Читать книгу Õpime suusatama - Hans Gross - Страница 5

ÕPPIMISEKS/ÕPETAMISEKS VAJALIKUD TINGIMUSED

Vähe on alasid, mis niivõrd sõltuvad ilmastikust, isegi kui lumi on maas, on oluline osa õhu temperatuuril, niiskusel ja tuultel. Hooaja alguses ja algajaid on soovitatav õpetada talviselt „sooja” ja ilusa ilmaga (maksimaalselt kuni –15° C), seejuures peaks arvestama nii niiskuse kui tuule tugevusega. Tugeva tuule ja suure õhuniiskuse korral on külmakraadid tunduvalt halvemini talutavad. Kui võimalik, tuleks leida tuulevaikne koht. Tuult, mille kiirus on alla 2 m/s, loetakse nõrgaks tuuleks, tuul kiirusega 2–6 m/s on keskmise tugevusega tuul ja tuult üle 6 m/s loetakse tugevaks tuuleks. Parimaks ilmaks peetakse tuulevaikset, kuiva ja päikesepaistelist ilma, kus õhutemperatuur jääb –3 kuni –12 kraadi vahele. Eriti tuleks seda jälgida laste puhul. Tähelepanu tuleks pöörata nii riietuse kui varustuse valikule.

Peale selle on väga oluline sobiva õppepaiga leidmine ja selle ettevalmistamine. Tänapäeva tehnika võimaldab väga kiiresti teha kvaliteetseid õppeväljakuid ja -nõlvakuid, kuid neid on võimalik ette valmistada ka suusatajate endi abil. Eraldi õppepaigad peavad olema nii mäesõiduelementide kui sõidu- ja tõusuviiside õppimiseks.

Õppenõlva valik ja ettevalmistamine

Õppenõlva valikul tuleb arvestada suusatajate oskustega. Mäesõidu elementide õppimise ajal ei tohi kogu tähelepanu minna ainult tasakaalu säilitamisele. Seetõttu tuleb valida kõigile jõukohane nõlv. Silmas tuleb pidada nõlva pikkust (soovitatav 15–20 m), kallakut (soovitatav kalle 15–25 kraadi) ja selle iseärasusi, ebatasasusi ja kaitstust tuulte eest. Samas eeldavad erinevad elemendid erinevaid kallakuid, nii näiteks eeldab kõrgasendi õppimine lauget nõlva, aga paralleelpööre juba tunduvalt järsemat nõlva. Ideaalne oleks, kui nõlvakuid oleks mitu – erinevate kallakute, pikkuste ja reljeefidega. See võimaldaks õpetada erinevaid mäesõiduelemente ja tõusuviise reljeefil, mis on vastava elemendi kasutamiseks kõige kohasem ning arvestada suusatajate võimetega – vilunud suusatajad peaksid harjutama järsematel nõlvadel kui algajad.

Kui on olemas rajamasinad, on nõlva ettevalmistamine väga lihtne, kui ei ole, siis toimub õppenõlva ettevalmistamine suusatajate abil. Kõigepealt trambitakse lumi kinni, kasutades selleks treppsammu, kusjuures iga suusataja trambib rivis oma lõiku ja järgmise suusataja suusaninad on eelmise suusakandade juures (trambitud lumme ei tohi jääda vahesid). Treppsammuga liigutakse nii üles kui alla senikaua, kuni nõlval on lumi piisavalt kinni tambitud. Trampimata ei tohiks jätta ka nõlvaalust osa, et vähendada kukkumise ohtu mäe all. Seejärel laskutakse mäest otse alla, umbes meetriste vahedega, igaüks omal rajal. Ohutuse tagamiseks ja vigastuste vältimiseks liigutakse mäest üles kahelt poolt – õppenõlva külgedelt, et laskujatele mitte ette jääda.

Õppeväljaku valik ja ettevalmistamine

Sõiduviiside õpetamiseks/õppimiseks on vaja leida avar, võimalikult tasane ja lauge maastik. Jällegi tuleks võimaluse korral valida tuulte eest kaitstud koht, näiteks metsalagendik või majadevaheline väljak. Kõigepealt sõidetakse sisse paralleelsed rajad, mille vahekaugus on umbes meeter (võib hargneda käte laiuselt). Igal suusatajal on oma rada. Seejärel sõidetakse tagasi, üks suusk ühes suusajäljes, teine kepirajal – nii sõidetakse sisse üks suusakepirada. Samamoodi valmistatakse ette ka teine kepirada. Pärast otseradade sisse ajamist võiks sisse sõita ka ringrajad, mis tehakse ümber otseradade. Neid võiks olla kaks, üks kiirematele ja teine aeglasematele sõitjatele, nende vahe võiks olla umbes 5 m. Ka õpetaja peab enda jaoks ette valmistama oma raja, mis on risti teiste radadega, et ta saaks vastavalt nõuetele harjutusi ja sõiduviise ette näidata (ettenäitamine toimub ca 10–12 m kauguselt viirust, küljega õpilaste poole).