Читать книгу Adam Sharpi parimad palad - Graeme Simsion - Страница 5

Järgmisel reedel jõudsin kohe pärast kümmet õhtul kahekorruselise maja juurde idapoolses äärelinnas. Tegemist oli suure peoga, kus oli umbes seitsekümmend külalist, enamik teksastes, ehkki siiski stiilsemalt riides, kui ma oleksin eeldanud kahekümnendates inimeste puhul. Arvatavasti näitlejad ja filmiinimesed: igatahes lahedamad kui IT- rahvas.

Angelina seisis elutoas salga umbes endavanuste naiste seas. Ta kandis kirgast tumepunast jakki ja lühikest seelikut, baretti ja üsna ohtralt meiki: rabav, kuid teravalt erinev välimusest, mis tal oli olnud kutset baari toimetades, mis omakorda erines esimese, laulmisõhtu omast. Parfüüm aga oli sama.

Angelina tegi mulle vestlusringis ruumi, puudutas mu käsivart ning tervitas sõnatu naeratusega. Kasutasin võimalust heita pilk ta vasakule käele: sõrmust ei olnud.

Nad olid süvenenud vestlusse sellest, milline kaitsetaktika oleks mõjusaim purjus peaga autojuhtimise süüdistuse puhul, ning Angelinal õnnestus mulle sõnadeta edasi anda, et ta on rõõmus mu tuleku üle ja et kui ma suudan leppida tema sõprade jämedusega, kes ei katkestanud vestlust, et ta saaks mind esitleda, siis teeb ta seda edaspidi peo käigus. Ehkki ta võibolla eelistab enne vestluses sõna sekka öelda. Ja vahepeal ärgu mina mingu kuskile.

Naeratasin ega läinud kuskile.

Vestlus oli kerge, ent oli ilmne, et noor naine, kes oli ilma jäämas oma juhiloast, püüdis meeleheitlikult vastuvõetavaks pidada ka kõige pöörasemaid soovitusi, millest enamik tuli Jayne Mansfieldi välimusega naiselt, kellel oli ärritavalt madal hääl.

Angelina tegi esimese tõsiseltvõetava ettepaneku. „Kui kaua su ajutine juhiluba veel kehtib?”

„Miks sa seda küsid?”

„Sest nad vaatavad kohtuasja kuupäeva järgi, mitte selle kuupäeva järgi, kui sind pokri pandi.”

„Oled sa kindel?”

„Enam-vähem. Kui sul on alaline luba kohtusse minemise päeval, siis see ainult peatatakse. Kui sa kohtunikuga kenasti käitud.”

„Kohtunikuga kenasti käitud” pani Jayne Mansfieldi jälle vaimutsema ning lasi ühtlasi minul oletada, et Angelinal pidi seadusega mingeid kokkupuuteid olema – negatiivses mõttes. Metsik, seadusi eirav näitlejatar.

Angelinal polnud ikka veel korda läinud mind tutvustada, kui äkki ilmus välja tuttav kuju. Ta kandis musti pükse, musta rullkaelusega sviitrit ja läikimahõõrutud kingi. Ta nägi välja vanem kui enamik külalisi.

Mees heitis mulle kiire hindava pilgu, kergitas kulme, kuid otseselt minu poole ei pöördunud.

„Richard!” ütles Jayne Mansfield mehele, kes oli varem tuntud Gordon Gekko nime all. „Miranda jäi kell kaksteist purjus peaga sõites vahele. Ta pääseb sellest ju kuidagi ära, eks ole?”

„Jätan vahele. Ma jätan oma töö kontorisse.” Ta irvitas. „Nagu Angelina. Ta seksib ainult töö juures.”

Okei. Paistis, et nad on paar. Mees oli nähtavasti jurist. Ja vähimagi kahtluseta esmaklassiline persevest.

Jayne Mansfield vastas sellele itsitamisega, mis kestis kauem, kui oleks tarvis olnud. Vaatasin Richardile otsa ning tema ilme ei jätnud mingit kahtlust, et tema naljas pidi sisalduma torge. Angelina seisis sealsamas ega teinud teist nägugi. Ma olin selle suhtlemisstiiliga juba tuttav, ja mitte üksnes tollest õhtust, kui ta oli baaris laulnud. Minu isal oli säravat nutti, mis oleks Richardi varju jätnud. Lapsena olin ma veetnud liigagi palju aega kuulates, kuidas ta seda emaga kõneldes kasutas.

Asudes jutustama anekdooti kohtuniku tütrest, keda süüdistati kõlvatusele ahvatlemises, näitas Richard, et tema avaldus, nagu ei tegeleks ta väljaspool kontorit tööasjadega, ei kehti.

Pigistasin Angelina käsivart, lootes, et mul õnnestub seda teha diskreetselt, ning siirdusin söögituppa. Hetke pärast järgnes ta mulle.

„Mida see tähendas?” küsisin ma.

„Ta ei mõelnud midagi halba. See naine on lihtsalt veidike iseäralik.”

„Ma ei mõelnud teda.”

„Liiga palju joonud. Ära muretse sellepärast. See pole sinu probleem.”

Ma ootasin, ning ta lisas: „Me läksime lahku. Nädala aja eest. See on meie mõlema jaoks veel väga värske asi.”

„Võin ma sulle midagi juua tuua?” küsisin ma.

„See meeldiks mulle. Aitäh. Sa oled väga armas.”

Teel kööki taipasin, et ta ei tea mu nimegi, mis oli arvatavasti ka põhjus, miks ta polnud mind tutvustanud. Selleks ajaks, kui leidsin viina, apelsinimahla ja jää, oli ta minema lonkinud.

Lõpuks märkasin teda ülemisel trepimademel. Trepijalamil oli käsitsi kirjutatud silt: Palun külalistel ülemisele korrusele mitte minna.

Viisin ta klaasi üles. „Mul polnud tuju enam juttu ajada,” lausus ta. „Mitte kellegi teisega, pean ma silmas.”

„Raske on vestelda ilma kellegi teiseta,” ütlesin mina, ning ta naeratas mu lamedavõitu nalja peale. „Mina olen Adam.”

„Kui kahju. Ma lootsin, et su nimes on mõni uh-häälik, mis sobiks su hääldusega.”

„Nagu Gus? Või Duncan? Või Douglas?”

„Dooglas.” Ta naeris. See oli kütkestav naer, pisut vindine, kuid mitte purjus, ja mulle meeldis olla selle naeru põhjustaja. „Vabandust. Ega see sind ei solvanud?”

„Sa võid mind kutsuda sellise nimega, nagu sulle meeldib.” Kasvõi šoti omaga.

„Olgu peale, Dooglas,” ütles ta. „Mida sa oma tüdruksõbraga peale hakkasid?”

Jutustasin talle kogu Tina loo algusest lõpuni, pistes sellesse mõned Manchesteri väljendid, mis sobisid hääldusega, ning Angelina naeris kogu aeg. Mul endal oli samuti väga lõbus.

„See laul oli õnnestunud valik,” ütles Angelina, „Mind ei nimetata just ülearu tihti ilusaks, aga just seda minu maailmas kõik taga ajavad.”

„Spontaanset lauluvalikut tuleb usaldada. See on umbes nagu sõna-assotsiatsioonid. Ei valeta kunagi.”

„Ole nüüd,” ütles tema. „Sel õhtul, kui ma sinuga koos laulsin. Ma nägin ennast pärastpoole peeglist. Ripsmetušš üle näo laiali. Ma nägin välja nagu Alice Cooper.”

„Sa ju mõistad, et nüüd ei vaata ma enam kunagi Alice Cooperit, ilma et ta meenutaks mulle sind. Võibolla hakkan ma teda pidama kõige seksikamaks meheks sellel planeedil.”

Allkorrusel oli muusika mõneks hetkeks vaikinud, kuid see hakkas valju möirgega taas mängima: Joe Cocker laulis „You Can Leave Your Hat On”. Angelina naeratas ja puudutas mu käsivart, alustades sõnatut vestlust, mis paistis kulgevat nii:

„Mulle meeldiks, kui sa mind suudleksid.”

„Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?”

„Mõtlen küll. Sellepärast ma ei olegi su käsivart lahti lasknud.”

„See pole võimalik. Mitte minuga. Mitte Adam Sharpiga, andmebaaside poisiga Manchesterist.”

„Ma seisan siin, nägu pööratud üles sinu oma poole, ja meil mõlemal hakkab piinlik, kui sa mind ei suudle.”

Ma polnud juba tükk aega kedagi suudelnud. Sulgesin silmad ja andusin sellele täiesti: selle pehmusele, avatusele, suutmatusele uskuda, kes ta on. Ma ei tahtnud lõpetada, kuid me olime täiesti avalikus kohas, nähtavad igaühele, kes vaid võttis vaevaks trepist üles vaadata.

Tirisime üksteist mööda koridori ning leidsime ühe magamistoa – mis, otsustades perekonnafotode ja sinna juurde kuuluva vannitoa järgi, oli peamine magamisruum. Uksel polnud seespool lukku, nii et kui ma ukse kinni panin, nõjatusin teda suudeldes vastu ust.

Mõne sekundi pärast katkestas ta suudluse, keeras meid ringi, nii et tema oli see, kes jäi seljaga vastu ust, ning sõnas: „Näed nüüd, et ma ei seksi ainult töö juures.” See võinuks olla kirglik peibutis, kui tema toon poleks olnud rohkem vabandav kui võrgutav. Hetkeks mõtlesin, et ta viitab oma märkusega sellele, mida me juba teinud olime, kuid siis tõmbas ta mind uuesti enda vastu.

Eelmäng polnud just eriti pikk ning see oli samavõrd tema kui minu süü. See oli vaid tormakas riiete ülestirimine, luku lahtikiskumine ning rõivaste kõrvaleheitmine, Angelina ukse ja minu vahele surutud. Mul ei olnud enam painavat tunnet. Me olime kaks armatsevat inimest ja muul polnud tähtsust.

Ühtäkki tõi ta ootamatult kuuldavale mitu ohet, vaheldumisi ekstaatilisi ja ilmselgelt üllatunuid, et see kõik oli toimunud nii kiiresti. Kuid veel enne, kui mina või Joe Cocker jõudsime lõpetada, keerutas Angelina end vabaks, krahmas oma käekoti ja tormas vannituppa. Barett oli tal endiselt peas.

Ta oli ära tubli kümme minutit, ja seda aega kasutasin mina endale mõttes obaduse andmiseks selle eest, et olin niimoodi kiirustanud. Kui ta vannitoast väljus, leidis mu kahtlus kinnitust: Angelina läks otse ukse juurde, näol ilme mida ma küll teinud olen? Võtsin meie klaasid ja läksin tema järel allkorrusele, astusin läbi vannitoast, et eemaldada huulepulgajälg, mis oli mu näole sattunud, ning hiljem ma Angelinat enam ei leidnud.

Richard oli endiselt elutoas. Minu möödudes kiskus ta end hetkeks lahti vestlusest Jayne Masfieldiga. Kui ta oli juba ennegi liiga palju joonud, siis nüüd oli ta täiesti lömmis.

„Vabanda, mu sõber, läinud. Läinud ilma sinuta. Ma annan sulle natuke nõu, inglasenäru.”

Arvasin, et ta tahab mind minema peletada, ähvardada. Selline väljavaade tekitas Jayne Mansfieldis elevust.

Richardil läks korda veel üks lause kokku panna. „Surematu lauliku sõnadega öeldes pole kõik, mis hiilgab, kuld.”

Sellele lausele oli võimalik anda hulgaliselt vastulööke, kuid polnud mõtet lasta end vestlusse tõmmata.

Võõrustaja kinnitas, et Angelina oli lahkunud, ja lasi mul kasutada oma telefoni, et saaksin takso kutsuda. Kuid mitte enne, kui ta oli kommenteerinud minu Inglise lipuga džemprit.

„Meeldiv on näha meest, kes on uhke oma päritolu üle.”

„See on lihtsalt peo teema auks.”

„Mis teema?”