Читать книгу Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua - Heinz Valk - Страница 11

Oli pühapäeva hommik, mida kinnitab asjaolu, et kodus viibisid nii isa kui ka koolipoisist vend Leo.

Öösel oli möllanud kõva torm, kogu meie rohuaed nõretas veest, ja mulle pandi kingade otsa kummibotikud, mis käisid kederluu kohalt trukiga kinni. Aias nägin üllatusega, et elektritraadid, mis pidanuks olema ülal postide küljes, vedelevad märja rohu sees maas. Sain aru, et tegu on selge korralagedusega, mida ema sugugi ei salliks, ja otsustasin asja joonde ajada. Astusin juhtmete juurde ja rabasin need pihku ning tundsin, et mingi imelik jõud raputab mu keha. Taipasin, et see tuleb juhtmetest, ja tahtsin need maha visata, kuid käed ei kuuletunud mu tahtele. Asi tundus hirmuäratav ja ma pistsin täiest kõrist röökima. Esimesena reageeris Leo, kes sööstis õue ja rapsas mind juhtmetest lahti. Siis olid juba õues ka isa ja ema. Isa viis mu kähku tuppa, kus mulle anti suhkruvett ja pandi voodisse lamama. Ei mäleta, kas oli pihkudes ka põletushaavu või kehas muid komplikatsioone. Olin neljane ja mälu seetõttu katkendlik.

Oletan, et pääsesin halvemast tänu botikutele, ja võib-olla oli toonane elekter ka madalama pingega.

Teine lugu. Sain viiendaks sünnipäevaks 1941. aasta kevadel kolmerattalise jalgratta. See oli nii imeline riist, et õhtul, kui magama läksin, pidi ta seisma mu voodi kõrval, et saaksin leistange peos hoides õnnelikult magama jääda.

Kärsitusega ootasin maa tahenemist, et minna naabrilaste kadestavate pilkude alla uhkeldama. Ja siis see päev tuli. Meie maja ja kõrval asuva kaupluse vahelisel platsil oli küngas, kus lapsed armastasid hullata ja talvel käisid kelgutamas. Lükkasin ratta künka otsa ja sööstsin pikemalt mõtlemata kaldast alla. Kiirus ületas aga nii minu algajalikud võimed kui ka ratta tehnilise suutlikkuse. Vändad hakkasid meeletult keerlema, mu jalad kaotasid toe ning me tegime mäest alla suurejoonelise kukerpalli. Marraskil ja mullaga määrdunud põlvede, käte ja põskedega lükkasin oma uhke sõiduriista koduaeda ning tormasin tuppa tönnima. Mu mehelik au ja uhkus olid saanud tõsise hingekriimu.

Sama aasta sügisel langes ratas koduga koos hävituspataljonlaste ohvriks. See oli mu elu esimene ja viimane jalgratas. Poisieas, kui ratas oleks võinud mulle eriti rõõmu pakkuda, oli meie pere liiga vaene niisugusteks kulutusteks. Tudengipõlves kerkisid esiplaanile teised huvid, ja hiljem piirdusin vaid oma lastele jalgrataste ostmisega, mis aga kõik ära varastati. Nõnda võingi tõdeda, et selle sõiduriistaga pole mul õnne olnud.