Читать книгу Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris - Heilika Pikkov - Страница 7

2. juuli 2010

„Heilika?”

„Jah?”

„Ema Ksenia siin. Kas sa võiksid mulle kloostrisse kõne tagasi võtta?”

Valin kloostri lauatelefoni numbri. Kinni. Imelik... jälle kinni. Ootan natuke. Süda taob. Ma olen kaua seda kõnet ooda­nud. Proovin veel. Lõpuks kostab teiselt poolt tuttav „tere”.

„Meil ei olnud siin nädal aega telefoni, sellepärast nüüd helisebki vahetpidamata. Vargad kaevasid vasest kaabli välja ja viisid minema,” seletab ema Ksenia kiirelt.

Mulle meenuvad ema Ksenia räägitud lood sellest, kuidas neile pidevalt sisse murtakse. Kloostri hoonete ümber on nelja meetri kõrgune raudbetoonaed ja selle küljes veel okastraat, aga majade uksed peavad alati lukus olema, sest ümbrus­konnas elavad araabia poisikesed kipuvad ringi luusima ja nunnade asju varastama. Ükskord olevat juhtunud isegi selline kriminaalne lugu, et röövlid murdsid sisse kloostri peanunna majja ja seejärel murdsid raha väljapressimiseks tema sõrmeluu. Sellest lahendamata topeltmurdmise juhtumist alates on peanunna maja katusel öösiti kuri koer.

„Igal juhul, tahtsin öelda, et sina ja Astrida olete augustikuus Õlimäele oodatud. Katsuge oma tulek sättida nii, et selle aja sisse jääks 19. august. See on üks eriline päev – õed sõidavad koos Tabori mäele, Jeesuse kirgastumise paika. Sa tead seda lugu, eks? Pärast öist palveteenistust minnakse hommikul Kinnereti järve äärde Galileas. See on ainus kord terve aasta jooksul, kui õed lähevad ujuma!”

„Täisriietuses muidugi,” jõuab ema Ksenia veel öelda, enne kui kõne katkeb.

Tabori mägi... Tabori mägi! See ei ole ju lihtsalt üks tavaline mägi. See on mägi, kus olen veetnud oma elu kõige külmema öö. Aga sellest juba hiljem. Huvitav, mis riideid mina peaksin kandma, kui ma õdedega koos ujuma tahan minna?