Читать книгу Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris - Heilika Pikkov - Страница 6

Olin 28aastane, kui hakkasin tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast, kel seljataga elu, mille igast episoodist saaks kokku panna omaette filmi. Pidasin filmitegemise ajal päevikut, et kirjutada raamat, millesarnast ise olen alati tahtnud lugeda. Ühte pikalt laagerdunud dokumentaalfilmi jõuab vaid imeväike osa kogu filmitud materjalist ja see, kuidas filmitegija on uuritavale inimesele või teemale lähedale pääsenud, on tavaliselt hästi hoitud saladus. Vaatajani jõuab üksnes kogu protsessi essents. Mida filmitegija selle kätte saamiseks läbi elas ja kuidas muutis see tema enda elu, jääb teadmata. Kindel on aga, et iga dokumentaalfilmi tegelased muudavad filmitegijat sama palju, kui filmitegija muudab nende elu. Kui selles sümbioosis sünnib midagi sügavat, siis on seda ekraanilt tunda ja see omakorda muudab filmi vaatajat.

Kirjutasin seda raamatut pikkade pausidega neli aastat. Praegu ei ole ma enam päris seesama inimene kes siis, kui alustasin, kuid ma ei hakanud meelega alguspeatükke ümber tegema. Raamatu lugu kulgeb lineaarselt ja on leidnud oma lõpliku vormi nüüd, kui filmi valmimisest on möödas aasta. Mõned ajahüpped minevikku on seotud sellega, et olen varem Iisraelis pikemalt elanud. Tegin ülikooli lõpetamise järel vabatahtlikku tööd ühes sealses väikeses telejaamas. Nii et Iisraelis kohanemise lahingu olen ma juba ammu maha pidanud. Filmi tegemiseks tuli astuda järgmine samm – ületada ennast niivõrd, et võõral maal ja üksinda oma unistus teoks teha. On palju küsimusi ja vähe vastuseid. Aga vastused, mis on, on kaalukad.

Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Ja intensiivne. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus eri religioonid eksisteeriksid nõnda risti-rästi läbipõimu­nuna üksteise kõrval ja kuhu inimesed saabuksid nii suurte ootuste ja lootustega. Jeruusalemm on unenäoline – tihti pole võimalik aru saada, kas asjad juhtuvad unes või ilmsi. Ini­mesed ei tule ja ei lähe, vaid lihtsalt ilmuvad ja kaovad. Minevik lõikub teravalt olevikuga. Viise, kuidas Jeruusa­lemma ko­geda, on lõpmatu hulk. Mina elasin peamiselt Ida-Jeruu­salemmas, kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Pa­lestiina aladel. See määrab ka minu loo fookuse. Esiplaanil on pühas linnas elavad kristlased ja nende moslemitest naabrid.

Minult on palju küsitud, kas ma teen läbi samasugust tee­konda nagu minu filmi „Õlimäe õied” peategelane ema Ksenia? Mõnes mõttes jah. Ma kasvatan endas usku. Teisest küljest aga üldse mitte. Mul on pere ja lähedased, kes on minu kõige kallim varandus.

Kuidas ma kohtusin ema Kseniaga? See juhtus nii, et ühel päeval saabus minu mobiilile sõnum tundmatult numbrilt, kus oli kirjas: „Ema Ksenia on praegu Eestis. Mine ja saa temaga kokku.” Ma ei tea siiani, kes selle sõnumi saatis, aga ma aiman, et meil on üks ühine tuttav – Looja ise.

Tallinn,

august 2014