Читать книгу Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua - Heinz Valk - Страница 6

Ta oli pikk, sale ja elegantne härrasmees, kelle uhke päevapilt minu toa seinal ei reeda millegagi, et tegu on Auküla algkoolis vaid neli talve käinud kingsepaga. Pigem võiks fotol jäädvustatud kikilipsustatud isandat pidada edukaks poliitikuks, diplomaadiks või teatridirektoriks. Ent selline oligi see 19. sajandi lõpul sündinud eestlaste põlvkond, kes ühe ropsuga sai külamatsidest eurooplasteks. (Isa sündis 1892.)

Nagu enamikku isa õdesid-vendi, ei võlunud ka teda talutöö ja higine selg ning kiiresti sai temast Rakveres tunnustatud kingseppmeister, kelle spetsialiteediks olid daamide peokingad. Ent vaevalt oli isa saanud oma ametis hoo sisse, kui tal tuli jätta Rakvere klaaripõselised neiud leinama ning minna keisri, usu ja isamaa eest sakslaste vastu sõdima.

Ka selles ametis 242. Maloarhangelski polgu koosseisus omandas isa vajalikud oskused nii kiiresti ja nii edukalt, et õige pea ülendati ta lipnikuks. Kuid siis tegid Vene kindralid raske strateegilise prohmaka. Masuuria soistesse võserikesse sissepiiratuna sai isa saatuseks oodata vööni veega täidetud kaevikutes kuulsusetut lõppu. Ta siiski pääses. Langes keiser Wilhelmi välihallide kätte. Edasises asjade käigus sai määravaks tema Baltikumi põllumehe päritolu. See viis ta vangilaagris virelemise asemel sulaseks ühte suurtallu Preisimaal, kus külad olid tööjõulistest meestest tühjad.

Eestiga võrreldes oli Preisimaa töökorraldus tunduvalt rohkem arenenud ja spetsialiseerumisega oli jõutud nii kaugele, et iga käsitööline oskas vaid oma kätteõpitud ametit. Isale Aukülas õpetatud mitmesugused oskused osutusid Preisi külas uskumatuks imeks. Selgus, et sõjaväljale saadetud sadulseppade, korstnapühkijate, hobuserautajate, puuseppade, katusetegijate ja paljude teiste igavärki meistrite tööd suudab üksinda ära teha see kaugest Balti provintsist pärit kondine ja sõnaaher blond noormees. Hoobilt sai isast oma isanda pere täieõiguslik liige, keda söögikordadel pandi peremehe kõrvale istuma. Adjöö, sulaseelu!

Isa 1925. aastal.

Nii nuumas isa end neli aastat.

Kuid see pole kaugeltki kõik. Loo rosin alles tuleb.

“Armas Aleksander! Nagu sa tead, pole Jumal minu truud Elisabethi ja mind järeltulijatega õnnistanud. Varsti oleme talupidamiseks vanad ja meil oli hinges suur mure, mis meie ilusast kodutalust edaspidi saab, kui nüüd otsekui Issanda kingitusena sattusid meie juurde sina. Me oleme tähele pannud, et sa oled üks lõpmata aus, tubli, töökas mees, ning seetõttu otsustasime sinust teha meie talu pärija. Võta need põllud, hobused ja muud lojused, aidad ning tallid ja hakka talitama täieõigusliku peremehena, et me võiksime Elisabethiga kord, süda rahul, taevaisa juurde minna, teades, et õige mees talitab meie kallis talus. Täida meie palvet, armas Aleksander, me oleksime sulle selle eest väga tänulikud!”

Ma ei tea, kui kaua isa selle üleva pöördumise järel aru pidas. Arvan, et tema siseheitlused polnud kerged. Eks olnud see ju ühele Rakvere kingsepale muinasjutuliseks õnnesületäieks – pigitraadi sikutamise asemel istuda Preisimaa suurtalu käskija troonil, nahkpüksid ümber saledate kintsude, suitsuvorstirõngas ja kivikeraamikast õlle-schoppen laual, ning lugeda kokku hõbedasi riigimarkasid, millele valgetelt vuntsidelt tilgub Saksa pilsneri vahtu.

Minul on aga nüüd lõbus mõelda, mis juhtunuks minuga tema jahsõna puhul. Usutavasti oleks ma oma lapsepõlvemälestustes tagunud Preisi külatänaval jalgpalli ning mõni aasta hiljem istunud rammusatest Preisi ardenni hobustest veetaval plaanvankril, mis vuras läheneva Punaarmee eest lääne poole.

Isa siiski loobus. Küllap oli tolmusel Rakverel tema hingele suurem väärtus kui Preisimaa nisupõldude sillerdusel. Ma hindan tema otsust väga kõrgelt.

Isa rääkis oma aatelistest eelistustest harva, kuid seltskonnas võttis pärast paari pitsi üles laulu “Eestimaa, su mehemeel” või “Mu isamaa armas” ja tema bariton avaldas muljet.

Isa ilmasõjas enne vangilangemist sakslaste kätte.