Читать книгу Uba. Toomas Uba - Gunnar Press - Страница 9
ОглавлениеSpordihuvi sütitas isa, teave tuli Soomest
Meie huvi spordisündmuste vastu kasvas, kuid tolleaegses Eestis polnud lihtne informatsiooni saada. Siis avastasime Soome raadio, kust kuulasime pidevalt spordi- ja maailmauudiseid. Tänaseni on meeles Soome legendaarsete spordireporterite Pekka Tiilikaineni ja Paavo Noponeni mahlakad võistlusülevaated ning nende eriline hääl. Tom kustutas spordiuudiste nälga, ent ma ei teadnud kaua, et ta sporditulemusi kirja paneb. Ta ei rääkinud sellest meile, see oli tema sisemine vajadus ja huvi. Hobi ilmus päevavalgele alles siis, kui ta kutsus 16aastasena mind ja mu vendi vaatama Rooma olümpiamängude ülekandeid. Tema kodus nägi Soome TV-d. Nende ülekannete vaatamine oli eriline sündmus. Valitsesid pühalik tunne ja vaikus. Ainuke, kes tohtis sündmusi kommenteerida, oli Tooma isa, 1936. aasta olümplane. Aeg-ajalt tõi ta meile näha mõne olümpiaga seotud meene või rääkis Berliini mängudest. Meie ei tohtinud Toomast segada, kuna ta fikseeris usinalt tulemusi eeljooksudest finaalideni välja. Alles siis sain aru, kui suure asjaga ta tegeleb. Ning hiljem mõistsin, et saanud isalt spordipisiku ja armunud sporti jäägitult, pani ta aluse tulevasele kutsetööle.
Reegel: vaatas igal sünnipäeval AK spordiuudiseid
Elu oli viinud meid kokku: Tooma, Peetri ja Arvo. Meie sõprus süvenes aastatega. Oli tihedama ja harvema suhtlemise aegu. Õpingud, töö ja perede loomine võtsid oma aja. Kindel, et kohtusime sünnipäevadel. Sinna ei kutsutud, sinna lihtsalt mindi, sest oldi alati oodatud. Need sünnipäevad olid lustakad, mõnda neist nimetati lausa "eksperimentaalseks". Pidu võis olla suures hoos, aga raudne reegel oli, et Toomas vaatas alati AK spordiuudiseid. Seal esinesid tema kolleegid. Toomas ei kritiseerinud ega kommenteerinud nende esinemist avalikult, kuid minul oli tunne, et ta jättis endale saate kvaliteedi osas alati midagi meelde. Viimast korda kohtusin Tomiga oma sünnipäeval 2000. aasta novembris. Olen temast 17 päeva noorem. Tom oli väga heas tujus ja täis energiat. Ta hakkas neil päevil uuesti Tartusse ravile minema, lootus paraneda innustas. Haigus oli karmim. Tartust naasis Tom vahetult enne jõule. Helistas jõululaupäeval ja ütles, et on väsinud. Kustumine oli kiire. Hea mälestus sõbrast jääb alatiseks, aga puhuti tundub, nagu elaks Tom edasi poeg Marguses. Kui esimest korda Marguse tennisekommentaari kuulsin, jooksid judinad üle selja. Tomi maneer, Tomi häälekõla. Kas tõesti Tom, mõtlesin...
