Читать книгу Valge kuningas - Gyorgy Dragoman - Страница 2

Saime Szabiga üsna kähku aru, et kriit ei tekita üldse palavikku, see on ainult legend, sest sõime kumbki poolteist kriiti ära ja meil ei olnud viga midagi, kuigi me proovisime värvilise kriidiga ka, Szabi sõi ühe rohelise, mina punase, aga me ootasime ilmaasjata poolteist tundi kooli kõrval silla all, meil polnud midagi viga, ainult piss oli värviline, mul punane, Szabil roheline, aga kraadiklaasitrikki ei julgenud me enam teha, ema tabas mind viimane kord teolt, kui ma kraadiklaasi otsa gaasiküttetoru juures hoidsin, ja Szabil läks kahe nädala eest, enne mata kontrolltööd veel halvemini, sest ta hoidis seda laualambi elektripirni juures ja elavhõbe läks hetkega nii kuumaks, et kargas kraadiklaasi otsast välja, nii et isa peksis Szabit püksirihma pandlaga, ühesõnaga, see ei saanud kõne allagi tulla, aga midagi tuli ju välja mõelda.

Me teadsime, et kui me järgmiseks päevaks haigeks ei jää, on meiega lõpp, teised löövad meid koolis maha, sest selleks ajaks tuleb välja, et klassiraha, mille eest me esimese mai paraadile lippude ja loosungite jaoks materjali pidanuks ostma, olime kogemata nukuteatri keldrikorruse mängusaali automaatidel maha mänginud, sest Feri valetas, et nendel uutel masinatel võidab automaatselt iga kolmas mängija, sest just sellepärast nimetatakse neid automaatideks, ja kui me esimene kord proovisime, võitsime tõesti ühe kümneka, aga siis muudkui kaotasime ja lõpuks tahtsime ainult raha tagasi võita, kolmanda sajase vahetasime ainult sellepärast peeneks, et tagasi võita see, mille me kaotanud olime, peaaegu õnnestus ka, aga siis ei suutnud me „Ühekäelisel bandiidil“ rütmi tabada ja just siis, kui vajutasime, muutus ekstrasuperboonus nulliks, nii et me kaotasime kogu raha ja rääkisime rahavahetajale asjata, et see polnud meie raha ja andku tagasi, ta ainult irvitas ja ütles, et õnnemäng ongi selline ja kui me kaua möliseme, võime lõuga ka saada, ja kui ei taha rohkem mängida, siis kasigu me minema, sest võtame maksejõuliste mängijate eest koha ära, ja kui me siis Revolutsioonimärtrite teele jõudsime, vaatasime Szabiga teineteisele otsa ja teadsime mõlemad, et nüüd oleme tõesti tõsises jamas, ja siis ütles Szabi, et kõige parem oleks, kui me läheksime jaama ja sokutaksime ennast ühele kaubarongile ja sõidaksime Petrozsényi ja hakkaksime kaevuriks, sest ta on kuulnud, et seal võivad lapsed ka töötada ja kellegi käest ei küsita midagi, kui ta tööle tahab tulla, sest söekaevandustes on alati töölisi vaja, aga mina ütlesin, et ta võib minna, kui tahab, aga mina ei lähe, sest mul pole tahtmist kopsusilikoosi surra, jääme parem haigeks, sest kui me hästi teeme, õnnestub meil kogu esimesest maist pääseda, ja siis ütles Szabi, et olgu, ja et kriit tekitab palavikku, nii et me proovisime kohe järele ka, aga see polnud midagi väärt ja ma pissisin punasest kriidist asjata punast, see ei näinud üldse vere moodi välja ja lõhn polnud ka üldse selline, nii et me teadsime, et tuleks midagi muud välja mõelda, ja siis ütles Szabi, et kõige parem oleks, kui läheksime linnakaevu juurde ja prooviksime juua nii palju vett kui suudame, sest kui me joome jääkülma allikavett piisavalt kiiresti, siis saame kindla peale ühe ilusa korraliku kopsupõletiku, see tähendab aga vähemalt kolme nädalat haiglat, pealegi on kõigil meist kahju, nii et on kindel, et raha ei tule neile meeldegi.

Kaevu juures polnud eriti kedagi, ainult neli inimest seisid kannudega vett oodates, kuni nad neid täitsid, ronisime äravarastatud kuju postamendi otsa ja kord tegi Szabi nii, nagu oleks ta Revolutsiooni Tõrvikukandja, kord mina, mõte oli selles, et parem käsi tuli võimalikult kaugele välja sirutada, nagu oleks see tõepoolest tõrvikut hoidnud, samal ajal ei tohtinud üldse liigutada ja kuju võis korraga ainult ühe kruusakiviga visata ja sellega ka mitte näkku ja kes kauem vastu pidas, see oli võitnud, oli just minu kord, kui viimane järjekorras seisja ka oma kannu täitis, siis võttis Szabi peotäie kruusa, viskas mind terve kamaluga ja ütles, et lähme, sest kopsupõletik ootab, mina aga ütlesin, et olgu, hakaku peale, sest tema mõtles selle välja ja tegi kujumängus sohki, tema aga ütles, et teab niigi, et ma olen argpüks, küll tema juba näitab mulle, kuidas seda teha tuleb.

Vesi voolas mälestustahvli alt seinast välja mööda jämedat horisontaalset raudtoru, tahvlile oli kirjutatud, et siin kustutas oma janu Jánku Zsjánu, kuulus haidukk1, vaeste kaitsja, kui nad anastajate eest põgenesid, ja see ka, et see on ravivesi, rasedad naised ja imetavad emad ei tohi seda juua, nii et kui Szabi toru juurde kummardus, et jooma hakata, ütlesin talle, et pidagu kinni, ärgu rutaku, ta ei lugenud tahvlit, rasedad naised ei tohi seda vett juua, aga Szabi ei irvitanud nüüd üldse, kuigi ta muidu alati irvitas, ütles hoopis, et ärgu ma lollitagu, sest see on praegu surmtõsine asi, niimoodi tuleb teha, et suu on tihedalt vastu toru, et vesi ei saaks välja voolata, aga kohe ei tohi juua, vaid tuleb hakata lugema ja vähemalt sajani jõuda ja kui surve torus on juba nii suur, et vaevalt jaksad veel hoida, tuleb suu äkitselt lahti teha, sest siis läheb jääkülm vesi kohutavalt kiiresti kõrist ja söögitorust alla ja täidab ühe hetkega mao ja sellest jahtub organism nii maha, et kopsupõletik on garanteeritud, ja kes väga hästi teeb, see minestab silmapilkselt, aga teda ei tohi üles turgutada, vaid üksnes külma vett tuleb näkku pritsida, sest sellest tuleb ta kohe meelemärkusele, mina aga ütlesin, et olgu, ärgu rääkigu nii palju, vaid hakaku pihta, sest tuleks võimalust kasutada, et parasjagu pole kedagi vee järel, kui keegi meid nägema juhtub, siis ta kindlasti ei rõõmusta selle üle, et me proovime suuga allikatoru kinni katta, nii et Szabi ütles, et mul on õigus ja et ta hakkab siis peale, kummardus ilusasti toru ette ja surus suu vastu toruotsa, nii et ükski tilk ei voolanud välja, mina aga hakkasin valjusti lugema, et tema ka kuuleks, kui kaua ta peab veesurvet kinni hoidma, Szabi pea hakkas vahepeal ilusasti tasakesi punaseks minema, alguses ainult nii, nagu oleks ta narrimise peale punastanud, siis üha punasemaks, ma ei olnud veel viiekümne juureski, aga tema oli juba nagu punapeet, seejärel hakkas tasapisi siniseks muutuma, pani silmad kinni, ma nägin, et ta pigistas toru kahe käega, nägu oli juba täiesti sinine, olin alles kaheksakümne viie juures, kui ta korraga torust lahti lasi, vesi aga purskas sellise jõuga, et Szabi taarus, selg ees, riided said puhta märjaks, ma nägin, et ta ikkagi proovib juua, ta neelas suu ammuli vett, aga vesi läks suure surve tõttu kindlasti ninna, sest kui ta koolisärgi varrukaga oma nägu kuivatas, ütles ta, et see on jama, see on suur lollus, sest ta ei tunne kopsus üldse midagi, aga see peaks praegu valutama, nii et see meetod ka ei tööta, aga ta ütles ikkagi, et kui ma tahan, võin rahulikult järele proovida, äkki mul õnnestub, ärgu ma ainult tahtku torus nii suurt survet tekitada, piisab sellest, kui ma kinnipigistatud ninaga joon nii palju kui palju suudan, nii et ma ütlesin, et olgu, kummardusin ilusasti toru ette ja pigistasin ühe käega nina kinni, teise peoga aga suunasin veenire suhu ja hakkasin vett neelama, see oli üsna külm, aga kui õhk vähenes, tundsin nagu oleks vesi soojenenud ja kui ma lõpetasin, tundus see juba üsna kuum, sest õhk oli täiesti otsakorral, mina kukkusin ka peaaegu pikali, aga Szabi sai minust kinni ja aitas püsti tõusta ja me läksime ilusasti tasakesi ühe pingi juurde, millel oli nii iste kui seljatugi alles, istusime maha, ma tundsin, et pea käib ringi ja kõrvus kohises natuke, Szabi ütles, et tunneb ennast üsna sitasti, aga see on tema arvates ainult veest, sellest, et me korraga nii palju jõime, aga kopsupõletiku jaoks pole see vesi nagunii piisavalt külm, sellest võime parimal juhul kõhulahtisuse saada, see pole aga midagi väärt, ja siis ma tundsingi, et mul hakkab kõht valutama, pidin käe kõhu peale suruma, aga kui ma ettepoole naaldusin, läks see tasapisi üle, ja siis ütlesin Szabile, et see kopsupõletiku mõte on nõme, sellest ei tule midagi välja, kui me tahame skandaalist pääseda, siis tuleb midagi muud välja mõelda, midagi sellist, mis kindlasti töötab, ja siis Szabi ütles, et mul on õigus ja kõige parem oleks, kui me jalaluu murraks, mina aga ütlesin talle, et ta on puhta loll, sest jalaluumurdu ei saa simuleerida, aga tema ütles seepeale, et ei saa jah, noh, aga ega me kopsupõletikku ka simuleerida ei tahtnud ja kui me tõesti sellest rahaasjast pääseda tahame, siis simuleerimisega me kaugele ei jõua, ma ju nägin, et kriidist polnud midagi tolku, lähme parem metsa alla pooleli jäänud ehituse juurde, sinna, kus nad mitte ainult kanalisatsioonikraavi ei kaevanud, vaid juba jämedad betoontorud ka maha panid, sest kui me alla hüppame, siis on kindel, et murrame hüppeliigese, ja et kipsiga käia saaks, see võtab vähemalt nädala, aga mina ütlesin, et jalaluumurd on liiga ohtlik, sellest võib tõsine jama tulla, Szabi hakkas irvitama ja ütles, et ma olen argpüks ja et tal on juba kaks korda jalaluumurd olnud ja ükskord oli tal pealuumurd ka ja võtku ma teatavaks, et see polegi nii halb, ainult see on paha, kui kips kõvastub, sest on nii kuum, nagu põletaks, aga pärast saab igatahes päris palju logeleda ja see on ka väga hea, et kipsi alt saab kudumisvardaga sügada ja kui vihma sajab, siis ei pea kooli minema, kehalise tunnis saab aga jooksmisest veel pool aastat viilida sellega, et ei tohi jalga koormata, ja kui ma ei julge seda teha, siis ta räägib kõigile, missugune argpüks ma olen, et kardan jalaluumurdu, siis ma ütlesin, et olgu vait, ma ei ole argpüks, ja siis ütles Szabi, et olgu, pärast hüpet räägime, ja me hakkasime ehituse poole minema.

Me ei saanud väga kiiresti minna, sest meil oli kõht ikka veel vett täis, ma tundsin iga liigutuse juures, et see mulksub mu kõhus, korra pidime sellepärast seisma jääma, et Szabil oli vaja pissida, korra aga sellepärast, et mul keeras kõhus niimoodi, et ma peaaegu oksendasin, aga siis jõudsime lõpuks üles ehituse juurde, Szabi teadis, kus saab laudplangust läbi minna, sest oli seal korra Bergmanni toru järel ja karbiidi kogumas käinud, ta ütles, et ma ei kardaks, sest vahiputkas ei ela ammu enam kedagi, ja kanalisatsioonikraavi ei olnud raske leida, sest selle ühel küljel oli muld kõrgesse valli aetud, Szabi läks ees, ronisime mullavalli tippu ja vaatasime sealt alla kraavi, kraavis olid juba jämedad betoontoru osad sees, aga need ei olnud veel kokku tsementeeritud, ja siis ütles Szabi, et ta õigupoolest kahetseb, et me klassikollektiivi hätta jätsime ja et tal on väga kahju, et teised ei saa meie pärast loosungivõistlusest osa võtta, sest see klass, kes teeb kõige ilusama loosungi, võidab kahenädalase preemialaagri mere ääres, ja siis ütlesin mina, et mul on ka kahju, sest ma oleksin väga tahtnud mere äärde saada, aga siis vaatasin jälle alla betoontorudele ja mulle tuli pähe, et nendes ei hakka kunagi midagi voolama, ei vesi ega solk, sest seda elamurajooni ei ehitata kunagi valmis, ja siis ütlesin Szabile, et ärgu muretsegu, sest võistlust poleks nagunii võitnud meie, vaid mõni klass kolmandast koolist, sest tavaliselt võitis kõik asjad kolmas kool, sest seal käivad parteiaktivistide lapsed, klassi pärast pole aga mõtet kurvastada, sest sellist asja ei saa juhtuda, et üks klass ei osale loosungivõistlusel või rongkäigul, kui käsk on antud, nii et on kindel, et küll klassijuhataja hangib kusagilt materjali ja nad teevad selle ära, sest ega tema ka taha jamasse sattuda, ja siis küsis Szabi, et kas see on kindel, mina aga ütlesin, et kindel see, hüppame siis juba, sest kui me siin kaua seisame, siis lööme põnnama, ja Szabi ütles, et olgu, loeme valjusti kolmeni, kolme peal hüppame korraga, ja siis vaatasime mõlemad veel korra kraavi, oli näha, et see on üsna sügav, sealt, kus me seisime, võis neli meetrit ka olla, ja siis hakkasime mõlemad korraga lugema, aga Szabi jäi kahe juures seisma ja ütles, et paneme silmad kinni ja hakkame otsast peale, nii et panime silmad kinni ja hakkasime otsast, ja siis tuli mulle äkki pähe, et kui me mõlemad alla hüppame ja tõepoolest jalad murrame, siis ei saa me kraavist välja ronida, tahtsin Szabile öelda, et oodaku, aga kui ma selle välja sain öeldud, oli Szabi juba hüpanud, kui ma silmad lahti tegin, nägin parajasti, et ta tõukas nii kõvasti, et hüppas peaaegu kraavist üle, aga hüpe ei olnud ikkagi piisavalt pikk, Szabi lendas õlaga vastu kraavi vastasseina, kukkus kraavi betoontoru peale, karjatas valjusti, haaras kahe käega pahkluust, lamas seal külili betoontoru kõrval ja hoidis ikka jalast kinni, hüüdis mu nime ja oigas väga valjusti, nuttes, ma hüüdsin talle, et oodaku, ma ronin kohe alla, ta vaatas üles, ta silmad olid pisarais ja ta ütles, et mingu ma vittu, ma olen sitane argpüks, et ma tal üksinda hüpata lasin, aga mina vastasin, et olgu vait, ma nägin, et ta tahtis kraavist üle hüpata, et ta ei tahtnud üldse sisse hüpata, ja kui mul poleks olnud rohkem aru peas kui temal, siis poleks praegu kedagi, kes kiirabi järele läheks, aga Szabi muudkui vandus edasi ja samal ajal korrutas, et jalg valutab kohutavalt, mina aga hõikasin, et see on talle paras selle eest, et ta mind haneks tahtis tõmmata ja oodaku, ma lähen kutsun kiirabi, kuigi õigupoolest ei vääri ta seda, hakkasin tagasi majade poole jooksma ja teadsin, et homme ütlen koolis, et sellepärast pole seda raha, et poole pidin kiirabile andma, et nad vaese Szabi haiglasse viiks, teise poole aga andsime arstile, et ta Szabi luid ilma tuimestuseta paika ei paneks.