Читать книгу Uba. Toomas Uba - Gunnar Press - Страница 8

Õpetajate Instituudi Harjutuskool liideti Tallinna 21. Keskkooliga, kus sport oli au sees. Eriti populaarne ja edukas oli võrkpall, mida mängis ka Toomas. Lisaks oli tema nimel kooli C-vanuseklassi rekord kõrgushüppes. Võrkpall aga pakkus koolis tugevaid, mõni aasta vanemaid eeskujusid, nagu Tooma hilisem kolleeg Tõnu Tammaru, Henn Karits, Matti Jaanus. Väljaspool kooli oli meie imetlusobjekt Helsingi olümpia maadluskuld Johannes Kotkas, kes elas palju aastaid minu naaberkorteris. Kotkas oli nii kuum nimi, et klassikaaslased saatsid mu vanemat venda tihti koolist koju, lootes viivukski näha Johannes Kotkast ennast. Lisaks sportimisele oli Tom väga hea õpilane, keda seati teistele eeskujuks. Klassivend Peeter Leolal õppimine nii libedalt ei läinud ja klassijuhataja palus Toomal teda aidata. Hiljem rääkisid poisid, kuidas need järeleaitamistunnid lõppesid. Söögilauad tõmmati lahti, paigaldati pikendusplaadid, seati üles lauatennisevõrk ja mäng algas. Nii sai Tom varakult korraldajakätt proovida ja keskkooli ajaks oli ta kooli spordiorganisaator. Minu enda sportimisele tõmbas kriipsu lapsena põetud raske haigus. Kestvusalad ei tulnud kõne alla. Kuna isa oli harrastuspurjetaja, istusin ka ise aastateks paati. Tõin purjetamise juurde Peeter Leola, kes jõudis palju kaugemale kui mina: ta tuli mitmel korral Eesti meistriks, pääses NSV Liidu koondisse. Peeter oli proovinud paljusid alasid, kuid purjetamise ja mere juurde jäi ta treeneri, kohtuniku ja korraldajana varase surmani.

Tallinna 21. Keskkooli kehakultuurinukogu esimees Toomas Uba aastal 1961.

Just Peeter oli see, kes pühendas tulevikus Tooma kui spordireporteri purjetamistõdedesse.