Читать книгу Bridget Jonesi beebi - Хелен Филдинг - Страница 5

Laupäev, 24. juuni

Keskpäev. London, minu korter. Oi jummel, oi jummel! Jään üle mõistuse hiljaks ja hirmus kassiahastus on peal ja kõik on täiega kohut ... Oeh, oh issake! Telefon!

„Oh, tere, kullake,” – ema. „Käisime praegu just Mavis Enderbury karaokebrantšil, ja tead mis? Julie Enderbury sai äsja ...”

Kuulsin pidurdamise rehvivilinat – just nagu oleksid haiglaslikult rasvunud inimese kohta tema enda kuuldes äärepealt paks öelnud, aga said veel viimasel hetkel pidama.

„Sai ... mis asja?” pomisesin ning toppisin pohmaka leevendamiseks palavikulise kiiruga suhu algul kitsejuustukamaka jäänused ja kohe selle otsa pool valgubatoonikest, üritades voodil laiutavast segapudrust samal ajal mingeid ristimispeoks vähegi sobilikke rõivaesemeid välja tuhnida.

„Ei midagi, kullake!” trillerdas ema.

„Mis asja Julie Enderbury äsja sai?” öögatasin. „Veel pirakamad rinnad? Nõtke noore brasiillase?”

„Ei midagi, ei midagi, kullake. Sai äsja kolmanda lapse, aga tegelikult ma helistasin hoopis selleks, et ...”

Urrr! MIKS peab ema alati just niiviisi tegema? Olukord on isegi hull, kui lapsesaamise viimane tärmin tuulekiirul läheneb, ilma et sul ...

„Miks sa püüad sellest jutust nüüd kõrvale põigelda, et Julie Enderbury äsja kolmanda lapse sai?” krigistasin hambaid ning hakkasin meeleheitlikult telekapulte suskima, et mingitki pääsu leida, ekraanile aga kargas vaid reklaam anorektilisest teismelisest modellist koos titega, kes veeretab vetsupaberirulli.

„Oh, ei põikle ma midagi kõrvale, kullake,” vastas ema kerglaselt. „Ja üldse, võta või see Angelina Jolly. Lapsendas selle hiina põnni ...”

„Ema, mõtle ka natuke, Maddox on hoopis kambodža päritolu,” ütlesin jäiselt. No ausalt, kui kuulata, kuidas ema kuulsustest räägib, siis võiks arvata, et nad ajasid seal Mavis Enderbury karaokebrantšil Angelina Joliega juttu nagu sõbrantsid omavahel.

„Nojah, asi selles, et Angelina adopteeris selle lapsukese ja sai seejärel Bradi ja siis sai veel kõik need teised lapsed.”

„Ema, see pole minu arust põhjus, miks Angelina „sai” Brad Pitti. Lapsesaamine pole naise elus a ja o,” ütlesin, pigistades end absurdselt lehvivasse virsikukarva kleiti, mis oli mul viimati seljas Magda pulmas.

„Justament, kullake. Ja mõni inimene elab ilma nendetagi väga hästi ära! No võta või Wynn ja Ashley Green! Sõitsid Niiluse tervelt kolmkümmend neli korda läbi! Aga eks nemad olid muidugi paar, nii et ...”

„Ema, tegelikult saan ma ükskord ometi öelda, et olen eluga väga rahul. Mul on uus auto, isegi GPS on peal, ja ma olen vabaaaaa ...” kinnitasin ülevoolavalt, heitsin korraks pilgu välja ja nägin – kui kummaline! –, et otse mu akna alt jalutab läbi salk rasedaid, pihud hellitavalt kõhul.

„Hmm. Nojah, mis iganes, kullake. Aga arva ära, mis juhtus?”

„Mis?”

Esimese salkkonna kannul tuli veel kolm rasedat. Asi kiskus juba täiega veidraks.

„Ta andis nõusoleku! Kuninganna! Kahekümne kolmandal märtsil tuleb kuninglikule visiidile, et tähistada Æthelredi kivi tuhande viiesajandat aastapäeva!”

„Mille? Kelle? Mis Æthelredi?”

All tänaval kõndis nüüd terve rasedate summ.

„Tead küll! See värgindus keset küla, seal tuletõrjehüdrandi juures, kus Mavise auto klambritesse pandi. Anglosakside ajast,” laskis ema autopiloodil edasi. „Igatahes, kas sa ei peaks täna ristsetele minema? Elaine rääkis, et Mar...”

„Ema. Siin toimub midagi imelikku,” ütlesin kõhedustundega. „Tšaumapeanlõpetama.”

Urrr! Miks kõik tahavad, et sa tunneksid end lollina, kui sul lapsi ei ole? Eriti kui silmas pidada, et peaaegu kõigil on ses küsimuses kahetised tunded, mu oma ema kaasa arvatud. Räägib ühtepuhku: „Kullake, vahel ma küll mõtlen, et poleks ELU SEES pidanud lapsi saama!” Ja üldse, ega tänapäeval ole kerge elus edasi jõuda, sest meessugu on järjest alaarenenum ja primitiivsem liik, ning viimane asi, mida neilt tahta, on ... Oeh! Uksekell.

12.30. Shazzer tuli – no viimaks ometi! Käisin fonoluku nuppu vajutamas, nii et ta sai välisuksest sisse, ise sööstsin õudusest haaratult akna juurde tagasi, sel ajal kui tema, riietuseks ristimispeole väga sobimatu ülinapp must kleidike ja Jimmy Choo kontsakingad, üle toa külmiku juurde kõpsutas.

„Bridge, kurat, ANNA HAGU! Me jääme sittakanti hiljaks! Mis sa ennast seal akna all peidad, ise riides nagu transseksuaal?”

„See on saatuse sõrm,” lalisesin vastuseks. „Jumal tahab mind selle eest karistada, et ma olen isekas karjäärinaine ja väärastan loodust rasestumisvastaste vahenditega!”

„Mis sa sonid seal!” ütles tema lustlikult ja tegi külmiku lahti. „Veintsi on või?”

„Kas sa ei näinud? Tänav on rasedaid täis. See on mitmekordne ilmutus. Varsti hakkavad lehmad lendama, varsad sünnivad kaheksa jalaga ja ...”

Shazzer kooserdas ka akna juurde ja vaatas välja, peps taguots tihkelt musta kleidinatukese sisse kapseldatud.

„Pole seal kedagi, kui üks enams-vähems kuum habemik välja arvata. Kuigi, tegelt pigem mitte. Mitte just teab kui kuum. Või kui, siis ilma habemeta.”

Kargasin akna juurde ja jäin tühja tänavat jõllitama, hinges suur segadus. „Juba läinud. Nad läksid kuskile. Aga kuhu?”

„Olgu peale, rahune nüüd maha. Väga hea, rahu-rahu,” loitsis Shazzer sellise ameerika võmmi stiilis, kes järjest juba kaheksandat püstoliga vehkivat kuutõbist üritab rahustada. Pilgutasin silmi, otsekui oleksin auto esitulede valgusvihus lõksu jäänud küülik, ja sööstsin uksest välja, trepist alla, Shazzeri kontsaklõbin selja taga.

„Ahhaa!” mõtlesin välja tänavale jõudes. Nägin VEEL KAHT rasedat, kes kiirustasid samasse suunda.

„Kes te olete?” astusin neile julgelt vastu. „Mis mõttes teid nii palju on? Kuhu te lähete?”

Naised osutasid sildile suletud veganikohviku aknal. RASE-DATE JOOGA.

Selja tagant kostis Shazzeri turtsatus.

„Nii-nii, väga hea, tubli on,” laususin naistele. „Kõike ilusat, kaunist päeva teile!”

„Bridget,” ütles Shaz, „sa oled täiega sassi kamminud!” Seepeale purskasime sealsamas ukse ees pisut hüsteeriliselt itsitama, nii et lõpuks olime naerust rammetud.

13.04. Minu auto. London. „Korras, jõuame aegsasti kohale,” ütles Shazzer.

Nüüd oli juba neli minutit üle selle kellaaja, kui oleksime pidanud Chislewood House’is ristimispeoeelsel napsil olema, meie aga kulgesime Cromwell Roadi tihedas liikluses. Lohutas vaid see, et meie päralt oli minu uus auto, millel võib käskida end lihtsalt kohale viia ja telefoniga helistada ja mida iganes.

„Helista Magdale,” andsin autole korralduse.

„Ütlesite „Courmayeur”,” vastas auto.

„Ei, mitte Courmayeur, va sigudik,” kisas Shazzer.

„Pöördekoht: Flintwick,” kostis auto.

„Ei! Paduloll!” kisas Shazzer.

„Pöördekoht: Studely Wallop,” kostis auto.

„Ära karju mu auto peale.”

„Mida värki, nüüd hakkad oma kuramuse autot nunnutama?”

„Pange aluspüksid jalga. Pange need kohe JALGA,” kaikus autos korraga Magda hääl. „Ristimispeole ilma aluspüksteta EI TULDA!”

„Meil on jalas!” vastasin nördinult.

„Räägi ainult enda eest,” pomises Shaz.

„Bridget! Kuhu sa jääd? Sa oled ristiema! Emme annab laksu, annab laksu, annab laksu!”

„Kõik korras! Linnast saime juba välja! Kohe jõuame kohale!” kinnitasin mõtlematult ja kiikasin Shazzeri poole.

„Tore, aga tee siis kähku, kõigepealt on meil vaja end napsiga turgutada. Tegelikult ma tahtsin sulle ka ühest asjast rääkida.”

„Mis asjast siis?” küsisin suure kergendusega, et Magda ei saanudki maruvihaseks. Äkki tuleb veel kogunisti tore päev.

„Ee ... asi on selles teises ristivanemas.”

„Jaaah?”

„Kuule, ma palun tõesti väga vabandust! Meil on nii mitu last, et kõik vähegi kõlbulikud ristiisad on juba loosi läinud. Jeremy kutsus siis tema, ilma et oleks minuga nõu pidanud.”

„Kutsus kelle?”

Paus, taustaks lapse kisa. Seejärel lõikas üksainuke sõna mu ihust läbi otsekui prantsuse kokanuga kitsejuustust.

„Marki.”

„Nalja teed?” küsis Shazzer.

Vaikus.

„Ei, tõega, Magda, sa tegid ju nalja?” küsis Shazzer üle. „Persse, no mida kuradi paganat sa teed, masohhistlik maniakk? Sa ei taha ometi öelda, et ta peab seisma Mark Darcy kõrval seal kuramuse ristimisvaagna ääres, kuradi ennasttäis abielurahva ja ülbete perselakkujate ...”

„Constance! Pane see kohe tagasi. VETSUPOTTI TAGASI! Andeks, ma pean lõpetama!”

Telefon jäi tummaks.

„Pea auto kinni,” kamandas Shaz. „Me ei lähe. Pööra ringi.”

„Valige. Järgmine. Ettenähtud. Tagasipöördekoht,” ütles auto.

„Ega sellepärast, et Magda hullusti oma Jeremy küljes ripub ja vanas eas „kogemata” veel ühe lapse sai, nii et ristivanemaid ei jätku, ei pea sina oma vaimse kõhukinnisuse all kannatava ekspeikaga altari ees emmet-issit mängima.”

„Aga ma ju pean. See on mu kohus. Olen ristiema. Isegi Afganistani minnakse, kui tarvis.”

„Bridget, see pole Afganistan, vaid naeruväärne ja äratrööbatud seltskondlik pralle. Tõmba tee äärde.”

Üritasin tee äärde tõmmata, aga kõik teised autod hakkasid hüsteeriliselt tuututama. Viimaks avastasin ühe Sainsbury kaupluse küljest bensuka.

„Bridge,” Shazzer vaatas mulle otsa ja pühkis mu näolt juuksesalgukese. Turgatas pähe, et äkki ta on lesbi.

Tähendab, ega tänapäeva noored nähtavasti ei mõtlegi endast kui homost või heterost, lihtsalt OLLAKSE, ja eks naistega ole muidugi palju kergem suhestuda kui meestega. Teisalt aga meeldib mulle seksida just meestega ja ma pole iial ...

„Bridget!” lausus Shazzer rangelt. „Jälle läksid transsi. Kogu aeg tantsid teiste pilli järgi. Mõtle iseenda vajaduste peale ka. Otsi seksi. Kui sa tahad iga hinna eest selle kuramuse jubepralle läbi teha, otsi kas või JUBEPRALLELT seksi. Mina kavatsen just seda teha, mitte küll jubeprallel, vaid oma korteris. Sinul võib ju olla kange tahtmine TÄIESTI VASTUVÕETAMATUSSE olukorda söösta, et kõik rahule jääksid, aga mina otsin nüüd küll takso. Ristin täna kogu pärastlõuna hoopis oma noort armukest.”

Aga Magda on ju mu sõbranna ja minu vastu alati nii hea. Hinges kahjutunne, mis kõik oleks võinud olla, sõitsin niisiis ikkagi ristsetele, kusjuures jumala üksi, välja arvatud mu uus auto, mis oli õnneks parajas jutuhoos.

*