Читать книгу Tee teab – Ehh, Uhhuduur Lõuna-Ameerikas - Hannes Hanso - Страница 8

2014. aasta oktoobris seisime viiekesi Swakopmundi rannas ja jõllitasime Atlandi ookeani ääretut horisonti. Seljataga neljas matk ümber selle kivitüki, mida me inimestena koos miljonite teiste elu avaldumise vormidega asustame. Kukal vaatas kodu poole, kus Hannes oma roosa lipsuga juba Kuressaare linnapea loodetavasti mugaval töötoolil istus. Ähh, kui saaks mõne knopka talle p... alla pista. Kuigi ilmselt kratsis ta sealt niikuinii, sest meie olime Namiibias, vaatasime Atlandi laineid, mõtlesime, mida edasi teha, aga tema allkirjastas parimal juhul Kuressaare lasteaedade kodukorramääruseid.

Neljas reis oli igatahes läbi. Etioopiast Namiibiasse. 5000 kilomeetrit läbi Aafrika vändatud nii kui niuhti. Nagu ikka oli matka lõpus kahetisi tundeid. Ühelt poolt keerlesid peas mõtted kodustest ja kodust, kuhu hing igatses. Teisalt oli kahju, et üks seiklus jälle läbi sai.

Aga noh, kuniks elu, seniks seiklust, ja nii olid me mõtted juba aastas 2018, kus inshallah peaks Uhhuduuri matk jätkuma juba Atlandi teisel kaldal.

Linnulennult on Swakopmundi vastas kõige lähem Lõuna-Ameerika rannikupunkt umbes 5700 km kaugusel. Kusagil Rio de Janeiro osariigi rannikul. Oo Rio de Janeiro, mis ilus punkt teekonna jätkamiseks. Ostap Bender oleks meie seltskonnas ilmselt elu eest kombineerinud, et valgete pükstega selles unistuste linnas laiadel promenaadidel patseerida. Kasvõi mõni päev enne, kui see mõistusevastane tagumikunühkimine rattasadulas jälle peale hakkab.

Aga Ostapit polnud me seltskonnas ning valgustunud pealikku Hannest samuti mitte. Nii et täiesti mõttetu oli heietada mõtteid sellest, mis me nelja aasta pärast teeme. Kust täpselt viiendat matka alustame. Mis riigist, mis linnast. Eks näis, kui selleks ajaks elus oleme ja seltskonna järgmiseks tuuriks kokku saame.

Ja kui päris aus olla, siis vähemalt sel hetkel Swakopmundis ei teadnud ei Mart, Wend, Liivo, Taniil ega Kristjan linnast nimega Punta del Este mitte muhvigi. Hannes kindlasti teadis, aga ei mõelnud sellele.

Ja ometi keerles maakera vääramatu ja nüri ettemääratusega ümber oma telje ja kihutas 20 km sekundis selles suunas, et 2018. aastal astusid Atlandi ookeani lainetest välja viis meest nagu mingi emantsipeerunud meesveenuse uuskehastus Punta del Este rannal.

Oo jumal, miks küll?

Jumala vastusevariandid:

- ja miks ka mitte

- ujudes tuleb arvestada hoovustega

- Punta del Este on tõlgituna Idapunkt, ning Uhhuduuri liikmeskonna ülipiiratud intellektikoefitsienti (isegi summaarset) arvestades tundus neile, et kõige otsem tee lääne suunas algab idast

- selles linnas on sündinud seni veel maailma kultuuri- ja üldajaloo annaalidesse kuldsete tähtedega mitte kantud (kindlasti juhtub see lähitulevikus, vastasel juhul kaotab ajaloo ülestähendamine igasuguse mõtte) inimene kodanikunimega Mario Raul Pizzolanti Pirez

- sel valikul puudus igasugune mõte nagu kogu Uhhuduuri- nimelisel nähtusel tervikuna ning tegemist on juhusega (nali!)

- mina tahtsin nii! Nagu ma tahtsin, et valgus saaks, ja vaadake – sai ju!

Jne, jne.

Nii et plaani alustada viiendat rattamatka just PdE-st polnud. Sest inimlikud plaanid on vaid jumala(te) lõbustamiseks.

Seega sündis ühel hetkel lihtsalt otsus – hea küll. Stardime 22. juunil Tallinnast ning alustame oma matka just nimelt PdE-st.

Väliselt võib ju tunduda, et Uhhuduuri matkaseltskond moodustab armastuse, sõpruse, vennalikkuse ja kõigi muude ilusate väärtuste homogeenseima kogumi, mis antud hetkel on teel (ratastega) ümber maailma, aga see on vaid pelk fassaad. Tegelikkus on kaugelt hullem, kui üle 40 aasta kestnud paarisuhtes.

See seletab järgmist dialoogi, mis leidis aset Uhhuduuri liikmete in corpore kokkusaamisel reaalses ruumis kusagil Tallinnas millalgi 2018. aasta künnisel.

„OK, mehed. Ainus, mis hetkel selge, on see, et käesolev aasta on meie elus pöördelise tähtsusega. Uhhuduur jätkab!“ avas grupijuht H kõiketeadvalt kokkuvõtva nendinguga koosoleku.

Saalist kostis hõre aplaus. H pööras pilgu kogenud poliitiku reipa naeratusega saatusekaaslaste poole.

„Kas on mõtteid?“

Talle vaatas vastu viis paari unistavaid, aga üpris mõttelagedaid silmi.

„Äkki täpsustaks, mis meil üldse plaanis. Et noh aeg ja teekonna plaan või nii,“ kostis seltskonnast.

„Ei noh, mis siin pikalt arutada. Alustame kusagilt Argentiinast ja kimame läbi Lõuna-Ameerika Peruusse välja. Ma ütlen jube lahedad kohad. Tõsi, Andidega saame ilgelt keppi. Kuna mõni siin talvel reisida ei saa ja mul on riigikogust puhkus suvel, siis paar kuud suvel. Mõni nädal sinna-tänna,“ pani grupijuht ette.

„Mis arvate?“

Kõik noogutasid mõtlikult õlleklaasi näperdades. Mart kobises miskit, et talle ei pruugi see aeg üldse sobida.

„Mis viga? Lolliks läksid või?“ ajas W silmad pärani. „See on ju pagan ma ei tea nagu soolokitarrita bändiga tuurile minek. Mis sul viga?“

„No isiklik- ja tööelu hetkel selline, et nagu ei klapi hästi 2,5 kuud ära olla,“ hakkas Mart vingerdama.

„Räägi täpsemalt, mees!“

„Juba rääkisin.“

„Midagi ei saanud aru.“

„Millest?“

„Miks sa ei saa?“

„Ma ju ütlesin, et aeg ei klapi mulle.“

„No jeebus, millal siis sulle sobib?“

„Ma ei tea täpselt.“

„Kuule, mis sul viga on?“

„Mitte midagi.“

Jne.

Kuni H sekkus: „OK. Alati on nii olnud, et mees teeb, mis mees peab ja tahab. Kui ei saa või ei taha, pole meie asi pindu peesse ajada. Las olla. Küsimus on selles, kust me alustame?“

„Punta del Estest!“ ütles W kohemaid.

„Aga miks mitte Rio de Janeirost või Buenos Airesest või hoopis Hoorni neemelt?“

„Sest minu väga-väga hea sõber ütles, et kui me tema sünnilinnast ei alusta, siis ta mulle enam tere ei ütle!“

„Assa, see on väga tõsine argument!“ noogutas grupijuht mõistvalt. Ülejäänud liikmed noogutasid kaasa.

„No mis seal siis ikka. Ühehäälselt otsustatud, et alustame Punta del Estest! Palume protokollida.“

Nii oli. Päriselt.

Punta del Este. Teretulnud! Mario, Sinu grafiti vä?

Bussijaama tuleb meile vastu Jorge, üks Mario isa töömeestest. Mõlkis kaubik näeb välja igati ehe ning sellesse mahtumine toob meelde kuulsusrikka džiibireisi Leh’st Amritsari 2007. aastal. Õnneks pääseme seekord 20 tunni asemel 20 minutiga. Jalad ei jõua veidrast isteasendist veel õieti äragi surra, kui me juba kõrghoonete vahel luksuslikult laiutava ühekordse elumaja ette keerame. Üks naabertornidest kuulub suisa Donald Trumpile endale. Punta del Este on kuurortlinn, kus tipphooajal elab sadu tuhandeid inimesi ja rannad on vaatamata külmale Atlandi hoovusele rahvast täis. Hooajavälisel ajal, nagu praegu, elab linnas väidetavalt vaid 8000 inimest ja tootemitena taevasse kõrguvad hotellid on inimtühjad. Mõnes hoitakse turunduslikel eesmärkidel tuled põlemas, kuid kummituslikud näevad nad välja sellegipoolest. Majakese näol on tegemist Mario isale kuuluva väljarenditava villaga, mille sisekujunduse põhjal võib eeldada, et kivistunud naeratusega inimesi on siin ööbinud üksjagu. Surf ja muretus käivad ikka käsikäes.

Jorge lahkub ja meie eest hoolitsemise võtavad üle Luis ja truu koer Brutus. Viimasega saame kohe jutule, kuid Luisiga on keelebarjääri tõttu keerulisem. Kehakeeles edasiantavad viisakusavaldused annavad siiski mõista, et oleme väga teretulnud ja meie eest kavatsetakse hästi hoolt kanda. Selles me ei kahtlegi.

Kuna on ikkagi jaanipäev, siis õhtul on plaan teha väike lõke.

Lõpuks pakime lahti ka oma jalgrattad. Taniil, kus lubatud toejalad ja Hannese lenksupikendused on? Ja kas see on see väike ja kompaktne fotoaparaat, mille Sa lubasid kaasa võtta? Jätsin seetõttu oma telefonigi koju! Kasti põhjast vaatab vastu tubli, nõukaaegse Zenidi mõõtu fotomölakas! Tagasi minema enam ei hakka, tuleb olukorraga leppida. Tean vaid, et vöö peal rippuvast vutlarist lihtsalt välja võetav fotokas on end eelmistel reisidel õigustanud. Sõidurütmi igasugune vääramine selleks, et kotist suurt aparaati otsida ja seda hiljem tagasi pakkida, on ette teada tüütu. Nii võib mõnigi unustamatu kaader vaid mälupildiks jääda. Enamik jäävad nagunii.

Hannes ja mina paneme oma ratastele alla maanteerehvid. Paksu liiva ja mudast maastikku pole esiotsa oodata, eks hiljem vahetab nagalisemate vastu tagasi, kui olud muutuvad.

Esimese sõidu teeme randa. Rattad liiguvad ilma kandamita nagu õlitatult. Reisieelseid trennikilomeetreid on kõigil traditsiooniliselt null, seega üle hulga aja taas sadulas istuda on päris värskendav.

Sama värskendavad on hall talvetaevas ning jõuliselt randa rulluvad vahused ja külmad lained. Mõte ookeanivoogudesse viskumisest, mis meid ees ootamas on, ei tekita kuigi suurt vaimustust. Teleseriaali järjepidevuse nimel tuleb meil see temp aga ikkagi ära teha. Lepime siiski kokku, et mitte täna.

Brasiillasest rännusell on viimase 6 kuuga oma rattaga juba 17 500 kilomeetrit sõitnud

Lõuna-Ameerika on lihasööjate kontinent. Juba teel siia nägime igal pool tossavaid grille. Parilla (hääldus vastavalt dialektile parijja vms). Erinevalt sellest, kuidas meie seda teeme, ei puutu siin liha tulega otse kokku. Luis, kes õhtust söögitegemist kureerib, tõmbab lihatükid leegist pea poole meetri kaugusele ja katsub kogu aeg käega, et kuumus liiga suur ei oleks. Kätt suudab ta liha kohal hoida pikalt. Meie kõhud on päris tühjad ja väljavaade millalgi lähitulevikus süüa saada, tundub hägune. Viisakate külalistena ei lähe me meistrit muidugi õpetama. Tunni möödudes hakkavad aga ribikondid vaikselt liha seest välja turritama ning lõhn muutub intensiivsemaks. Saame ilmselt veel tänase päeva numbri sees lõuad rasvaseks. Lisaks ribidele on hulk erinevaid verivorste, nii magusaid kui soolaseid. Taban end mõttelt, et pole see verivorst nii Eesti asi midagi, kui seni upsakalt arvanud olen. Siin leidub erinevaid variatsioone tootest, mida julgemad kodumaised toidutöösturid võiksid samuti katsetada. Verivorst karamelliga näiteks.

Luis on oma telefoni laadinud tõlkeäpi ja nüüd saame hoopis vabamalt suhelda. Tuleb vaid selge hääldusega torusse rääkida ja meeldiv naishääl tõlgib siis vastavalt kas hispaania keelt inglise keeleks või vastupidi. Saame kinnitust, et oleme väga teretulnud, et tal on selg haige ja et me üksinda öösel linna peale patseerima ei läheks. Luisi enda dialektist arusaamine osutub mõned korrad ka robotile ülejõukäivaks ning siis noogutame lihtsalt viisakalt.

Liha praadimise tule kõrvale teeme rattakastidest alternatiivse lõkke ning Wennas lööb välja tõeline eestlane – kui on jaanipäev ja lõke, siis eestlane hüppab ikka üle lõkke. Nii rõvedat sinikat ja nii strateegilises kohas sadulas istumist silmas pidades pole ma enne näinud. Läks tühised 43 aastat ja klassikaline jaanilollus sai ka tema poolt tehtud!

Öösel saame teada, et oleme norskama hakanud.