Читать книгу Uba. Toomas Uba - Gunnar Press - Страница 11

Voldemar Lindström

"Selles, et Reginald Uba spordi vastu huvi tundma hakkas, on suurel määral süüdi Pariisi olümpiamängud 1924. 13aastasena ootas ta igal õhtul kärsitusega aega, mil talle pisteti pihku 5 senti ja kästi rutata raudteejaama ajalehe järele. Küllap kirjutised Paavo Nurmi võitudest ajasidki Kohtla nooruki pea segi. Isegi nii segi, et ta hakkas õhtuti käima põlluvaheteel lippamas. Sellest ajast on pärit ka esimene rekord: 1000 meetrit mõni sekund alla 3 minuti. Niisugust aega näitas vana äratuskell, mis saunatrepil tiksus ja noormehe ainsaks treeningukaaslaseks oli. Edasi läks kõik nagu mööda ettemääratud rada: 1928. aastal esimene diplom 1500 m jooksus, 1932. aastal Virumaa rekord, 1933 esimene auhind - kast õlut rahvapeolt, 1936. aastal Eesti rekordi ületamine ja osavõtt Berliini olümpiamängudest. Suured võidud ja medalid jäid Reginald Ubal söerajal saavutamata, kõõlusevigastuse ravimiseks puudusid võimalused..." (Kehakultuur nr 14, 1971) 1936. aasta Berliini olümpiamängudele pühendatud raamatus kirjutas Aleksander Antson: "1500 m jooksus peeti üldse neli eeljooksu... Kolmandas eeljooksus võistles teiste hulgas kaasa ka meie noorem olümpiaatleet Uba. Mehel polnud siin loomulikult mingisuguseid väljavaateid lõppjooksu pääsemiseks, kuna ta oli Berliini saadetud peamiselt selleks, et ta siin omandaks uusi võistluskogemusi ja saaks vajalikku ergutust edaspidiseks treeninguks. Selles eeljooksus olid kõvemateks olümpiavõitja Luigi Beccali, ungarlane Miklós Szabo ja Los Angelesi pronksmedali võitja neeger Philip Edwards. Ubal tuli olla rahul selle auga, et sattus eeljooksu, milles võis võistelda eelmise olümpiaadi kahe medalimehega. Ta sooritaski oma ülesanded esimesel poolel võistlusmaal üsna rahulikult, kuid teise poole katmiseks samas tempos tal muidugi enam jõudu ei jätkunud." Reginald Uba aeg 1500 m eeljooksus oli 4.26,2 ning ta jäi kaheksandaks. Olles isa eeskujul aktiivne spordihuviline ja -tegija, sai Toomast olümpiaideede propageerija, saatjaks kodune spordivaimustus ja isa hea sõbra Ruudi Toomsalu toetus. Toomas Uba meenutas 1999. aastal: "1961. aasta suvel toimunud NSV Liidu kergejõustiku meistrivõistlustel oli minu isa toanaabriks võistluste peakohtunik Ruudi Toomsalu, kellelt Gunnar Hololei küsis, kas ta ei tea soovitada mõnda hakkajat poissi, kes võiks teda raadiotöös aidata. Mina see poiss olingi ja nii minu spordireporteri karjäär algas. Kümmekond aastat hiljem kutsus tollane Eesti Televisiooni direktor Raimund Penu mind raadiost telesse, et hakkaksin "Spordiprismat" tegema perspektiiviga, et jääksingi televisiooni tööle. Esimeseks tööks oli "Spordiprisma" toimetamine. Avasaade läks eetrisse 3. aprillil 1972. Aasta hiljem sain spordisaadete peatoimetajaks."