Читать книгу Heinz Valk. Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua - Heinz Valk - Страница 8

Ma ei tea, mis nimi oli talul, kus sündis emapoolne vanaisa Anton. Tean vaid, et Pöide lähedases Veere külas. Ja nii nagu Aukülas Angal, ei mahtunud ka Kristide peres kõik lapsed kodutalu laua äärde sööma.

1872. aasta sügisel sündinud vanaisa Antoni isa Mihkel Rist ja tema naine Tiio olid isakese tsaari petulubaduste mõjul vastu võtnud vene õigeusu sakramendi ja nende perekonnanimi muudeti kompromislikult (Rist-Krest) Kristiks. Sama juhtus Mihkli ja Tiio lastega, kelle eesnimed pidid sobima nii õigeusu nõuetele kui ka olema suupärased saarlastele. Siin need minu vanatädid ja vanaonud on: Iivand (Ivan), Seiu (Aleksei), Vassel (Vassili), Liisa (Jelizaveta), Anna (Anastasia), Mari (Maria) ja Lonni (Melania). Minu vanaisa Anton aga oli Saaremaal Ants. Nii nagu teinegi vanaisa Virumaal.

Olen neist saarlastest näinud vaid ühte – Kaomäe Iivandit. Ta oli ametilt sepp ja ainulaadse välimusega. Üleni oranžikaspunane. Punane ümar nägu, punased juukseharjased, punane habemetüügas, punased suured käelabad, mis käteldes tundusid nii paksud, justkui oleks pihku pistetud peenleivapäts. Ja punased olid ka tema paljad, paksud ja vist küll number 50 suuremad jalad. Selle punase lõõsa sees vilkusid väga pisikesed ja kavalad helesinised silmapilud. Ka tema mõnus ning siiruviiruline jutt oli sama heledalt ja säravalt sinine.

Vanaisa Anton õppis tisleriks. Ta olevat olnud nii voki- kui ka mööblimeister, mis aga Saaremaa kasinates oludes ei toonud suurt tulu. Ühel hetkel oligi Antonil kopikate kogumisest kõrini ja paljude teiste seiklushimuliste saarlaste kombel võttis ta julgelt sihikule maailmalinna Peterburi, kuhu teda viis kivilaev. Saarlase südikusega trügis ta oma ametis nii edukalt edasi, et maandus lõpuks ühe tuntud klaverivabriku meistrite hulgas, ja sai seal isegi töödejuhatajaks. Kobe sissetulek oli kindlustatud.

Vanaema Johanna Siinaga, Marie ja vanaisa Anton 1904. aastal.

1898. aastaks oli ta jõudnud juba sellisele elujärjele, et võis kosida Soome-Karjalas Laadoga järve ääres Jaakimi kihelkonnas sündinud Johanna Pitkäneni, Taanieli ja Maria tütre, kes samuti oli tulnud Pietarisse õnne otsima.

Fotol näib blond, sale ja sirge ninaga Johanna küll pigem skandinaaviapärane. Tõmmujuukselistest ja jämeda peaga karjalasenässidest pole jälgegi. Kuid karjalaste geenid olid tal ilmselt siiski olemas, sest kust mujalt võis tema tütar Siina (minu ema) saada sellise sületäie kunstiandeid. Ikka üle Soome kuulsatelt Karjala kannakse peiaritelt, runolauljatelt ja pelimannidelt!

Nooruses tinistas Siina silmapaistva eduga kitarri, laulis Pöide kirikukooris, lavastas ja mängis kaasa näitemängudes, modelleeris savist figuure, oli virtuoosne joonistaja ja kõige tipuks valdas suurepäraselt sõnakasutust. Aukülas elades kirjutas ta külarahva tellimusel matusekõnesid, mis panid eided tönnima, ja saatis mulle hiljem Tallinna kirju, mis tükati olid ehtsad poeesid.

Tema noorusaja lustlik seltskonnaelu aga andis põhjust vanemale ja luterlikult tõredale õele Mariale veel aastakümneid hiljemgi toriseda: “Ise oli juba ema, aga hüples ja tegi selliseid tempe just nagu kooliplika!”

Pärast ema surma 1904 veetis Siina hulk suvesid ja talvi Pitkänenide talus, kus ta võis karjalaste tramburaisid kogeda oma silma ja kõrvaga ning küllap omandada ka üht-teist virgutavat.

Nende Karjalas veedetud aegadega seostub üks põnev kultuurilooline seik, mille paikapidavust ei saa nüüd enam tõestada. Just sel ajal matkas läbi Karjala poliitpõgenik Ants Laikmaa, kes ühtlasi jäädvustas sealset heroilist loodust ning inimesi. Sattusin kord mingis trükises ühe tollal Laikmaa poolt tehtud tüdruku portreele, mis kandis nime “Ziina” ja millel kujutatud plikatirts on hämmastavalt sarnane emaga ühelt umbes samast ajast pärinevalt fotolt.

Kõik on võimalik.

Vanaisa Antoni ja vanaema Johanna lühikesest kooselust veel seda, et ajastu kombe kohaselt saadi lapsi palju ja ruttu. Kuue aastaga neli: Maria, Olga, Sinaida ja Konstantin, kellest teine ja neljas surid titeeas ning viimase järel ka Johanna. Kas see juhtus kurnatusest või sünnitustraumast, seda ei teadnud ei ema ega tädi Maria. Vanaema Johanna maeti Karjalasse.

Kahe leseaasta järel abiellus Anton Narvast pärit kadakasaksliku Elisabeth Säckiga ning hankis mulle sealtkaudu kaks väga toredat ja intelligentset tädi: Linda Eloneora Katariina ja Tamara Tiiu Lisette. Need nimekolmikud haakusid tollal Narvas domineerinud kolme rahvusgrupiga.

Abielu polnud aga kestev. Oma mehe matslikku päritolu halvustav Elisabeth näris abielusidemed nii narmasteks, et Anton jättis Narva linna kus seda ja teist ning pöördus oma esiktütardega taas Peterburi. Niipalju oli Narvas olemisest siiski kasu, et ema suutis sealses Narva kirikukoolis kätte saada oma neljaklassiliseks jäänud hariduse.

Anton oli väga muhe, nalja ja naisi armastav ning lapsi soojalt hoidev mees, samas saarlastele omaselt ka rahutu ja seiklushimuline.

Ehkki Peterburis kuulus Anton keskklassi hulka, lõi ta tormakas hing kampa tsaarivõimu kukutada tahtvate revolutsionääridega. Kummutil hoidis ta “Marseljeesi” mängivat äratuskella, mis peaks praegu olema Leo või tema laste käes, ja pääses Verise Pühapäeva tapatalgutel kasakate kuulidest, kuna märkas õigel ajal kiiresti puu otsa ronida.

Kuid siis tüdines vanaisa Anton nii mässamisest kui ka klaveritegemisest ning naasis Vabadussõja võidu järel tütardega koos Saaremaale, kus hakkas jälle eitedele vokke treima ja külanaisi kimbutama. Ema Siina aga sai tädidelt hea näputöökoolituse.

Kui Siina ja Maria siirdusid Tallinna õnne püüdma, sai Antonil vokitegemisest taas isu otsa. Kes on ringituiskamiseks loodud, eks see selliseks ka jääb. Anton võttis oma vasknurkadega sumadani ja mõne aja möödudes koputas Peterburis tuttava klaverivabriku uksele. Seal võeti teda avasüli vastu. Vahepealsete võimuvõitluste käigus olid bolševikud paljudest klaverimeistritest kui kahtlastest kodanlikest elementidest püssikuulide abil lahti saanud ja Antonil oli seetõttu ees avar tööpõld. Klaverivabrikus töötas ta kuni surmani.

Ees ema Siina, vanaisa Anton, taga tädi Marie. 1923. aasta.