Читать книгу Uba. Toomas Uba - Gunnar Press - Страница 7

Väike spordifänn Tom

Arvo Kaasik, lapsepõlvesõber, insener

Esimesed korrad panin Toomast tähele läbi köögiakna. Meie köögist oli hästi näha Tooma maja õu, kus ta mängis hoidja valvsa pilgu all. Siis polnud see veel meie kõigi mängumaa. Tooma õueserva palistasid venelastelt 9. märtsi pommitamisel tabamuse saanud maja varemed. Hiljem oli just sellel hoovil meie kujunemises suur roll. Toomas elas küll Tina ja mina Terase tänaval, ent meie vahele jäi üksainus maja.

Tooma hoovist sai meie spordiplats

Tutvus algas, kui olime astunud Õpetajate Instituudi Harjutuskooli. Selle algklassid asusid 21. keskkooli ruumides Raua tänaval. Mäletan esimest koolipäeva sooja ja päikesepaistelisena. Toomas läks mööda Tina tänavat minust natuke eespool, keegi saatis teda. Toomal oli seljas valge pluus, jalas tumedad lühikesed püksid ja valged lehvivate tuttidega põlvikud. Tema riietuse korrektsus paistis juba siis silma ja see saatis teda kogu elu. Ühte klassi me ei sattunud, tema käis b-s ja mina a-s. Koolist vabal ajal saime juba iseseisvalt toast välja ja vanematele meeldis, et olime nähtaval ning kättesaadavad. Selleks oli Tooma hoov ideaalne. Ka Tom vajas mängukaaslasi. Ta oli ju pere ainus laps ja temavanuseid kamraade oma majas polnud. Samas elas Mati Hensen, hilisem võrkpallur ja kõrgushüppaja, kuid ta oli meist vanem ja titadega kampa ei löönud. Hiljem, kui suuremaks saime, võttis ta meid küll jutule. Olid ka Mati õde Maila ja veel üks tüdruk, aga neil olid oma mängud. Peagi sai Tooma hoovist meie spordiplats. Põhiliselt lõime vutti, kuid võtsime ette ka teisi pallimänge. On meeles, et Toomal olid alati väga head pallid, mida polnud sugugi lihtne pärast sõda hankida. Pallid hankis muidugi isa, kellele sport oli väga südamelähedane. Poja suunamine sporditeele tähendas Reginald Ubale täiesti sihipärast tegevust ja varsti ilmusid hoovile kõrgushüppepostid koos latiga. Võistlesime ka jooksus ja osavusmängudes.