Читать книгу Valge kuningas - Gyorgy Dragoman - Страница 1

Olin äratuskella padja alla torganud, et ainult mina selle helinat kuuleksin ja ema ei ärkaks, aga kell ei jõudnud veel helisedagi, kui ma juba ärkvel olin, nii väga olin valmis tõusma. Võtsin kirjutuslaualt oma nikeldatud Hiina taskulambi, tõmbasin padja alt välja äratuskella, valgustasin seda, kolmveerand viis, vajutasin kinni, et see ei heliseks, siis võtsin toolileenilt õhtul sinna valmis pandud riided ja tõmbasin kiiresti selga, hoolega jälgides, et ma müra ei teeks. Kui ma pükse jalga sikutasin, müksasin kogemata tooli, aga õnneks ei kukkunud see ümber, kolksatas ainult vastu lauda, toa ukse tegin ka ettevaatlikult lahti, teadsin, et see ei kääksata, sest eelmisel päeval olin hinged masinaõliga sisse määrinud. Läksin puhvetkapi juurde, tõmbasin väga aeglaselt keskmise sahtli lahti, võtsin välja suured rätsepakäärid, millega ema mu juukseid pügada tavatses, keerasin välisukse snepri lahti ja läksin väga tasakesi välja, esimese trepimademeni läksin kõndides, alles seal hakkasin trepist alla tormama. Kui ma maja ette jõudsin, oli mul juba täitsa soe, läksin pargi suunas, sest seal, linnakaevu kõrval lillepeenral, kasvasid kogu linna kauneimad tulbid.

Selleks ajaks olime juba enam kui pool aastat ilma isata olnud, kuigi oli nii, et ta läheb ainult nädalaks, isa läks ühte mereäärsesse uurimisjaama mingi väga pakilise asja pärast, kui ta minuga hüvasti jättis, ütles ta, kui kahju tal on, et ta mind kaasa ei saa võtta, sest siis, hilissügisel, on meri unustamatu vaatepilt, hulga raevukam kui suvel, lained on suured ja kollased, puha valge vaht, nii kaugele kui silm ulatub, aga pole viga, ta lubab, et kui ta koju tuleb, võtab ta minu ka kaasa ja näitab mulle, ta ei saa aru, kuidas see niimoodi on läinud, et ma olen juba kümnene, aga pole ikka veel merd näinud, ükskõik, küll me selle korda ajame koos muude korda ajamist vajavate asjadega, pole vaja kiirustada, kõigeks on aega küll, sest elu on alles ees, see oli üks isa lemmikütlusi, ma ei saanud kunagi eriti aru, mida see tähendab, kui ta siis koju ei tulnud, mõtlesin selle üle korduvalt ja see lahkumine tuli mulle ka ikka ja jälle meelde, see, kui ma teda viimati nägin, isa kolleegid tulid halli furgooniga, ma jõudsin just siis koolist koju, kui nad minema hakkasid, kui meil poleks viimane tund, loodusõpetus, ära jäänud, polekski ma nendega kokku saanud, nad istusid just furgooni, kui ma sinna jõudsin, nad kiirustasid, isa kolleegid ei tahtnudki tal lasta minuga rääkida, aga isa ütles neile kurjasti, et ärgu olgu sellised, neil on ju ka lapsed, nad teavad, kuidas sellega on, viis minutit ei loe enam midagi, ja üks hallis ülikonnas kolleeg kehitas õlgu ja ütles, et tal ükskõik, viis minutit ei loe siin tõesti enam midagi, noh, ja siis tuli isa minu juurde, jäi mu ees seisma, aga ei silitanud mul pead ega kallistanud mind, vaid hoidis kogu aja oma pintsakut, hoidis seda kahe käega enda ees, ja niimoodi rääkis mulle selle mereloo, et teda on väga vaja seal uurimisinstituudis, ta läheb üheks nädalaks, kui olukord on keerulisem, siis natuke kauemaks, nii kauaks, kuni ta asjad korda ajab, ja siis rääkis veel natuke merest, aga siis tuli see pikk hallipäine kolleeg meie juurde, pani käe isale õlale ja ütles, et tulge, doktorihärra, viis minutit on läbi, me peame nüüd minema, muidu jääme lennukist maha, isa kummardus, suudles mu laupa, aga ei kallistanud ja ütles, et ma ema eest hoolitseks ja hea poiss oleks, sest nüüd olen mina mees majas, nii et uskugu ma endasse, ja mina ütlesin, et olgu nii, ma olen hea poiss ja et tema hoolitsegu enda eest, ja tema kolleeg vaatas mulle otsa ja ütles, et ära muretse, poisu, küll meie doktorihärra eest hoolitseme, pilgutas mulle silma, avas siis isale furgooni ukse ja aitas tal sisse istuda, sohver käivitas samal ajal mootori ja kui uks isa järel kinni langes, asusidki nad minekule, mina aga võtsin oma koolikoti, pöörasin ringi ja läksin trepikoja poole, sest ma olin oma nööbijalgpallimeeskonda uue ründaja hankinud ja tahtsin proovida, kas see tõesti vakstul ka nii hästi libiseb kui papil, ma ei jäänud sinna seisma, ei lehvitanud ega vaadanud furgoonile järele, ei oodanud, et see tänavalõpus silmist kaoks. Mäletan selgesti isa nägu, see oli tüükas ja suitsulõhnaline, ta paistis väga-väga väsinud, ta naeratuski oli selline viril, ma olen selle üle palju mõelnud, aga ma ei usu, et ta oleks ette aimanud, et ei saa koju tulla, nädal aega hiljem saime temalt kirja, ta kirjutas, et olukord on palju tõsisem, kui arvati, üksikasjadest ei saa ta kahjuks riikliku julgeoleku kaalutlustel kirjutada, aga ta peab veel mõneks ajaks sinna jääma, kui kõik hästi läheb, saab ta ehk paari nädala pärast päeva või kaks puhkust, aga esialgu on teda iga hetk tarvis. Sestpeale oli ta veel paar kirja saatnud, nii kolme-nelja nädala tagant, ja igas kirjas andis ta teada, et tuleb nüüd kohe varsti koju, ent ta ei saanud jõuludekski tulla, aastavahetuseks ootasime ka asjata, nüüd oli juba aprill, kirju enam ei tulnud ja ma hakkasin arvama, et isa põgenes hoopis välismaale, nii nagu ühe mu klassikaaslase Egoni isa, kes ujus üle Doonau ja läks Jugoslaaviasse ja sealt läände, aga sestpeale pole nad temast midagi kuulnud, nii et nad ei tea sedagi, kas ta üldse elus on.

Ma läksin paneelmajade tagant, sest ei tahtnud kellegagi kohtuda, ma poleks tahtnud, et keegi küsiks, kuhu ma nii vara lähen. Kaevu juures ei olnud õnneks kedagi, nii et ronisin ilusasti ketist üle lillepeenrasse tulpide keskele, võtsin käärid välja ja asusin lilli lõikama, täitsa madalalt, maapinna lähedalt, vanaema ütles ükskord, et mida madalamalt tulpide varred maha lõigata, seda kauem need vastu peavad, kõige parem on kogu kupatus koos lehtedega lõigata, esiti tahtsin ainult kakskümmend viis õit lõigata, aga kuskil viieteistkümne juures läks lugemine sassi, nii et ma lihtsalt lõikasin ühe õie teise järel, mu kuub oli täitsa kastene ja püksid ka, aga ma ei teinud sellest välja, mõtlesin isale, et tema võis ka kuidagi nii seda teha igal aastal, tema võis ka igal kevadel niimoodi tulpe lõigata, ema oli sellest palju kordi jutustanud, et isa palus tulpidega tema kätt, avaldas talle käimise ajal tulpidega muljet ja tähistas ka pulma-aastapäeva alati tulpidega, iga aasta seitsmeteistkümnendal aprillil üllatas ta teda tohutu suurte kimpudega, hommikul, kui ta üles ärkas, ootasid köögilaual alati lilled, teadsin, et see praegune oleks just nende viieteistkümnes aastapäev ja tahtsin, et ema saaks nii suure kimbu nagu ta siiani veel kunagi polnud saanud.

Lõikasin nii palju tulpe, et suutsin neid vaevu korralikult hoida, kui ma lilli sülle proovisin võtta, vajus kimp mu käes laiali, siis asetasin tulbid enda kõrvale maha, raputasin kääridelt kastet ja lõikasin edasi, ühe õie teise järel, mõtlesin samal ajal isale, et küllap lõikas temagi lilli samade kääridega, vaatasin oma kätt, proovisin ette kujutada isa kätt, aga asjata, sest nägin oma kõhetut valget kätt, oma sõrmi kääride kulunud metallkäepideme rõngastes, ja siis äkki röögatas üks vanamees mu peale, et mida ma teen, tulgu ma kohe tema juurde, mida ma mõtlen, et ma niimoodi lihtsalt lilli lõikan, võtku ma teatavaks, et ta kutsub politsei ja ma satun parandusasutusse, kus on minu õige koht, vaatasin sinnapoole, õnneks ma ei tundnud teda, nii et hüüdsin talle, et pidagu lõuad, lilli varastada pole patt, seejärel panin käärid taskusse, haarasin tulbid kahe käega sülle, paar õit jäi sinna mahagi, siis hüppasin teiselt poolt peenrast välja, kuulsin, et ta karjub mulle järele, et häbi mul olgu, kuidas ma räägin, pole viga, ta kirjutas mu numbri üles, aga ma ei vaadanud tagasi, sest teadsin, et ta ei saanud seda üles kirjutada, olin nimme selles kuues tulnud, mille varrukale polnud mu koolinumbrit peale õmmeldud, nii et jooksin ilusasti kodu poole, hoidsin kahe käega lilli, et need ei murduks, tulbiõied peksid üksteise vastu ja vahel puutusid mu nägu, laiad lehed vihisesid ja rudisesid, selline lõhn oli nagu siis, kui muru pügatakse, ainult palju tugevam.

Kui ma üles neljandale jõudsin, jäin ukse ees seisma, kükitasin ja asetasin lilled ettevaatlikult jalamatile, siis tõusin püsti ja avasin tasakesi välisukse, astusin lilledest üle, siis lihtsalt seisin seal pimedas esikus ja kuulatasin. Ema polnud õnneks veel üles ärganud, nii et viisin tulbikuhja kenasti kööki, panin kõik lauale, läksin sahvrisse, võtsin riiuli alt kõige suurema kurgipurgi, viisin kraani juurde, täitsin selle veega, panin keset köögilauda ja torkasin tulbid ilusasti sinna sisse, aga neid oli nii palju, et kõik ei mahtunudki purki, umbes kümme õit jäi välja, need panin kraanikaussi, siis läksin laua juurde ja proovisin kimpu kohendada nii palju, kui oskasin, aga see ei õnnestunud eriti, tulbid seisid paljude lehtede tõttu läbisegi, mõni oli liiga lühike, teine liiga pikk, nägin, et tuleb varred ühepikkuseks lõigata, kui ma tahan, et kimp kuidagi välja näeks, ja siis tuli mulle pähe, et kui ma sahvrist suure pesukausi võtaks, siis sellesse mahuksid kõik lilled ära ja võib olla, et varsi ei peaks ka lõikama, nii et läksin uuesti sahvriukse juurde, avasin selle, kummardusin ja tõmbasin riiuli alt kausi välja ja siis kuulsin, et köögiuks avaneb ja kuulsin seda ka, et ema küsib, kes on, on siin keegi, mind ta ei näinud, sest sahvriuks oli ees, aga ma nägin läbi ukseprao, et ta seisab seal, ta oli pikas valges öösärgis, paljajalu, ja ma nägin ta nägu, kui ta tulpe märkas, muutus ta täiesti kaameks, toetus ühe käega uksepiidale, ta suu avanes, ma arvasin, et ta naeratab, aga ta nägu oli pigem selline, nagu tahaks ta hüüda või karjuda, nagu oleks ta väga vihane või valutaks tal midagi, ta nägu läks täiesti krimpsu ja silmad tõmbusid ka kissi ja ma kuulsin, kuidas ta väga sügavalt hingab, siis vaatas ta aeglaselt köögis ringi ja kui ta avatud sahvriust nägi, lasi ta uksepiidast lahti, silus juuksed näolt ära, ohkas sügavasti ja küsis siis, et pojake, oled see sina, ja ma ei öelnud midagi, tulin ainult sahvriukse tagant välja, jäin laua juurde seisma ja ütlesin, et tahtsin ainult üllatust teha ja ma palun, et ta ei pahandaks, ma ei tahtnud halba, tegin seda ainult sellepärast, et isa palus, et kuni teda ei kodus ei ole, oleks mina mees majas, siis ma nägin, et ema püüab naeratada, aga ta silmadest oli näha, et ta on ikka veel väga kurb, ja ta ütles, et ei pahanda, ta hääl oli täitsa madal ja kare, ta ei pahanda ja tänab väga, ja kui ta seda ütles, astus ta minu juurde ja kallistas mind, aga mitte nii nagu muidu, vaid palju-palju tugevamini, ta surus mind väga tugevasti enda vastu, nagu siis, kui ma ükskord haige olin, ja mina kallistasin teda ka ja surusin tugevasti enda vastu, tundsin läbi oma riiete ja tema öösärgi, kuidas ta süda tagus ja mulle tulid meelde tulbid, see, kuidas ma pargis maas põlvitasin ja lõikasin ühe tulbi teise järel, ja ma tundsin, et ema surub veel tugevamini ja mina surusin ka veel tugevamini, mu nina oli ikka veel täis tulpide lõhna, seda rohelist, tugevat rohulõhna, siis tundsin, et ema vappub, teadsin, et ta hakkab kohe nutma, ma teadsin sedagi, et siis hakkan ka mina nutma, ma ei tahtnud seda, ma ei saanud temast lahti lasta, üksnes surusin ja tahtsin öelda, et ärgu kurvastagu, et pole midagi, aga ma ei suutnud rääkida, ma ei suutnud üldse suudki lahti teha, ja siis korraga vajutas keegi välisukse kella, tugevasti kogu jõust, kell plärises väga valjusti ja pikalt, korra, kaks, kolm, tundsin, et ema laseb mind lahti, kogu ta keha muutus äkki külmaks, ja mina lasin siis ka lahti ja ütlesin, et oodaku, ma lähen vaatan, kes on.

Kui ma ukse juurde läksin, tuli mulle pähe, et kindlasti on politseinikud, sest see mees pargis tundis mu ikkagi ära ja andis mu üles, nüüd on nad siin, tulid mulle järele, et mind ära viia, sest ma rikkusin avalikku vara ja korjasin tulpe, ja siis ma mõtlesin, et ei peaks ust avama, aga kogu selle aja anti kella, see plärises väga valjusti ja juba koputati ka, nii et sirutasin ikkagi käe, võtsin snepperlukust kinni ja tegin ukse lahti.

Need ei olnud politseinikud, ukse taga seisid hoopis isa kolleegid, need, kellega ma teda toona ära minemas nägin, ma olin nii üllatunud, et ei suutnud rääkidagi, siis vaatas pikk hallijuukseline mulle otsa ja küsis, kas mu ema on kodus, mina aga noogutasin ja mulle tuli pähe, et isa saatis nendega kindlasti pulma-aastapäevaks kingituse, tahtsin just öelda, et tulge sisse, emal on teie üle kindlasti hea meel, aga enne kui ma midagi öelda jõudsin, käratas hallipäine mulle jälle peale, et kas ma ei kuulnud, ta küsis midagi, ja siis ma ütlesin, et jah, on küll kodus, ja seepeale hakkas teine, lühem mees ka rääkima ja ütles, et nad tulevad nüüd sisse, lükkas mu ukse pealt kõrvale ja nad tulidki mõlemad sisse ja jäid esikus seisma ja siis lühem küsis, missugune ema tuba on, mina aga ütlesin, et ema on köögis, läksin ees ja ütlesin, et isa kolleegid on siin, nad tõid kindlasti kirja või saatis ta mingi kingituse, ema jõi just vett suure kõrvaga kruusist, mida me kasutasime kohvikannu vee panemiseks, ja ta käsi peatus poolel teel, ta vaatas minu poole, siis minust mööda isa kolleegide poole ja ma nägin, et ta kahvatab kruusi taga, siis lasi ta kruusi alla ja ma nägin, et ta suu läks ka pingesse nagu siis, kui ta väga vihane on, ja siis küsis ta väga valjusti isa kolleegidelt, et mida nad siit otsivad, ja põrutas kõrvaga kruusi niimoodi kapile, et ülejäänud vesi kõik üle ääre välja läigatas ja ütles samal ajal, et mingu minema, aga siis olid juba mõlemad minu järel kööki tulnud, pikk hallipäine mees isegi ei tervitanud, vaid küsis kohe emalt, et mis on, te polegi lapsele sellest rääkinud, ema raputas pead ja ütles, et see pole teie asi, aga pikk hallipäine mees ütles, et see oli viga, sest varem või hiljem saab ta nagunii teada, sellisest asjast on parem kohe alguses üle saada, sest vale sünnitab ainult valet, ja siis hakkas ema naerma ja ütles nii, et jah, teie olete ju tõe sõbrad, ja siis käratas lühem emale peale, et pidagu suu, ja ema jäigi vait, hallipäine aga seisis minu ette ja küsis, et kuule, pojake, kas sa arvad ikka veel, et me oleme su isa kolleegid, ja mina ei öelnud midagi, aga tundsin, kuidas mu keha maha jahtub nagu kehalise kasvatuse tunnis pärast aja peale jooksmist, kui tuli ettepoole kummarduda, sest teistmoodi ei saanud õhku, ja siis hallipäine naeratas mulle ja ütles, et teadku ma siis, et nad pole mitte isa kolleegid, vaid sisejulgeolekust, isa on aga arreteeritud, sest ta osales riigivastases ettevõtmises, nii et ma kindlasti ei näe teda mõnda aega, pealegi hea tüki aega, sest isa kaevab Doonau kanalit, kas ma ka tean, mida see tähendab, see tähendab, et ta on töölaagris ja kuna ta on selline kõlupea, ei pea ta kindlasti kaua vastu ega tule sealt enam kunagi tagasi, võib ka olla, et ta on juba surnud, ja kui ta seda ütles, haaras ema kapi pealt kruusi ja virutas vastu maad, nii et see kildudeks purunes, siis pani ohvitser suu kinni ja hetkeks valitses vaikus, ema aga ütles, et aitab, jätku järele, kui nad teda ka ära tahavad viia, siis viigu, aga mind jätku rahule, sest ma olen alles laps, saate aru, jätke rahule ja öelge, mida te tahate, öelge, mida te siit otsite.

Seepeale ütles lühem, et nad lihtsalt olid siin lähedal ja kui nad juba siiakanti sattusid, siis mõtlesid, et vaatavad natuke ringi, ehk leiavad doktorihärra toast midagi huvitavat.

Siis küsis ema, kas neil on selleks luba, pikk hallipäine ohvitser aga naeratas emale ja ütles, et iga pisiasja jaoks pole luba vaja, see ei ole nii suur asi, kui nad natuke ringi vaatavad, ta ei usu, et meil midagi varjata oleks.

Siis ütles ema väga valjusti, et selleks pole neil õigust, kadugu siit, mingu minema, sest kui nad nüüd kohe ei lahku, läheb ta nii, nagu ta on, raekoja ette ja korraldab istumisstreigi, nõuab avalikult, et ta mees vabaks lastaks, et teda hoitakse juba pool aastat ilma protsessi ja kohtuotsuseta kinni, missugune see riik ka poleks, meil on ikkagi põhiseadus, on ikkagi seadused, läbiotsimiseks on ikka veel luba vaja, nii et näidaku ette või mingu minema.

Seepeale naeratas hallipäine ohvitser emale ja ütles, et see suur sõjakus sobib talle ja mu isa seal Doonau kanali juures tunneb temast kindlasti puudust, sest mu ema on tõepoolest kaunis naine, kahju, et nad enam kunagi ei kohtu.

Siis ema punastas, ta nägu läks täiesti punaseks, ma nägin, et kogu ta keha on pinges, ma mõtlesin, et ta läheb kohe ja annab hallipäisele ohvitserile kõrvakiilu, ma arvan, et polnud teda veel kunagi nii vihasena näinud, ema hakkaski liikuma, aga mitte ohvitseri poole, ta läks otsejoones välisukse juurde, tegi ukse lahti ja ütles, et nüüd aitab, välja, kasige jalamaid siit majast minema, kui ei, siis helistab ta otsekohe oma äiale, nad teavad väga hästi, et ta oli parteisekretär ja ta on küll pensionile saadetud, aga tal on veel niipalju poolehoidjaid, et ta saaks korraldada, et nad selle eest, mis siin toimus, liiklusosakonda suunataks, nii et kui nad endale head tahavad, siis mingu, ema ütles seda niimoodi, nii rangelt, et isegi mina jäin peaaegu uskuma, kuigi ma teadsin, et ema ei helistaks mitte iial oma vabast tahtest mu vanaisale, sest pärast seda, kui vanaema talle suu sisse ütles, et ta on igavene juudi hoor, ei vaheta ema ei tema ega vanaisaga sõnagi, aga sellest, kuidas ema rääkis, ei olnud seda üldse näha.

Seepeale ütles lühem ohvitser, ah nii, kui ta arvab, et vanal veel mingit mõjuvõimu on, eriti nüüd, kui tema poeg on ära viidud, siis eksib ta rängalt, ta võib rõõmustada, et teda ei interneeritud, aga kui mu ema helistada ja kaevata tahab, siis palun väga, ja ta astus kapi juurde, võttis söögiriistade sahtlist kinni ja tõmbas selle lahti, aga nii tugevasti, et sahtel talle kätte jäi, noad, kahvlid, lusikad ja teelusikad köögis laiali lendasid, ohvitser virutas tühja sahtliga vastu kappi, nii et sahtli tagumine serv ära murdus, ja ütles, et palun, nüüd juba on, mida kaevata, aga see on alles algus, just-just, alles algus, ma nägin, kuidas ta nägu irvele tõmbus, ja ma teadsin, et ta keerab kohe laua pahupidi, aga siis pani hallipäine talle käe õlale ja ütles, et rahu, Gyurka, rahu, lase olla, tundub, et olime daamist valel arvamusel, me arvasime, et ta on tark naine, arvasime, et ta teab, millal ja kellega kena olla, aga paistab, et tal pole nii palju taipu, et oma heategijaid ära tunda, paistab, et ta tahab iga hinna eest ebameeldivustesse sattuda. Hästi, olgu siis nii, nagu tema tahab. Siis viskas Gyurka-nimeline ohvitser katkise sahtli maha, laiali puistatud söögiriistade juurde ja ütles, et hästi, seltsimees major, teeme nii nagu soovite, lähme.

Gyurka-nimeline ohvitser vaatas siis emale otsa, noogutas, seejärel pöördus minu poole ja ütles mulle, et hästi, nad lähevad ära, aga ainult sellepärast, et ta näeb, et me armastame lilli ja kes lilli armastab, ei saa olla halb inimene, ja kui ta seda ütles, astus ta laua juurde ja ma arvasin, et ta virutab kurgipurgi põrandale, aga ta võttis ainult ühe tulbi välja, tõstis nina juurde, nuusutas ja ütles, et tulbil on ainult see viga, et tal pole mingit lõhna, muidu on igati kaunis lill, läks siis köögist välja, lähme, seltsimees major, hallipäine ei öelnud seepeale midagi, üksnes viipas, et mingu, Gyurka hakkas välja minema, kui ta ema juurde jõudis, ulatas talle tulbi, ema võttis selle sõna lausumata vastu, Gyurka ütles, et üks õis õiele, pöördus siis veel kord minu poole, vaatas mulle otsa, pilgutas silma, astus uksest välja ja läks trepist alla.

Major astus ka uksest välja ja ema tahtis ukse ta järel kinni lüüa, aga major pani äkitselt jala ukse vahele, et ema ei saaks ust kinni panna, ja ütles niimoodi ilusasti rahulikult, et te veel kahetsete seda, mu proua, sest kui me tagasi tuleme, kisume põrandagi üles, kiti kraabime ka aknaraamide vahelt välja, vanni alla vaatame ka, gaasitorudesse ka, lammutame terve maja laiali, ja ta võib kindel olla, et nad leiavad selle, mida otsivad, selles võib ta kindel olla, ta jäi vait, pööras end ringi ja läks samuti trepist alla.

Siis lõi ema ukse kinni, enne kuulsin veel, et major ütleb nägemiseni, ema pöördus, toetas selja vastu suletud ust, seisis seal, punane tulp käes, ja vaatas purunenud kruusi kilde, laiali pillutud söögiriistu, pooleks murtud sahtlit, ta suu kõverdus, tõmbus siis pingule, surus huuled kokku, vaatas mulle otsa ja ütles väga vaikselt, et ma prügikühvli ja harja tooksin, korjame killud ilusasti kokku, ja mina vaatasin tulpe seal kurgipurgis laua peal ja tahtsin ema käest küsida, et on ju, see pole tõsi, mida ohvitserid isa kohta ütlesid, on ju, et ta tuleb koju, ja ma pöördusin ema poole ja nägin, et ta nuusutab parajasti seda tulbiõit, ta silmad läikisid nii vesiselt, et ma teadsin, ta suudab vaevu pisaraid tagasi hoida, nii et ma parem ei küsinud midagi.