Читать книгу Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas - Gunnar Press - Страница 10

Väljaspool treeningut ei andnud Aavo Pikkuusi rahutu hing asu. Kord ronis ta kaaslastega Toomemäel paarikümne meetri kõrgusele lossimüürile. Miilits tõi seltskonna alla ja võttis lastetoas arvele. “Sealsamas Toomemäel käisime venelastega kaklemas. Meil olid kokkulepitud päevaks ja kellaajaks varutud liivakotid, kaikad, tuhakotid ja mis veel. See oli mäng ja sõda korraga,” võdistab Pikkuus õlgu. “Kuklad ja riided olid katki ning verised. Kui sa ikka teist tuhakotiga otse näkku tabad, ei näe ta enam sedasama tuhkagi! Puutuhka põletasime ise!”

Kooliloo kokkuvõtet alustab Pikkuus rahulikult: “Mulle meeldisid ajalugu ja geograafia.” Siis tõmbub otsaesine kipra: “Aga keemia, kus kõik tuleb pähe taguda, oli huhh! kui vastik!” Õnneks kubises õppetegevus lõbusatest vahepaladest.

Kord olid Aavo ja tema pinginaaber Tiit Pihla korrapidajad.

“Tiit, sunnik, läks vetsu suitsu tõmbama ja kõik tööd alates tahvli pühkimisest jäid minu teha. Nägin ukseavast, et Pihla Tiit justkui tuleb tagasi. Kiiresti lasin ämbrisse veerandi jagu vett. Tõstsin ämbri pea kohale, et vesi karistuseks pinginaabrile kaela kallata. Aga enne Tiitu jõudis üle ukse kiigata füüsikaõpetaja Arved Kurits – suur ja turske mees, kes armastas õpilastele joonlauaga vastu näppe taguda ja keda seepärast kardeti. Kurits läks õlaga ämbri vastu ja sai paraja sahmaka. Muidugi panin üle laudade plagama. Ta viskas mind algul ämbriga – mööda. Siis kriiditükiga – pihta. Mul õnnestus temast mööda laveerides peaaegu ukseni jõuda, aga koolikell oli just kõlanud ja kõik tunglesid klassi. Jäi tee aknani ja ma hüppasin läbi klaasi kolmandalt korruselt alla. Maandusin viga saamata peenrasse ja klassikaaslased jõudsid aknale hetkel, kui mu tagumik nurga taha välkus.

Kooli ma pärast seda minna ei julgenud. Võtsin hommikuti koti nagu ikka, aga jõlkusin linnas. Klassijuhataja tuli koju kaebama ja ma sain isalt kõva jao peksa. Koolis ei võtnud õpetaja Kurits teemat enam üleski, ju sai aru, et vesi polnud temale määratud.”

“Aavo polnud üksnes nagu Joosep Toots, vaid Joosep Toots teab mitmendas astmes,” räägib klassivend, tulevane haridusminister ja maaülikooli rektor Mait Klaassen. “Ta oli koloriitne kuju, tema ümber juhtus kogu aeg midagi. Mäletan, et kord läks ta koolipingi sahtel põlema, nii et klapi alt lõi kõrge leek välja. Gruusia verd vene keele õpetajanna oli üsna rahulik kuju, aga seekord hüppas kõigepealt oma lauale ja jooksis siis üle muude laudade tulekahju likvideerima.”

“Ega mina süüdi olnud,” õigustab paharet end aastakümnete taha. “Pihla Tiit pani suitsule tuld ja viskas põleva tiku minu sahtlisse.”

“Seda ütlen küll, et vaatamata suuremale jõule ei kiusanud Aavo kedagi. Koolivägivalda tol ajal polnud, olid lihtsamad nääklemised,” lisab Klaassen.