Täitsin kassi veekausi ja läksin tagasi arvuti juurde. Claire oli voodisse läinud.

Vasta saatjale.

Hei. Kui mu sõrm arvutihiire kohal hõljus, nägin teda uuesti klaveri juures seismas, pisaraniret ta põsel, kui ta oma ärevust varjata püüdis. Kuidas ta värbas mu oma liitlaseks: „Ma lihtsalt armastan su hääldust.”

Tagasisammuklahv.

Tervitus, tütarlaps, trükkisin ma.

Saada.