Читать книгу Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris - Heilika Pikkov - Страница 11

10. august 2010

Me ei ole filmimist alustanud, sest oleme oodanud kohtumist iguumenjaga. Enne temalt õnnistuse saamist ei tohi kloostris omal käel ühtegi tegevust ette võtta. Alluvussuhted ja hierarhia on siin rangelt paigas. Iguumenja esindab kloostris absoluutset võimu. Tema on A ja O, algus ja ots. Ainult tema saab öelda, mida ja kui palju meil on lubatud filmida. Ta muidugi teab, et oleme saabunud. Käisime juba eile audientsi küsimas, kuid siis saadeti meid viisakalt tagasi. Iguumenja maja asub kloostrikompleksi keskel, otse peakiriku kõrval, ja kuigi maja ukse ees on sõbralik jalamatt kirjaga Welcome!^[1.], pole tema juurde pääsemine üldse nii lihtne. Tal on kaks abilist, araablannad õde Mastridia ja ema Anastassia, kes avavad ukse ja teevad esimese valiku, kas üldse teavitada iguumenjat külalisest või mitte. Palju oleneb sellest, kas on õige hetk. Kui iguumenja puhkab või sööb või ei tunne end hästi, siis pole lootustki. Ka täna on iguumenjal parajasti lõuna pooleli, aga kuna meiega on kaasas ema Ksenia, kellel on peanunnaga lähedane läbisaamine, ei saadeta meid ära, vaid palutakse oodata. Ema Ksenia kasutab seda hetke, et meile õpetada, kuidas peanunnalt õnnistust küsida. Käed tuleb panna, peopesad ülespidi, kokku, sirutada iguumenja poole ja öelda: „Blagoslovite