Читать книгу Tee teab – Ehh, Uhhuduur Lõuna-Ameerikas - Hannes Hanso - Страница 7

Buenos!

Et mitte olla nagu tiblad tankeriga Panama kanalis, tõstame oma rattakastid pagasikärudele püsti. Saab kiiremini liikuma ja põhjustame seeläbi ka hulga vähem pahameelt ning sinikaid. Eks on teisedki pikast lennust väsinud, ajavahe mängib oma rolli.

Taksojuhid pakuvad meile 100 dollari eest lahkelt küüti kesklinna. Tubli uhhuduurlane aga ennast niisama lihtsalt aidata ei lase ning kindlasti on olemas ka mingi päevinäinud alternatiivtransport. Saame kohe omal nahal tunda seda, et inglise keelega siin suurt midagi teha ei ole. Võtab tublisti energiat aru saamaks, et kõigepealt tuleb leida kiosk, kus müüakse ühistranspordi sõidukaarte, ja seejärel laste pulgakommi automaati meenutav, nätsupakist leitud kleepekaid täis kleebitud masin, mille abil neile kaartidele raha peale kanda. Kas 20 000 kohalikku raha on piisav? Kas see kõik ka kaardile laekus? Hulk vastuseta küsimusi.

Bussipeatuse leidmist pole liiga kergeks tehtud. Tuleb liikuda peaterminalist omajagu eemale. Teame siiski, et liin on nr 8 ja rattakastidega meid bussi ei lasta. See on taksojuhtide poolt edastatud info. Kuna tegemist on otseste konkurentidega, siis kogemusele toetudes me kõike puhta kullana ei võta. Jääb loota, et bussi number on õige.

Peatuses vaatavad kaasreisijad meid reservatsiooniga. Esmased kontaktid lõunaameeriklastega ongi pigem viisakalt jahedad. Ei ole pealetükkivat tähelepanu ning uudishimu on talitsetud. Erandiks muidugi taksojuhid, kuid nende pealetükkivus on osa ametist.

Kohalikud bussid ja veoautod on Euroopas ja USAs oma paremad päevad üle elanud ning siia pensionile saadetud. Ei imestaks, kui keskmine läbisõit küünib igal teisel masinal tublisti üle 1 000 000 kilomeetri. Sama lugu on meie bussiga. Paaril korral tuleb aidata ustel sulguda, muidu tundub enam-vähem toimivat.

Varahommikune idüll Buenos Airese linnaliini bussis nr 8

Lennujaam asub kesklinnast eemal ja lõpuks läheb meil kokku pea kaks tundi, enne kui jõuame Plaza del Mayole. Alguses saame bussis vabalt laiutada, kuid vahepeal tuleb ka kõht kõvasti sisse tõmmata. Õnneks sõidab südalinna peale meie veel vaid mõni inimene.

Südalinnas sõidetakse autoga, nii on nooblim. Silma torkab veel huvitav rassikooslus. Äärelinnas on reisijateks peaasjalikult lühemad ja jässakamad tumedapäised indiaanlased, kesklinna poole jõudes vahetub seltskond euroopalikuma väljanägemisega inimeste vastu.

Hannes leiab meile ägeda koloniaalstiilis hosteli, milles on klassikaline raudlift. Rattakastide kolmandale korrusele saamine on samasugune ülesanne nagu kitse, hundi ja heinakuhja paadiga üle jõe viimine – keegi valvab tänava peal, keegi saadab lifti rattakastidega üles ja keegi sõidab tühja liftiga alla. Pool tundi rõõmsat sagimist.

Kuna seekordse reisi ametlik alguspunkt on Punta del Este Uruguays, siis vaatamata suurele kiusatusele me rattaid lahti ei paki. Meid ootab ees veel hulk jalgratastest vaimustusse sattuvaid transpordiametnikke ja targem on hoida kogu kraam kilesse mässituna.

Kolumbialannast hotelliadministraator Mariana räägib meie rõõmuks inglise keelt ja on äärmiselt abivalmis. Tema abiga saame ostetud praami ja bussi kombopiletid Punta del Estesse, kokku 111 dollarit näo peale. Lisaks tellib ta ka järgmiseks hommikuks taksod sadamasse sõiduks. Juhime ta tähelepanu rattakastidele ning palume korduvalt taksofirmale meie reisimise eripära selgitada. Kinnitatakse, et kõik on arvesse võetud. Selge, bueno!

Töllerdame natuke linna peal. Saksamaa võidab viimase minuti väravast Rootsit 2 : 1.

Taniil: Vildakast maailmapildist

Ameerika. Valdavalt seostub meil selle sõnaga superriik Ameerika Ühendriigid. Veidi romantilisematel tüüpidel ehk ka tomahooki viibutavad punanahad ja nende kurb saatus. Ometi on see maailmajagu, mis hõlmab oluliselt rohkemat nii minevikus kui ka tänapäeval. Lõuna-Ameerika eri riikides tehti meile korduvalt selgeks, et tõelised ameeriklased elavad ikkagi sel mandril. USAd nimetatakse Ladina-Ameerikas täiesti ametlikult Põhja-Ameerika Ühendriikideks.

Kolumbuse-eelsesse ajalukku vaadates on tõepoolest nii, et suured asjad toimusid Ameerikas peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Ajaloolased on hinnanud kogu Ameerika elanike arvuks sel ajal umbes 40 miljonit inimest. Neist „indiaanlastest“ (ise eelistavad nad rangelt nimetada ennast põlisrahvaks) elas u 37 miljonit Mehhikos, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas (sh 6 miljonit asteekide impeeriumis, 5–10 miljonit maajade riikides, 11 miljonit tänase Brasiilia territooriumil ja 12 miljonit inkade impeeriumis). Põhja-Ameerikas elas sel perioodil vaid umbes 3 miljonit inimest.

See, mis järgnes „Ameerika avastamisega“ ehk Kolumbuse ja konkistadooride tulekuga, on üks võikamaid peatükke inimkonna ajaloos. Valgete kolonisaatorite ilge saamahimu, ohjeldamatu julmus ning kaasatoodud ja kohalike inimeste immuunsüsteemile tundmatud tõved viisid selleni, et vaid 150 aastat hiljem oli põliselanike arv üle nelja korra väiksem.

Hoolimata sellest, et meie jaoks on indiaanlase stereotüüp endiselt Põhja-Ameerika preeriaindiaanlane, elab suurem osa indiaanlasi tänaseni Ladina-Ameerikas ning mitmeski selle piirkonna riigis moodustavad nad elanikkonna enamuse. Hoolimata sajanditepikkusest genotsiidist räägivad nad tänini oma keeli ja hoiavad oma traditsioone. Maailm, hoia alt, indiaanlased veel tulevad!

24.06.18

Hommikul ootavad ukse ees kaks kingakarbisuurust väikekaubikut. Entusiastlikud taksojuhid kukuvad pisut näost ära, kui me oma varandusega alla laekume. Õnneks alluvad pakendid mõningasele deformatsioonile ning inimestel on samuti võime võtta päris kummalisi asendeid. Kõiki neid häid omadusi kokku pannes mahume siiski ära ning taksojuhil õnnestub mingi ime läbi ka käike vahetada. Linn on tühi, sadamasse jõuame poole tunniga.

Tolliametnike narkokoer jääb üht rattakasti liiga kauaks nuusutama ning see kästakse meil lahti võtta. Endalgi huvitav näha, mis siis kõik kaasa võetud sai. Põnevust liiga kauaks siiski ei jagu ja peni kaotab meie vastu igasuguse huvi. Seepeale küsib tollitöötaja veel, et kas me kavatseme neid rattaid müüma hakata. Ei, kindlasti mitte, plaan on sõita siit Peruusse. Intelligentse inimesena tajub ametnik, et tal pole mõtet oma aega pooletoobiste peale enam raisata ja meid lubatakse laeva.

Laev kannab uhkusega nime Paavst Franciscus ja pühaduse rõhutamiseks antakse meile kõigile jalga sinised kilesussid. Kiirust on alusel oma 40 sõlme ja sõit üle väina kestab napilt paar tundi. Pangakaardid töötavad, lahustuv kohv on olemas, telekast tuleb jalgpall. Esimese hooga võib reisiga rahule jääda.

Montevideo sadamas ootavad bussid, millega sõidame edasi Punta del Estesse. Peale saavad need, kellel on lilla kleeps. Kollase kleepsuga saab kuhugi mujale. Pead olema tähelepanelik. Bussis on wifi, parool on juhi selja taga kirjas. Kõvemad tegijad suudavad korraks isegi võrku ühenduda. Liikumise pealt levi aga kaob. Frustratsiooni leevendamiseks jagatakse kõigile toidupakid, kus on erinevaid snäkke ja pudel erksavärvilist limonaadi. Kõik ilusti ükshaaval ära pakitud, mis võimaldab ilma märkimisväärse vaevata suure hunniku prahti toota. Aknast Atlandi ookeani vaadates tekib paratamatult mõte, et kui palju sellest rämpsust, mis mu süles on, ühel hetkel sinna jõuab.

Muidu on esmamuljed Uruguayst igati positiivsed. Silma hakkab ka päris palju jalgrattureid.