Читать книгу Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas - Gunnar Press - Страница 11

Kool võttis jalgrattatreeneritega ühendust ja nõudis, et õpilane Pikkuus löödaks treeningutelt minema, kuni õppimine korras. Tiit Eomõis ja hiljem ka Rein Kirsipuu püüdsid selgitada, et selline poiss läheb sootuks hukka, kui ta trennis ei käi. Õnneks oli õppealajuhataja Helve Raik lõpuks treeneritega sama meelt.

“Ma isegi ei mäleta, et treenerid oleks teinud mulle suuremat peapesu,” ütleb Pikkuus. “Nad ju teadsid, et see jutt on mulle nagu hane selga vesi. Võib-olla kord või paar öeldi, et ärgu ma enne tulgu, kui koolis sotid klaarid, aga ülejärgmisel päeval oli neil hea meel, kui olin kohal.”

“Kooli vahet tuli mul saalida küll. Koos õpetajatega hoidsime Aavot pisut joonel, et hinded lubaksid võistlema. Kui aga Aavo 8. klassis Rein Kirsipuu juurde tugevamate trenni läks, siis kuhjus laagreid nii palju, et kooliga oli päriselt lõpp,” räägib Eomõis.

Kirsipuule meenub, kuidas ta käis koolis õppealajuhatajaga aru pidamas ja seisis korra isegi linna alaealiste asjade komisjoni ees. “Püüdsin Aavot õppima mõjutada, aga ta ei kuulanud. Oma ratast Aavo remontis ja baasis hoidis liidrina hoolega korda, kuid õppimisest ei hoolinud.”

Kirsipuu aga usaldas noort sportlast sedavõrd, et abikaasaga õhtul välja minnes söandas vahel jätta noorhärra Pikkuusi kantseldada oma lapsed, tulevased rattaässad Tooma ja Jaani. “Ega see lastehoidmine keeruline olnud, mängisime niisama,” kostab Pikkuus tagasihoidlikult. “Söögid olid alati valmis, eriti head olid koogid.”

Tartu 5. keskkoolis võttis Pikkuus vastu seitsmenda klassi tunnistuse, kaheksas klass jäi kevadel 1971 paratamatult pooleli. Mõlemat jalga lonkava õppeedukuse juures oli ta astunud kolmanda õppeveerandi jooksul Eestimaa pinnal vaid paari nädala jagu päevi! Mida sa ikka õpid, kui oled aasta peale kodus umbes 50 päeva! Enam polnud suuremat sundi kodust ega trennist. Kõigile oli selge, et kool ei saa spordist jagu. Õige pea võis peret toita rattasõiduga.

Muide, Pikkuusi mantlipärija Riho Suun lõpetas 1978. aastal keskkooli hoopis Musta mere äärses Leselidzes. “Ma ise seda õppeasutust ei näinudki, mind esindasid koolis dokumendid. Lõpuks sain Gruusias väljastatud paberite alusel Tartu 10. keskkoolist Nõukogude Liidu koondisele olulise keskharidust tõendava dokumendi,” kirjeldab Suun oma haridusteed.

Ka Pikkuusi koolitunnistuse vastu tundis huvi eeskätt koondis, ent tema liikus 1977. aastal pisut mõistetavamaid teid pidi. Olümpiavõitja võttis isegi MM-i eelsesse Armeenia-laagrisse mõne õpiku kaasa. Sügisel asus värske maailmameister Tallinna 1. õhtukeskkoolis küpsuseksameid sooritama. Pea kohal oli tunda Dünamo asejuhi Bruno Jungi kaitsvat kätt. Ent ta ise oli samuti mehe eest väljas! “Muud hinded olid vist kolmed, aga kirjand neli! Ju arvutati see välja umbes nõnda, et sisu eest pandi viis ja grammatika eest stiilipuhas kaks ning nende keskmine ehk kolm ja pool ümardati reeglitekohaselt ülespoole,” naerab Pikkuus.

Riho Suun sooritas hiljem suurmeistrina edukalt isegi Tartu ülikooli sisseastumiseksamid, kuid ühekski õppepäevaks alma mater’isse ei jõudnud. Pikkuusile pakuti Kasahstanist tseremoonitsemata: “Tule Alma-Atasse elama ja meie eest võistlema! Korteri saad kohe ja siis ütled, mis fakulteedi tahad kõrgkoolis lõpetada. Toome diplomi koju kätte!”

Pikkuus kasutab Tartu koolis kogutut abivalmilt: “Ma võin selgitada, kuidas talvise koolipäeva varem läbi saab. Kui valmistada metallist kahe otsaga asjake ja lükata see vaikselt pistikupessa, pole õpetajal ega õpilastel enam mõtet pimedas passida!”

Egas ta kooliteed asjata käinud!

Pärast karjääri lõppu: Aavo Pikkuus ja tema kunagine esimene treener Erik Randam. Toosama, kes käskis mootorratast pesta.