Читать книгу Tee teab – Ehh, Uhhuduur Lõuna-Ameerikas - Hannes Hanso - Страница 6

On erakordselt tuuline suvepäev. Kohe jõuliselt, mitte niisama puhangutega. Selliseid päevi on augustis, mitte paar päeva enne jaanipäeva. Stiihia lisab reisieelsele meeleolule oma pitseri. Võib-olla on see märk meile, tuulepeadele, et räägiks nüüd korra omavahel ka, et kuhu läheme ja millised saavad kohale jõudes olema esimesed sammud? Nii vähese ettevalmistuse ja eelneva arupidamiseta pole me minu arust kunagi varem reisile läinud. Ei mäleta, et me pärast eelmist Aafrika reisi kuuekesi üldse kokkugi oleksime saanud. Külas käiakse ükshaaval või paari kaupa. Kui juba neli kambajõmmi ühel ajal ühes kohas viibivad, siis mõmisetakse tunnustavalt. Kirutakse Liivot, kes taas kusagil tundraavarustel järjekordset dokfilmi põdrasambla kirevast elust väntamas on, või maarahvast, kellel piisavalt tarkust oma nina kiirpöörlevasse linnaellu mitte toppida. Kuid sellele vaatamata on roheline kaubik jalgrattakastidega õigel ajal lennujaamas, teelesaatjadki kohal, ja ükshaaval tilguvad ootesaali ka reisikaaslased. Lehvitajate hulk on sel korral küll tagasihoidlikum kui varem, kuid seda rohkem jääb aega neile, kes kohal, ka midagi päriselt öelda. Ilmselt vanusega lisanduv elementaartarkus on eelistada kvaliteeti kvantiteedile.

Juba heaks traditsiooniks saanud pilt lahkumisest Tallinna lennujaamas

Wend on lasknud endale valmistada uued lõheroosad saapad. Kätte sai ta need alles lennujaamas. Julge käik, arvestades seda, mis meid ees ootamas on. Mina jään truuks oma 2007. aasta saabastele, millega juba 13 000 kilomeetrit ära vändatud. Piisavalt sisse kantud, ei pea hõõrumise pärast muretsema. Olenemata õhutemperatuurist sõidan alati saabastega – hea liiga lähedale tikkuvaid taksosid eemale lükata. Taniil lõi kunagi Nepalis plähvidega sõites suure varba niimoodi vastu kivi, et lahti tulnud küüne pidime näpitsatega küljest ära tõmbama. (Lugejate õlaraputus ja õudusjudinad on siinkohal asjakohased.) Rohkem pole sarnaseid kogemusi vaja, tundub, et kõik on sellest aru saanud.

Kiidan siinkohal Tallinna lennujaama check-inʼi töötajate leidlikkust. Nimelt on meil üks rattakast 100 grammi ülekaalus. Selle asemel, et midagi väärtuslikku maha jätta, soovitab kaunis daam meil hoopis rattakasti küljest vajalikus kaalus papitüki ära rebida. Puhas kastist väljaspool mõtlemise näide! Üldjuhul oleme oma reisidel täheldanud seda, et eksisteerivad kaks olendiliiki, kes a priori vihkavad jalgrattureid – need on koerad ja lennujaama check-inʼi personal. Viimaste puhul kehtib justkui kirjutamata seadus – sa võid ju suure kastiga reisida, kuid kui saadakse teada, et selles kastis on jalgratas, lähevad asjad kohe keeruliseks. Välja ilmuvad erinevad lennundusreeglid ja eelneva eel-, üle- ja ümberbroneerimiskohustused ning muud põhjendused, miks sind oma varandusega lennukile mitte lasta. Saad valida, kas minna närvi või mitte. Järgmine kord saadame rattad kullerfirmaga ette ära ja reisime neile järele nagu džentelmenid.

Enamik seltskonnast on mõtetega juba seiklustes, mõnda hoiavad kinni veel viimased pakilised asjatoimetused

Hommikul käisime Hannese ja Mardiga Vikerraadios Arp Müllerile intervjuud andmas. Tuli jutuks ka meie füüsiline ettevalmistus tulevaseks reisiks. Hea, et see läheb eetrisse alles siis, kui meie oleme juba lennukis. Vastasel juhul seisaksid meie perearstid, käed risti rinnal, turvakontrolli väravas ning ei laseks meid kusagile. Lisaks küsis Arp, mis on meie ootused ja kartused? Ootame ikka toredat reisi, mis muud. Seal kandis tuleb ilmselt olla tähelepanelik väiksekaliibrilise, kuid tüütu varavastase kuritegevuse osas. Kanna kaasas asju ja raha selles mahus, millest oled valmis ilma jääma. Niisama reisides on seda tarkust muidugi lihtsam rakendada, meil on aga kaamerad ja kõvakettad. Eks jaotame need siis kamba vahel ära.

Raadiomajast läks Hannes koju asju pakkima ja tegi seda elegantse asjalikkusega.

Tallinna lennujaamas avatakse meile ilusa žestina enne väljalendu VIP-loungeʼi uksed. Meeleolu on ülev ja jutud lähevad valjemaks.

EasyJet ja Norwegian ei ole omavahel suured sõbrad, sestap peame Londonis oma pagasi välja võtma ning uue lennu peale registreerima. Tiibeti koerad on siinsete lennujaama töötajatega võrreldes hale vari ning esimest korda saan katsetada oma zen-seisundi hetketaset. Veel peab vastu. Meelerahu säilitamine harjumuspärastes tingimustes on suht lihtne, pahatahtlikuna näiva jäikuse vastu astumiseks on vaja aga juba edasijõudnute taset. Lahendusele orienteeritus on voorus. Need konkreetsed britid ilmselt puudusid instrueerimisloengult, kui neist asjust räägiti. Meie suureks õnneks pole BREXIT veel jõustunud ning kehtib rahvaste vaba liikumine. Pingestuma kippuvat olukorda saabub lahendama nõukaaegsest multifilmist Karupoeg Puhhi meenutav poolakast ülemus Malek. Tema sõnum on lihtne – ärge muretsege, ajame asja korda!

Tiibeti koerad saavad kurjuse edetabeli esikoha tagasi ja asjad hakkavadki liikuma. Leitakse sobivad kärud, leitakse suuremad pagasilindid ja ka suuremad turvakontrolliseadmed, millesse meie kastid millimeetri täpsusega ära mahuvad. Kiitus Hawaii Expressile, kes me rattad ära pakkis – mehed teavad, mis on silmamõõt!

Ja muidugi Dziękuję Polsce!

Seiklused Londonis sellega muidugi veel ei lõpe. Lennujaam on suur ja töö toimub sektsioonides. Olles võtnud kaasa „Tiibeti raamatu elust ja surmast“, köidab see mind sedavõrd, et irdun mõneks ajaks muust seltskonnast ja sean end väljalennu värava lähedale istuma. Rahvast koguneb ja ühel hetkel alustatakse juba lennukisse minekuga. Ülejäänud uhhuduurlasi pole veel kusagil näha. Siiski hakkab peagi üle rahvamassi paistma teises rütmis liikumist ja kohale nad saabuvadki. Eemalt on märgata teatavat peataolekut ning ühtäkki jookseb Wend tuldud teed tagasi, lõheroosad tallad välkumas. Olen pisut eemal ega kuule, milles küsimus, kuid saan aru, et ega minu teadmisel või osalusel suurt mõju olukorra lahendamisel ei pruugi olla. Seega võtan stoilise kõrvaltvaataja rolli. Taas elust enesest õpitud kogemus hinnata oma vajalikkuse vajalikkust vastavalt olukorrale. Ka uudishimust olen õppinud võitu saama. Liiga palju infot on koormaks.

Pool lennukit on juba mõnusalt inimesi täis istutatud, kuid Wenda pole veel kusagil näha. No eks kohtume siis Buenos Aireses mõni päev hiljem, mis ikka. Lõpuks ta siiski saabub, võidukal ilmel ning meie kullakallis filmimaterjali kopeerimiseks kaasavõetud sülearvuti koos kotiga üle õla. Taniil, kes selle eest vastutama pandi, oli teise kuhugi mõnusalt maha unustanud. Hea, et pommirühm seda juba lõhkamisele ei olnud viinud.

Olgu arvutiga kuidas on, peamine, et maha ei jäänud Aafrika reisist tuttav kleepuv iirisevedelik. Seda saab nüüd Liivo suureks rõõmuks kitsal istmereal mõnusalt igale poole tilgutada. Intensiivselt lõhnav stjuardess käib küll kullipilguga jahtimas, et mis värk toimub, kuid kogemused maksavad ka midagi.

Pikk lend, hea toit, röökivad väikelapsed. Viimaste osas tunned siirast kergendust, et täna on nad kellegi teise probleem. 13 tundi hiljem maandume Argentiina pealinnas. On 23. juuni karge hommik, sooja 7 °C.