Читать книгу Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas - Gunnar Press - Страница 9

1966. aastal võitis Kalle oma Minskil Tartu noortekrossi ja Erik Randam kutsus ta Kalevisse päristreeningule, kus eraldati igasuguse kõplamiseta võidusõiduratas! Aavo laenas sageli uhket sõiduriista, mille sarnane oli juba ka mõnel teisel trennis käival poisil. “Nojah, kutid tegid mulle krossirajal ju võidukatega ära!” õigustab Aavo. “Kalle pani ette, et mis ma jaman, tulgu kah trenni ja saan oma ratta!”

Sügisel 1967 oli Aavo juba küpses eas ja astus sõbra kannul Kalevi baasi. Tegi esimesed treeningud, aga ratast esialgu ei paistnud. Selle asemel ulatas treener Erik Randam talle ühe harjutuskorra lõpul kaltsu ja käskis hakata mootorratast puhastama. “Viskasin selle kaltsu talle jalge ette. Puhastagu ise, kui ära määris! Mina teise mehe mootorratast ei pese! Lõin pea kuklasse ja klubiukse tagantkätt kinni. Läksin Dünamosse! See jäi mu elu ainsaks klubivahetuseks.”

Ega Dünamogi kohe ratast andnud, aga treener Tiit Eomõis sai oma mootorratta ise puhtaks. “Randam küll ütles, et ärgu ma võtku seda rääbakat pätipoissi enda juurde, küllap kõnnib varsti minugi juurest minema,” lausub Eomõis. “Veendusin kiiresti, et Aavo on tahtmist täis ega kavatse jalgrattaga kuhugi kaduda. Pätipoisiks võis keegi teda pidada kulunud riiete pärast.” Kirsiaed nõustub: “Jah, me olime kõik vaesed, aga Avka oli teistest veel kehvemini riides. Ehk sellepärast pakkus Randam mootorrattakaltsu just temale. Juhtunuks see lugu siis, kui olime juba väga lähedased sõbrad, oleksin lahkunud solidaarsusest koos Avkaga.”

Emapoolne vanaisa Nikolai.

Ema Aleksandra ehk Alli ja vanaema Maria.

Pikkuus ise hindab Randami tagantjärele päris mõistlikuks meheks. Nimelt oli äkilise loomuga poiss virutanud pärast üht ebaõnnestunud võistlust ratta kraavi. Randam juhtus nägema ja noomis. Ega sõiduk mehe kehvas tulemuses süüdi ole! Selle õpetuse hindas noorsportlane õigeks ja järgis kogu elu.

Nii või teisiti oli isal ja apteegilao töötajast emal hea meel, et trenn poissi võlus. “Ju nad uskusid, et saan tänavakaakide karjast tulema!” arvab Aavo. “Nad jälgisid mu sporditeed ka edaspidi, aga eks nad olnud spordivõhikud. Ema ei mõistnud kuidagi, miks ma pean minema lõunalaagrisse, kui Tähtvere baasis on nii ilusad jalgrattapukid.” Kunagi hiljem küsinud reporter Vello Lään raadiosaates ema Allilt, miks poisile rattasõitu ei keelatud, kui koolis olid hinded kehvad. Ema vastanud teadjalt: “Sellepärast, et sport kasvatab meest.”

“Õiget spordimehe toitu ma kodust ei saanud. Kartul kasvas ju õues ja isa ehitajapalk polnud laita, kuid majaehitus läks kalliks. Püüdsin tõsta toonust suhkrusaiaga. Pistsin saiakannika korraks vette ja siis suhkrutopsi. Ema pragas vaid sellepärast, et suhkur sai märjaks. Ta nõudis, et võtaksin endale eraldi topsi. 1968. aastal tulid Otepää lähedal Insebergil esimesed laagrid ja 1970 isegi toidutalongid, siis sain juba hästi hakkama,” seletab Aavo.