Читать книгу Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua - Heinz Valk - Страница 7

1919. aasta kevadel jõudis isa tagasi Rakverre ning juba maikuus pani end kirja Tallinna tagavarapataljoni. Väike rividrill, ja juunis sõdis isa Eesti 3. polgu jalaväepataljonis Lõunarindel. Septembris valis ta aga ratsaväekomando, mis oli küll väga auväärt staatus, ent samas mäng elu ja surma vahel. Ma ei tea, miks ta selle valis. Ta oli ju rahulik, tasakaalukas ning kõige üle põhjalikult juurdlev mees. Ratsaluure aga nõudis tormakat tegutsemist, riskitahet ja hulljulgust. Ratsanik oli hästi nähtav sihtmärk ja alailma vaenlase kuulirahe all.

Isa saigi mitu korda venelaste kuulidega pihta, õnneks mitte saatuslikult. Paranes ja tuli tagasi. Jõudis peksta ka Landeswehri, kuid siis Vabadussõda lõppes. Kevadel 1920 võttis ta jälle pihku naaskli ja pigitraadi, ent sedapuhku juba pealinnas, valged vurrud ees ja hing avatud järgmistele elupööretele.

Isa ja ema pulmad. Mai 1925.

Vabadussõja kangelastegude eest kingiks saadud talukoha Kihlevere mõisa põllumaade südames pani ta müüki, sest tagasipöördumine taluellu ei tulnud kõne allagi. Isa näitas ka mulle maalahmakat Auküla-Kihlevere maantee ääres. Seda piiras küllap mõisa ajal püstitatud maakividest aed, mille veeres kasvasid pihlakad. Eks olnud seegi maa üks minust mööda läinud sünnipaiga võimalus.

Saadud raha kulus elu sisseseadmiseks Tallinnas: korralik värkstuba, korter Nõmmel, lülitumine sõjajärgsesse tormakasse seltsiellu. Sugulaste meenutustes oli isa olnud galantne kavaler, paljude naiste südamete võitja, hinnatud seltskonnainimene restoranides, klubides ja ballidel.

Eks selle kõige taga oli kahest rängast sõjast eluga pääsenud mehe eluiha.

Ma ei suutnud ema hilisemate kommentaaride tonaalsusest välja lugeda, kas neis meenutustes oli varjatud etteheidet isa tollasele kergemeelsusele või oli ema hoopis uhke, et ta oma kahekümne kahese neiu värskuse ja võluga suutis daamide ihaldatud kavaleri ära näpsata. Draamasid ja solvumisi olevat isa valik tekitanud nii mõneski mahajäetud kallimas.

Isa ja ema saatuslik kohtumine oli juhtunud ühel sohvrite klubi maskiballil. Selle järel oli isast saanud järjekindel serenaadilaulja Toompeal Linnuse tänaval, kus ema töötas Skandinaavia ärimehe teenijatüdrukuna ja mille korteri köögiakna pihta visatud lumepallid andsid emale märku kavaleri kirglikest tunnetest.

Nad laulatati 11. mail 1925 Kaarli kirikus ning sugugi mitte tollal nõutud vooruslikkuse tasandil, sest vähem kui kuue kuu möödudes sündis nende esiklaps Laine.