Читать книгу Tee teab – Ehh, Uhhuduur Lõuna-Ameerikas - Hannes Hanso - Страница 5

Proloog

Tõdemus, millega ma oma häid reisikaaslasi, keda rohkem, keda vähem, ikka endast välja viia suudan, ütleb, et ega sihtmärk ise kohale ei tule – peab ikkagi jalad kõhu alt välja võtma ning liikuma asuma. Sama on selle raamatuga – ega need tähemärgid ise ekraanile ilmu, peab lihtsalt pihta hakkama. Loota, et mingi hetk tekib aeg, kus saadki pühenduda vaid ühele asjale, on naiivne. Seega tuleb meenutused ja taasläbielamised kuhugi argipäeva sekelduste vahele ära mahutada. Ühtlasi on see hea vaheldus elektroonse sirkli ja malli viibutamistele ning projektide menetlemisele kohalikus omavalitsuses.

Viies reis, neljas raamat. Iga korraga läheb raskemaks leida mingit uut lähenemist. Sel reisil avastasime mitmel korral, et situatsioonid, kuhu sattusime, on justkui juba olnud. Vaadake, see on nagu Tiibetis! See siin meenutab Aafrikat. Naljad korduvad. Samamoodi korduvad olukorrad, mis tekitavad võimaluse endast välja minna. Midagi on aga alati ka uutmoodi ja seda ennekõike iseenda suhtumises juhtuvasse. Üks põnevamaid ootusi on näha, kuhu oma meeleseisundi arendamisega reiside vahepealse aja jooksul välja jõudnud oled. Sel korral arvasin, et olen endaga piisavalt tööd teinud ning suudan seetõttu asju rohkem huumoriga võtta. Olgu ette ära öeldud, et päris nii see siiski ei olnud ja zen-seisundisse jõudmiseni on veel pikk maa minna. Aga algus on tehtud.

Sissejuhatust on mõistlik kirjutada viimasena. Siis on ülevaade kogu järgnevast tekstist ja tead, mille eest lugejaid hoiatada. Seega panen hetkel siia punkti ning vaatan selle osa hiljem uuesti üle.^[1.]

Loo selguse huvides olgu meelde tuletatud, et uhhuduuri reiside üks märksõna on alustada sealt, kus eelmine reis lõppes. 2014 aasta sügisel hüppasime järjepidevuse tagamiseks Namiibia rannikul ookeani ja oleme viimased 4 aastat ujunud Lõuna-Ameerika suunas. Kusagil Saint Helena saare juures keeras Mart kodu suunas (mis põhjustel, eks seda räägib Mart pisut hiljem juba ise) ja Hannes , kes Aafrikast varem lahkuma pidi, ühines meiega vahetult enne Uruquai rannikule jõudmist. Seega alustame taaskord mittetäielikus koosseisus.

PS. Lugejale olgu aga kohe alguses ära öeldud, et vaatamata kirjeldamisele tulevatest situatsioonidest ja käitusmismustritest ei ole uhhuduurlaste näol mingil juhul tegemist egomaniakkide, alkohoolikute ega süüdimatute elupõletajatega. Lihtsalt korra nelja aasta jooksul võib lipsud pisut lõdvemaks lasta.

Hannes: Väike sissejuhatus

Oleme juba viiendal jalgrattamatkal. Päris kõva. Mongoolia, Hiina, Tiibet, Nepal 2002. aastal esimesel väljasõidul. Kollektiivsed eneseotsingud lõppesid 2007. aastal teise reisiga – Nepal, India, paar minutit Bhutani, Bangladesh, taas India, Pakistan, Afganistan, Iraan (ametlik reis lõppes Teheranis Ajatolla Khomeini väljakul, tegelikult väntas osa meist veel ka Armeenias ja Gruusias). Kolmas reis 2011. aastal: Iraan, Araabia Ühendemiraadid, Omaan, Jeemen, Djibouti, Etioopia. Siis 2014. aastal neljas reis: Etioopia, Keenia, Tansaania, Sambia, Botswana ja Namiibia. Meie kuni-veel-elu-sees-ümbermaailmareis jätkub Lõuna-Ameerikas. Plaanis ei vähem ega rohkem kui Uruguay, suts Brasiiliat, Argentiina, Paraguay, jälle Argentiina, siis Boliivia ja Peruu. Atlandi äärest üle Andide Vaikse ookeani äärde. Suht crazy ja ambitsioonikas, kuna aega on paganama napilt ehk veidi üle kahe kuu. Meie seni kõige lühem reis, ent teha pole miskit. Mul on oma kamraadidele ka üks üllatus varuks, aga sellest siis, kui õige aeg käes on.

Hannes: Kuidas mongolid meie reisile nime panid

2002. aastal rongiga Moskvast Ulaanbaatari poole loksudes otsustasime puhtast igavusest korraldada luulevõistluse. Taniil, kes oli kuskilt kupeepõrandalt leidnud mingi mongolikeelse ajalehe, kuhu oli slaavi tähestikus kirjutatud „Ехх, Уххудуур“, lõpetas oma luuleteose sõnadega „Ehh, Uhhuduur, hoia alt Hollywood“. Hollywood toodi mängu sellepärast, et tol hetkel oli ülimenukaks kassahitiks saanud low budget-õudusfilm „The Blair Witch Project“. Eks me tegime ka low budget-reisi ja soovisime sellega maailma vallutada … Ei teadnud me siis, mida see „Ehh, Uhhuduur“ tähendas, ei tea ka nüüd. Olen Mongoolias oma paarkümmend korda käinud, aga keegi pole mulle suutnud seletada, mida need saatuslikud sõnad tegelikult tähendada võiksid. Aga näed sa, sellest sai millegipärast meie esimese reisi ja ka telesarja nimi. Nüüd kuulen või loen Eestis ikka aeg-ajalt uhhuduuritamisest kui mingist rändamisega seotud tegevusest. Võib juba peaaegu olla, et eesti keel on saanud uue sõna – uhhuutama või uhhuduuritama.

1 Nüüd, kuu aega hiljem seda siin lugedes tundub, et las jääb nii. [ ↵ ]