Читать книгу Bridget Jonesi beebi - Хелен Филдинг - Страница 8

Laupäev, 24. juuni

14.45. Gloucestershire, Nether Stubbly kiriku parkla. Okei. Kõik v. hästi. Praegu on alles viisteist minutit sellest ajast möödas, kui ristimine pidi pihta hakkama, aga miski ei alga ju sekundipealt, õigus? Olen heatujuline, rahulik ja väärikas. Kui tekib piinlik moment, küsin endalt lihtsalt: „Mida teeks dalai-laama?” Ja nii teengi.

Autost välja ronides sattusin keset kaunist Cotswoldi suve: iidne kirik, roosid, äsja niidetud heina lõhn, raskelt rippuvad puulehed. Kui linnulaul ja mesilasesumin välja arvata, valitses kõikjal vaikus. Oli nii ilus, nagu saab olla vaid Inglismaal sel ainsamal päeval aastas, kui päike paistab ja kõiki haarab paaniline hirm, et uuesti saab seda näha alles aasta pärast.

Hakkasin kiriku poole astuma, ise kergelt ärevil, miks kedagi näha pole. Nad ei saanud ristimistalitusega ometi peale hakata, kui ristiema on puudu? Äkitselt kostis helikopteri möirgamist. Jäin seisma, juuksed ja kleit puhevile kerkinud, ning nägin, et lähedusse maandub helikopter. Bondi stiilis, veel enne, kui helikopter maadki puudutas, hüppas sealt välja Mark Darcy ja sammus hoogsalt kiriku poole; helikopter tõusis möirates laotusse ja kaugenes.

Püüdsin end väärikalt kokku võtta, kuivõrd seda rohukamaral, kõrged kontsad all, teha saab, ja jõudsin kirikusse nagu ei midagi. Kinnitasin endale, et kõik v. hästi, sest olin alla võtnud ja lausa ideaalkaalus ning seega võivad kõik näha, et olen täielikult muutunud. Kõigi ees ristimisastja ääres Marki pikka sihvakat kuju nähes tundsin tuttavat erutusvärinat. Kui ma mööda vahekäiku ettepoole liikusin, kuulsin selja tagant selgelt Cosmo sosinat: „Ta on haige või? Kõhn nagu raagritsikas! Kus ta ... noh ... tissid jäid?”

Kui ma ristimisvaagna juurde jõudsin, sõnas vikaar: „Hüva! Nüüd saame ehk alustada,” ning pomises endale nina alla: „Ja kolm samasugust tüütust seisab tänasel pärastlõunal veel ees.”