Читать книгу Valge kuningas - Gyorgy Dragoman - Страница 5

Istusin pingil meie paneelika taga künkal, seal üleval jalgraja ääres, ja tagusin parajasti pooliku tellisega oma uue kalapidemega liigendnoa kruvi, tera täitsa logises, kui ma selle puusse või kuhugi torkasin, lõksatas see peaaegu alati kokku ja ma kartsin, et see lõikab mulle sõrme, ühesõnaga, proovisin seda parandada, aga tellis ei olnud piisavalt kõva, asjata tagusin kruvipead, sellest polnud mingit tolku, ainult mu koolipüksid ja käed said üleni tellisetolmuga kokku.

Pärastlõunati ei käinud jalgrajal palju inimesi, olin seal juba pea pool tundi istunud, üksnes Miki-onu läks linnakaevu poole, ütlesin talle tere, sest ma ei kartnud teda, kuigi teised rääkisid sellest, mida ta sõja ajal teinud oli, veel enne, kui ta nägemise kaotas, ükskõik, minuga oli ta alati kena olnud, praegugi, kui ma teda tervitasin, jäi ta seisma ja viipas oma valge kepiga minu poole, öeldes, et servus, Dzsátá, ta tundis kõik kohe hääle järgi ära, vaatamata sellele, et ta oli pime, teadis ta teed paremini kui paljud teised, tal oli kolmeliitrine sangaga kann kaasas, teadsin, et ta läheb linnakaevu juurde sellepärast, et keegi oli talle kunagi valetanud, et kui ta aasta läbi iga päev kolm liitrit Kuningakaevu vett joob, saab ta nägemise tagasi, ühesõnaga, peale tema ei kohanud ma kedagi, istusin seal ja tagusin oma taskunuga ja mõtlesin, kui halb oleks pime olla, igaveses pimeduses elada, nii et ainult kepiga näed, ja just siis, kui ma sellele mõtlesin, pani korraga keegi selja tagant mulle käed silmadele.

Ootasin, et ta küsib, kes on, ma juba proovisin arvata ka, ta kattis mu silmad korralikult kinni, nii et ma ei näinud midagi, käsi oli tal üsna suur, seda tundsin ma kohe ja seda ka, et ta sõrmed on suitsulõhnalised, Jani ei saanud see olla, sest tema ei suitseta, Feri ka mitte, sest tema oli nädalaks vanaema juurde läinud. Hea küll, ütlesin, Laci, lase lahti, näed, arvasin kohe ära, kes sa oled, ent kaks pihku liibusid ikka mu silmadele, tundsin, nagu oleks ta üha tugevamini surunud, hea küll, sa siis ei ole Laci, aga ära tee sohki, sest kui sa ei küsi, kes on, millest ma su siis ära peaks tundma?

Aga sellegi peale ei öelnud ta midagi, vaid hakkas aeglaselt mu pead tahapoole painutama, nii et mu kael täitsa pingule läks, selg aga vastu pingi seljatuge pressis, mine kanni, ütlesin, mine kanni, kurat küll, ära tee sohki, ma löön su maha, aga ta ei lasknud ikka veel lahti, proovisin pead ära tõmmata, aga ta hoidis kõvasti, ütlesin talle, et vaadaku ette, mul on nuga, ja siis tundsin korraga ta hingeõhku oma kaelal, kui ta päris mu kõrva juurde kummardus ja sosistas, et jah, Dzsátá, sul on nuga, see see viga ongi, sest see pole sinu nuga, selle noa petsid sa mu venna käest välja, ja kui ma ta häält kuulsin, teadsin kohe, et see on Suur Prodán.

Ütlesin ruttu, et hea küll, Prodán, ma annan tagasi, annan kohe tagasi, ainult lase lahti, ehmatasin täitsa ära, sest Suur Prodán on kõige tugevam poiss kvartalis, kui ta koolist välja visati, saatis isa ta tööle ja see oli ta väga tugevaks teinud ja ta võis ükskõik kellele peksa anda, ta ei kartnud kedagi, ühesõnaga, Prodán võttis siis oma peod mu silmadelt ära, haakis käsivarre mu kaela ümber ja painutas mu pead tahapoole, nii et sain vaevu hingata, samal ajal sirutas ta teise käe välja ja võttis noa mu käest ära. Ma peaks sulle kere peale andma, ütles ta, lasi siis kaelast lahti, tuli ümber pingi ja jäi mu ees seisma, tal oli suur kandiline seljakott, selline nagu koolikott, ainult suurem, ta võttis selle õla pealt ja pani pingiservale minu koolikoti kõrvale, samal ajal noa küljest tellisetolmu oma pükstesse pühkides, vaata, mis sa sellega tegid, ütles ta ja raputas pead, ma peaks sulle lõuga andma, ütles ta, aga ei andnud, istus ainult minu kõrvale pingile, olgu, ütles ta, võib-olla ma praegu ei puutu sind, aga kui ma veel korra kuulen, et sa mu vennaga kaarte oled mänginud, siis löön su maha, saad aru, praegu võtan ainult su raha ära, nii et kraami kõik oma taskust ilusasti lagedale, mina ei vastanud seepeale, raputasin ainult pead, teadsin, et mul pole raha, aga pistsin ikkagi käe taskusse ega leidnud tõepoolest midagi ja siis ütlesin ka Prodánile, et mul ei ole raha, aga kui oleks, siis annaksin talle, ausõna annaksin, ja kui ta päeva ootab, siis võib-olla saaksin natuke hankida, aga praegu pole mul tõepoolest midagi, Prodán raputas selle peale pead, ära valeta mulle, Dzsátá, ütles ta, viipas siis noaga, et ma püsti tõuseks, näitas, kuhu seisma pean, sinna keset rada, vaatame nüüd, ega sa ei kõlise, ütles ta, noh, hüppa natuke ilusasti ühe koha peal, ütles ta ja viipas, et võin alustada, viibutas ka, et üles-alla, üles-alla, aga mul tõepoolest ei olnud mingit raha, nii et hüppasin rahulikult, teadsin, et niikuinii ei kõlise mu taskus midagi, Prodán võis seda ka teada, aga lasi mul ikkagi pea kaks minutit hüpata, mul oli täitsa palav, kui ta lõpuks viipas, et aitab küll, tundsin, et olen higine, hea küll, ma näen, et sa ei valetanud, ütles ta, võid nüüd maha istuda.

Raputasin pead, ma ei saa siia jääda, pean koju minema, ütlesin, aga Prodán ainult rehmas, et persse, Dzsátá, ma ütlesin, et võid maha istuda, ja põrutas peoga pingilaudadele, nii et ma istusin maha, aga ei vaadanud Prodáni poole, silmitsesin pigem oma räbaldunud tenniseid, ootasin, et mis saab, aga Prodán ei öelnud tükk aega midagi, tegi siis lõpuks ikkagi suu lahti, kas on tõsi, Dzsátá, et sa õppisid kaks aastat klaverit, küsis ta. Ma arvasin, et kuulen valesti, aga ei küsinud üle, ainult noogutasin, mulle tuli meelde klaveriõpetaja ja tema pillirookepp, kui ta sellega aeg-ajalt vastu mu õlga või kätt siraka tõmbas, kui ma seda nii ei hoidnud, nagu peab. Vaatasin Suure Prodáni poole, see polnud aastatki, ütlesin ma, kui mu isa ära viidi, pidime pianiino maha müüma, sest raha oli vaja, Prodán lõi mulle selle peale vastu selga, Dzsátá, kurat küll, sa õppisid terve aasta klaverit, ütles ta, siis sa pead vägagi oskama, nii et hakkad mind ka õpetama, sest kuu aja pärast on suvine aeg, hakatakse pulmi pidama ja selleks ajaks pean ära õppima, selleks ajaks on väga vaja osata.

Raputasin pead, see pole võimalik, ütlesin, üks kuu on liiga lühike aeg ja ma ei oska nagunii enam midagi, varem oskasin ka ainult koerapolkat, sedagi kehvasti, kui ma seda ütlesin, oleksin äärepealt irvitama hakanud. Suurel Prodánil olid kohutavalt suured labidakäed ja ta rusikas oli puhta marraskil alalisest telliste ladumisest ja kaklemisest, proovisin kõhtu sisse tõmmata, et ma ei peaks nii väga irvitama, su käed on klaverimängimiseks liiga suured, ütlesin, mu suunurk kippus ikka ülespoole kõverduma, aga ma ei tahtnud, et Prodán mind kõhtu lööks, nii et ma ikkagi ei irvitanud, klaveri jaoks on vähemalt kolme aastat vaja, ütlesin. Prodáni nägu tõmbus selle peale irvele, ära jama, Dzsátá, rattaga sõitma võib kolme päevaga õppida ja ma ei tahagi klaverit mängida, kust ma selle klaveri võtaks, ma tahan, et sa mind sellega õpetaks, äigas siis küünarnukiga suurele mustale kotile, mille ta enne enda kõrvale pingile oli pannud, selle kuradi lõõtsaga, sellega, ütles ta ja äigas kotile uuesti küünarnukiga, tõstis siis koti rihmapidi põlvedele, tegi lahti ja võttis sellest välja kokkusurutud akordioni, siin ta on, ütles ta, isa hankis, ta tahab mu ehituselt ära võtta ja pulmadesse mängima saata, räägib, et seal on päratu suured rahad, pillimäng pole üldse töö ka, nii et võime kergesti rikkaks saada.

Selle peale vaatasin akordioni ja mu naeruisu läks täiesti üle, siis sul on kindlasti hea meel, ütlesin, sest ehitusel pole just suurem asi, aga Prodán raputas ainult pead, esialgu ma rõõmustasin, ütles ta, võid arvatagi, aga jama on selles, et ma ei kuule helisid, ma ei kuule kuidagi, mispoolest nad erinevad, ja täna ütles õpetaja, et ma pole harjutanud ja ärgu rohkem tulgu, kuigi ta tegeles minuga ainult altkäemaksu eest, sest kui mind koolist välja visati, võeti mu punane kaelarätt ära, nii et sestpeale ei tohigi ma pioneeride majas käia ja see akordioniõpetaja õpetab seal ja sellepärast hakkad nüüd sina mind tema asemel õpetama, kui sa ei taha, et ma sind maha löön, aga ära õpeta akorde, vaid näita, millal millist nuppu vajutada, et tast hääl välja saada, selle suudan ma kindlasti ära õppida, sest mul on väga osavad käed, ma pean selle ära õppima, saad aru, Dzsátá, pean.

Lõpuks ta juba peaaegu karjus, aga mitte enam nii nagu siis, kui ta mul hüpata lasi, nüüd karjus ta teistmoodi, mitte nii valjusti, aga palju hirmuäratavamalt, mina aga ei teadnud, mida öelda, üksnes vaatasin akordioni, see oli täitsa suur, sel oli tohutult nuppe ja klahve ja ma teadsin, et Prodán annab selle kohe minu kätte, et ma seda mängiks, et ma mängiks ühe loo, midagi lõbusat, mingit ilusat pulmalaulu, ja siis tuleb välja, et ma ei oska ja Prodán ei usu, et ma tõesti ei oska, vaid mõtleb, et ma teen seda meelega, sest ei taha teda õpetada, ja siis ta peksab mu korralikult läbi, ajab mulle bokseri kallale, ja ma nägin, et Prodán ootab, et ma midagi ütleks, aga mu kõri tõmbus täiesti kokku, ma vaatasin muudkui akordioni, neid musti kortse kokkusurutaval osal ja kortsude metallraame, ja siis avasin ikkagi suu, väga suur, väga suur on see akordion, ütlesin, ise veel imestasin, et mida ma räägin, korralik täiskasvanute pill, ütlesin, Prodán noogutas, on jah, ütles ta ja tahtis midagi veel öelda, aga sai sõnasabast kinni, ta vist nägi kedagi, sest pani äkki käe suu ette ja näitas, et mina ka vait oleks, kuigi mina ei tahtnudki midagi öelda, vaatasin tasakesi selja taha, sest tahtsin näha, miks Prodán vait jäi, aga ainult Miki-onu tuli kaevu juurest tagasi, oma valge kepiga enese ees jalgrada kompides.

Prodán haaras mul käsivarrest, et ma ei liigutaks ja siis tuli mulle korraga meelde, kus ma seda akordioni näinud olin, Miki-onu kaelas, see oli Miki-onu akordion, suviti oli tal kombeks sellega peaväljakul ühe ratsamonumendi ees musitseerida, muusikaga kogus ta oma kaabusse raha õlle, veini ja paalinka tarvis, viipasin peaga Miki-onu suunas, kergitasin samal ajal kulmu ja küsisin nii Prodánilt ilma sõnadeta, et kas mul on õigus, kas see on tõesti tema akordion, ja sellest, et ta pead raputas, sain ma kohe aru, et see on, jah, Miki-onu akordion, kui Prodán liigutas, kargas akordioni kinnitusrihm lahti, pill täitus õhuga ja kääksatas vaikselt, Miki-onu jäi seisma ja pööras ringi, ma nägin, et ta kallutab pea küljele ja kuulatab, akordion pidi vahepeal peaaegu maha kukkuma ja kui Prodán sellest kinni haaras, et see ei kukuks, kääksatas pill uuesti, siis hakkas vana pingi poole tulema ja jäi meie ees seisma, palun tagasi, ütles ta, palun oma akordioni tagasi, ja sirutas oma valge kepi akordioni poole, justnagu oleks tahtnud sellega koputada, aga siis haaras Prodán kepi otsast ja kiskus selle vana käest ära, see akordion pole enam teie oma, ütles ta, mu isa võitis selle, poleks vaja olnud temaga triktrakki mängida, vana aga rehmas selle peale, see ka mõni kunst, pimedat inimest võita, kui mina pean hääle järgi arvama, mitu silma ma täringuga viskan, su isa tegi sohki nagu tahtis, sa tead ise ka väga hästi, nii et anna mu pill ilusasti tagasi, ütles ta, astus pingi poole, aga siis torkas Prodán teda valge kepi otsaga, vaadake ette, et te kepi otsa ei komista, muidu veel kukute ja lööte oma pea puruks, kes teab, mis siis veel saab, ütles ta, vana pöördus siis minu poole, nägin, et ta teeb grimassi, Dzsátá, pojake, oled sa veel siin, küsis ta, ja mina ütlesin, et jah, mõtlesin veel, et kahjuks küll, aga seda ma ei öelnud, hästi, too mu akordion siis ilusasti siia, ütles selle peale Miki-onu, aga mina muidugi ei viinud, ütlesin ka, et ei saa, aga Miki-onu raputas pead, mis on, kardad seda sitast Prodánit, küsis ta, ma ei vastanud, Prodán vastas minu eest, et muidugi kardab, miks te küsite, kas teie siis ei karda, selle peale ei öelnud Miki-onu midagi, astus vaid sammu pingile lähemale, võttis samal ajal oma mustad prillid eest, mina ei karda, ma olin sõdur, ütles ta, ma olen juba paar korda surmale silma vaadanud.

Ma polnud veel kunagi Miki-onu ilma prillideta näinud, ma ei tahtnudki vaadata, ma ei tahtnud näha, mis tema silmadega on, aga millegipärast pidin ikkagi sinnapoole pöörama, seal oli ainult kaks musta auku, isegi silmalaud olid puudu, ta oli täitsa nagu surnupealuu, mõlemas silmakoopas oli pimedus ja tundus, nagu oleksid need päris sügavad augud olnud. Suur Prodán vaatas ka sinna, tal kukkus valge kepp käest ja ta ei öelnud midagi, siis sirutas vana käe välja, otsis kobamisi akordioni üles ja võttis Prodáni sülest ära, pani siis kannu maha, võttis akordioni õlale ja kui see tal juba rinnal oli, pani prillid ninale tagasi ja siis lõpuks suutis Prodán häält teha, andke siia, ütles ta, sest mu isa lööb teid maha, aga Miki-onu ei öelnud selle peale midagi, pani ainult oma kaks kätt nuppudele ja klahvidele ja tõmbas akordioni laiali ja kui ta selle kokku surus ja mängima hakkas, paistis mulle, et käed ei liigugi üldse, aga akordion tegi väga valju häält, muusika, mida ta mängis, oli rütmikas ja metsik, ma tundsin, et mul hakkas käsi selle rütmis liikuma, koputasin tallaga maas rütmi, aga siis korraga surus Miki-onu akordioni kokku ja tekkis vaikus, mida sa selle vaese akordioniga teinud oled, küsis ta Prodánilt, see ei kõla enam nii nagu varem.

Prodán kehitas selle peale ainult õlgu, võib-olla olete unustanud, kuidas mängida, ütles ta, kuigi, ütleme, et oskate veel päris hästi. Aga nüüd annate pilli mulle ikkagi tagasi, sest kui ei anna, siis ütlen ma isale ära ja võib olla, et mind te ei karda, aga minu isa kindlasti, sest minu isa kardavad kõik.

Nägin, et Miki-onu raputab pead, su isa on tühine argpüks, ütles ta, ja sina pole ka temast parem ja üleüldse, milleks sulle pill, nagunii ei tea sa, mida sellega teha, sa ei oska mängida. Prodán punastas juuksejuurteni, küll teie mind õpetate, ütles ta, vaatas minu poole, tahtsin Dzsátát paluda, aga teie olete palju parem. Siis hakkan mina inimesi tantsitama, et nad lõbutseda saaks. Miki-onu raputas pead, sa arvad, et oleksid selleks võimeline, arvad, et suudad ära õppida, ta raputas uuesti pead, no vaatame, ütles ta ja viipas Suurele Prodánile, et see tema juurde läheks, vaatame, kas sinust saab muusik?

Prodán ei liigutanud esiti, aga siis uratas Miki-onu talle peale, mis on, seda ka ei julge, ja siis tõusis Prodán ikkagi püsti ja läks vana juurde, see aga võttis vahepeal akordioni õlalt maha ja kui Prodán tema ette jõudis, sirutas ta käe välja, haaras õlast ja tõmbas enda juurde, ütles uuesti, et ärgu kartku, astus siis talle selja taha, andis samal ajal akordioni tema kätte, ütles, et pangu õlale, Prodán panigi, siis seisis Miki-onu tihedalt tema taha, pani oma käed Prodáni kätele, ütles talle, et lasku end lõdvaks, lõdvestugu, siis panid nad koos käed klahvidele ja nuppudele ja Miki-onu hakkas Prodáni sõrmi liigutama ja siis hakkas akordion korraga kõlama, esiti tulid sellest ainult läbisegi helid, seejärel kujunes tasapisi midagi meloodiataolist, esialgu ei tundnud ma seda ära, aga siis sain aru, mis see olla võib, üks sõdurilaul, mu isa laulis seda, kui ma väike olin, aga sõnu ma enam ei mäletanud, ainult viisi, ühesõnaga, nad mängisid seda, aga mitte täpselt, helid libisesid kuidagi mööda, rütm muutus ka, kogu laul aeglustus, ei olnud nii tempokas, Miki-onu kummardus Prodáni kõrva juurde, sosistas talle midagi ja siis jäi akordion üheks hetkeks peaaegu vait, hoidis pikalt ühte nooti, lainetades, ja Miki-onu toetas oma lõua tagant Prodáni õlale ja ma nägin, et Prodán pani silmad kinni, ja siis alustasid nad korraga uut laulu, seda polnud ma veel kunagi kuulnud, see oli väga keeruline laul, täis järske akordimuutusi, kõlades nii, nagu oleks see kahe erineva laulu segu, ma poleks arvanud, et akordion on millekski selliseks võimeline, midagi säärast polnud ma kunagi varem kuulnud, Miki-onu hakkas muusika rütmis pead liigutama ja siis hakkas Prodán ka tasapisi pead liigutama ja vahepeal läks lugu üha kiiremaks, ma nägin, et Prodáni sõrmed ja Miki-onu sõrmed liiguvad klahvidel ja nuppudel, oli hetki, mil ma ei teadnud, missugune on kumma oma, ma nägin, et Prodán mängib juba iseenesest, Miki-onu ei suunagi teda enam, samal ajal oleks nad nagu tantsinud ka, liigutades muusika rütmis kogu keha, oli tunne, nagu hüppaksid nad ühe koha peal, mustad prillid Miki-onu ninalt oleks peaaegu maha libisenud, laul läks veel valjemaks ja siis avas Prodán korraga silmad ja ta nägu moondus, ta tõmbas käed klahvidelt ära ja karjus midagi, ma ei kuulnud läbi muusika, mida, aga see võis vandumine olla, sest ta äigas selja taha, proovis küünarnukiga ka Miki-onu lüüa, aga vana võis küllalt tugevasti hoida, sest Prodán ei suutnud kuidagi tema haardest vabaneda, ta astus ettepoole ja proovis niimoodi kõrvale pöörduda, akordion oli tal ikka veel rinnal, kui tal lõpuks vabaneda õnnestus, ei tekkinud korrapealt vaikust, akordion kääksus ikka veel, aga nüüd ma juba kuulsin, mida Prodán karjub, ta sõimas ja siunas Miki-onu, öeldes, et too on räpane narkar, vana kukkus peaaegu pikali, kui Prodán teda tõukas, tema karjus ka, et Prodán on argpüks ega õpi kunagi akordioni mängima, mitte kunagi, sest tal pole visadust, Prodán kargas selle peale vanale kallale, ma tapan su ära, sa räpane pede, karjus ta, ja ma nägin, et ta küünitab taskusse ja võtab välja kalapidemega noa, Miki-onu võis tunda, mis toimub, sest ta proovis kõrvale astuda, vehkis pööraselt kätega, ent Prodán torkas talle noaga otse kõhtu, siis karjatasid nad mõlemad korraga, Miki-onu kõverdus korraks akordioni peale, astus siis sammu tagasi, komistas oma kannu otsa ja peaaegu kukkus, Prodán aga pistis käe suhu ja ma nägin, et ta sõrmed on verised, nuga aga polnud kuskil ja kui Prodán minu poole pöördus, märkasin, et see on akordioni ühesse kortsu tunginud, siis teadsin ma kohe, mis juhtus, nuga lõksatas Prodáni sõrmede peale, ta lõikas endale kätte ja kui Miki-onu ettepoole kummardus, tungis see akordionisse, ühesõnaga, nii võis see juhtuda, Miki-onu haaras vahepeal oma kannu ja roomas neljakäpakil jalgrajale, kui ta tee kätte leidis, tõusis ta püsti ja hakkas ilma kepita paneelmajade poole minema, ta läks üsna kiiresti, peaaegu joostes, Prodán aga istus maha, pühkis haava oma särgikäisesse ja hingeldas, vaatas siis minu poole ja ütles, et kui ta teada peaks saama, et ma sellest kellelegi rääkinud olen, mida ma siin nägin, lööb ta mu maha, ütlesin, et olgu, ma ei räägi kellelegi, siis võttis Prodán akordioni õlalt ja märkas, et nuga on sinna sisse tunginud, ta vandus, tõmbas noa välja ja tõusis püsti, Miki-onu valge kepp oli ikka veel pingi kõrval, Prodán kummardus, tõstis selle üles, istus siis uuesti minu juurde, vaatas Miki-onule järele, sitta must muusik saab, ütles ta, murdis siis kepi põlve peal pooleks, tükid aga viskas üle õla pingi taha maha.