Читать книгу Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris - Heilika Pikkov - Страница 8

24. juuli 2010

Oleme minu vanaisa Heino 85. sünnipäeval vanavanemate kodus Viljandimaal Tustis. Kutsusin Astrida kaasa, et testida Iisraeli võtete jaoks üht videokaamerat koos fotooptikaga. Nii olevat videos võimalik saavutada filmilindile omane sügavusteravus. Muidugi oleksime võinud seda testi teha ka ükskõik millisel teisel päeval, aga mis võiks olla parem koht proovivõtteks kui sünnipäevapidu minu suure ja segase suguvõsa seltsis! Kogu tunnete skaala on siin esindatud. Juba mitu viimast aastat kõiguvad vanaisa sünnipäevad rõõmu ja magusnukra härduse piiril. Nii kõrges eas inimese puhul pole kunagi teada, kas saame ka tema järgmist sünnipäeva koos tähistada. Mõtlen ema Ksenia peale. Ta on praegu 82aastane. Sama põlvkond minu vanaisade-vanaemadega. Kui erinev on aga tema saatus nende omast! Ema Ksenia lahkus Eestist 16aastasena. Nutika ja keeleoskaja tüdrukuna võeti ta sõja ajal tõlgina tööle Saksa salapolitseisse. Ta käis sakslastega kaasas haarangutel ja püüdis Aegviidu metsades Vene parašütiste. Kui Nõukogude väed hakkasid taas Eesti piirile lähenema, aitasid sakslased neiul läände põgeneda. Venelased ei oleks talle armu andnud. Minu mõlemad vanaisad, kes olid astunud Saksa sõjaväkke, läksid samal ajal rindele ja kaotasid sõja. Nad käisid läbi Vene vangilaagrid ja sunnitöö. Jäid ellu. Pika ringiga jõudsid aastate pärast koju tagasi. Abiellusid, said lapsed, hoidsid madalat profiili ja ajasid juured uuesti alla. Ema Ksenia elu kulges läbi Saksamaa Austraaliasse. Eestit sai ta uuesti külastada alles seitsmekümnendate aastate lõpus. Ega ta sellepärast tegelikult õnnetu ei olnud. Ta oli juba lapsena Eestist ära tahtnud. Ta tahtis maailma näha. Nüüd ei ole ema Ksenial peale poolvenna ja paari sugulase enam Eestis kedagi järel. Ja ta ei tähista oma sünnipäeva. Kloostris pole sünnipäevadel mingit tähtsust.

Minu salamõte Astridat vanaisa sünnipäevale kaasa kutsudes oli, et saame selle jooksul ehk rohkem üksteisest teada. Kahe nädala pärast läheme koos reisile, mis nõuab usalduslikku läbisaamist, aga oleme siiani kohtunud vaid paar korda. Tegelikult olin ma juba vaikselt valmistunud selleks, et pean filmimist Iisraelis üksi alustama. Peamine võttepaik on ju nunna­klooster, kuhu ma oma tavapäraseid meeskolleege-filmitegijaid kaasa võtta ei saa, naisfilmitegijate hulgas aga lihtsalt ei tundunud olevat kedagi õiget. Esialgu otsisin naist, kes salvestaks võttel heli, sest operaatoritööga saan ka ise hakkama. Selgus, et sellist inimest polegi Eestis kusagilt võtta. On küll mitmeid naishelirežissööre, kes töötavad stuudios, aga keegi pole spetsialiseerunud võtteplatsil heli salvestamisele. Milline täitmata nišš! Siis otsustasin, et püüan heli ise võtta ja otsin pigem enda kõrvale naisoperaatorit. Kui kohtusin Astridaga, ütles mu sisetunne kohe, et tema võiks sobida. Astrida on lätlane. Ta tuli Balti filmi- ja meediakooli magistri­õppesse end täiendama ning otsustas pärast kooli lõpetamist Eestisse jäädagi. Tallinnas tunneb ta end nüüd juba kodu­semalt kui Riias. Astrida reserveeritud olek klapib hästi keskkonnaga, kuhu me suundume. Hea on ka see, et ta räägib ladusalt vene keelt. Ema Ksenia elab vene õigeusu kloostris. Inglise keelt oskavad seal vähesed ja minu vene keel on üsna nõrk.

Kui oleme maale vanaisa sünnipäevale jõudnud, suunatakse meid Astridaga kohe köögitoimkonda juurvilju lõikuma. Astridale teeb nalja see, et minu sugulased on puhastverd mulgid. Läti keeles on mulgid ju lollikesed. Kurgi, porgandi ja paprika tükeldamise kõrval saan teada, et enne filmiõpinguid tegeles Astrida põhiliselt viiulimänguga ja luuletuste kirjutamisega. Ühel hetkel tegi ta oma elus kardinaalse pöörde ja otsustas saada filmioperaatoriks. See on naisterahva kohta pigem ebatavaline valik. Astrida, kes on kasvult väike ja käib alati, kui võimalik, seeliku ning kontskingadega, pidi harjuma teksaste kandmisega, sest seelikuga operaatorit ei võta lihtsalt keegi tõsiselt. Sulev Keedus, režissöör, kellele olen alati aukartusega alt üles vaadanud (juba seetõttu, et ta on väga pikk mees!), ütles ka mulle ükskord, et minul on kindlasti keerulisem filme teha kui mõnel meesterahval. Seda kuuldes tärkas minus loomulikult kohe võitlev feminist, aga kui päris aus olla, siis on ka mulle alati rohkem meeldinud töötada koos meestega. Nii et ma ise kannan endas neidsamu eelarvamusi. Keeduse jaoks on põhjus tähelepanus – naised on emotsionaalsemad ja vajavad rohkem tähelepanu. See tekitab võttel ebamugavust. Meeskolleegidega tunneb ta end vabamalt. Nii lihtne see ongi. Ei ole seal mingit vastassugupoole diskrimineerimist. Aga mis on minu vabandus?

Just täna on siin Tustis suve kõige kuivem ja palavam päev. See pole muidugi võrreldav kuumusega, mis ootab meid Iisraelis. Juuli ja august on seal kõige hullemad, temperatuur võib vabalt hüpata üle 40 kraadi. Päevaajal on peaaegu võimatu väljas olla, inimesed liiguvad kiirelt ühest konditsioneeriga ruumist teise. Või siis konditsioneeriga ruumist oma konditsioneeriga autosse ja siis järgmisse konditsioneeriga ruumi. Kloostris konditsioneere ei ole. Ainult paksude kiviseintega kirik ja söögisaal on jahedamad. Õnneks läheb päike looja üsna vara, seitsme ja kaheksa vahel. Suur punetav tulekera vajub silmapiiri taha. Selle vaatepildi nimel võib Iisraeli päikesele kõik andeks anda.

Eesti päike ei ole kunagi nii intensiivne. Kuigi täna on teisiti. Täna on ta otsustanud loojuda sama muljetavaldavalt nagu Iisraeli päike. Enamik sünnipäevakülalisi on juba koju läinud. Suured tundepuhangud on seljataga, nõud pestud ja lauad koristatud. Istun oma vanaema ja vanaisaga maja taga põlluserval. Räägin neile, et hakkan tegema filmi vanast nunnast. Vanaema vaatab mõtlikult oma suurt kartulipõldu, mille ümber keerles varem kogu tema elu ja mis nüüd on rohtu kasvanud.

„Mina usun loodusesse. Tänu loodusele olen ma üldse ellu jäänud,” ütleb vanaema.

Minu maavanaema ja -vanaisa pole kunagi kirikus käinud. Ometi on neil sisimas väga tugev usk. Usk, mis on läbi imbunud raskest tööst ja tänutundest, et alati on olnud oma põllu toit käepärast.

„Ütle, Heilika, milleks on vaja seda hullumeelset Jumala kummardamist? Miks peab inimene kirikus käima?” küsib vanaema mulle nõutult otsa vaadates.

Ma ei oska vastata. Õigemini, ma tean, et vastus on kusagil minu sees olemas, aga ma ei oska seda veel sõnastada.