Читать книгу Täiuslikud säilmed - Helen Fields - Страница 10

Telefon helises ja King vaatas enne vastuvõtmist numbrit. Kohalik piirkonnakood.

„Dr. King,“ nähvas ta torusse.

„Tere, siin Sheila Klein personaliosakonnast. Mul paluti teile helistada ja uurida, millal te tööle naasete. Ülikooli kodukord näeb ette, et kui puudutakse üle kolme päeva, on vaja arstitõendit.“

Reginald King ohkas. Ta vihkas neid mõttetuid reegleid ja sätteid, mis teda banaalse üldsusega sidusid. Naine toru otsas poleks osanud ettegi kujutada, et dr. Kingi tähelepanu nõudsid märksa olulisemad asjad kui tema alamakstud, alahinnatud ja väljakutseid mitte pakkuv töökoht.

„Ma olen oma töölepingu sisuga täiesti tuttav.“

„Oskate ehk siis öelda, millal me teid jälle näeme või millal meile arstitõend saadetakse?“ küsis Sheila lause lõppu pomisedes.

Samal ajal kui Sheila telefonis virises, võttis King taskust võtme. „Mõned päevad veel,“ ütles ta. „Võimalik, et isegi nädal. Viirus lõi hingamisteedesse ja mu astma tuli tagasi.“

„Jessake, kõlab õudselt. Te ju teate, et meil on avatud uste poliitika. Helistage meile kindlasti, kui veel vabu päevi tarvis on. Ma olen kindel, et teaduskonna juhataja mõistab.“

Filosoofiateaduskonna juhataja ei mõista, arvas King. Ta vaevleks teadmatuses nagu tavaliselt ning teadmatuses vaevlejaid ei oska Kingi kunagi hinnata. Kuna King ei olnud akadeemik ning tema akadeemiline kvalifikatsioon oli pärit ülikoolist, mida juhataja ei tunnistanud, ning kuna King ei olnud karjääriredelil edasi roninud, suheldes ning suhteid luues – ei olnud juhataja temast huvitatud. Las filosoofiateaduskond maksab talle palka, samal ajal kui ta oma asjadega tegeleb. Professor Natasha Forge, noorim osakonnajuhataja mis tahes Edinburghi ülikooli teaduskonnas, ei pane tema puudumist arvatavasti isegi tähele.

King tõmbas telefonijuhtme seinast välja. Kaksteist astet keldritrepist allpool pani ta keldritule põlema ning nihutas seinal olevat puupaneeli, tuues nähtavale lukuaugu. Avades peidetud ukse ning astudes sisse, ronis ta üles niisamuti kaheteistkümnest astmest, mis olid paralleelsed keldritrepiga, kuid krohvi, telliste ja helikindla materjali taha peidetud. Tema maja taga oli salajane ruum, kuhu ei pääsenud ei valgus, helid ega ka aeg. See oli kaunis koht. Ta kiitis ennast kujunduse eest – rahustavad pastellvärvid, vaikselt kõlav klassikaline muusika ning kunstiteosed seintel. Seda salajast maja osa oli võimatu tähele panna ilma kogu maja eest ja tagant uurimata. See oli tema saareke. Ta luges viimase ukse võtit otsides endamisi John Donne’i luuleridu. Suurel poeedil oli õigus – üksi ei ole võimalik olla täielik. See oligi põhjus, miks ta ühele õnnelikule hingele oli kinkinud võimaluse enda kaasteeline olla. Kui ta ukse avas, hakkas voodis olev naine kisendama.

Hiljuti surnuks kuulutatud Elaine Buxton, kellele omistatud luud olid juba lahkamislauale laiali laotatud ning kelle DNA info mööda küberruumi liikus, kinnitamaks ametlikult tema surma, karjus oma hääle kähedaks.

„Sinu igemed on paranemas,“ ütles King vaikselt. Rahulikuks jäämine oli Kingi jaoks uhkuse küsimus. Ükskõik kui palju naine karjus. Nii ei olnud teise naisega. Kui King ta kaasa viis, kriimustas, hammustas ja lõi naine teda nii kõvasti, et ta kube tegi talle nädal aega põrguvalu. See naine ei väärinud delikaatset lähenemist. Ta oli Kingist madalam.

„Pafun, lafe mul minna,“ püüdis Elaine pisarate saatel sõnu vormida. See häiris Kingi, nagu see häiriks iga teistki meest, aga see oli paratamatu. Kuni Elaine teda hindama õppis.

„Nädala pärast on su suu proteeside jaoks piisavalt paranenud. Pärast seda hakkame pihta kõneteraapiaga. See ei juhtu muidugi üleöö, aga sa oled nutikas naine. Sul on vaja veel ühte antibiootikumide kuuri ja steroide. Ära palun võitle minuga, ma tahan lihtsalt, et sa kiiremini terveks saaksid.“

Elaine värises, kuid see ei mõjutanud lühikeste kettidega kinnitatud ahelaid, mis ta voodi külge sidusid. King võttis kaks süstalt. Ta oli temaga alati aupaklik, ei teinud talle üleliigselt haiget. Elaine ei saanud sellest veel aru, ta arvas, et iga hetk võib temaga minna samamoodi nagu tema dublandiga. Sellest oli kahju, et ta dublandi Elaine ees tapma pidi, aga see oli samuti osa õppeprotsessist. Ta pidi mõistma, et King võib vajaduse korral ka range olla. Igale õpilasele peab näitama piitsa ning pakkuma präänikut. Teadmine, et su õpetaja ei talu läbikukkumist, on ideaalne motivaator.

Ta silitas oma kahvatu ja sileda käega Elaine’i käsivart. Elaine värises, kui nende käed kokku puutusid, kuid ei nõudnud talt lõpetamist. Võibolla ta juba õpib. See oligi põhjus, miks ta Elaine’i valis. Kuude kaupa jälgimist, ootamist, päevi ja öid ennast varju hoides tema harjumuste selgeks saamist. Tema selgeks õppimist. Tõeline, pühendunud õppimine, mitte see hale variant, mida tänapäeval ülikoolides kultiveeriti. Pingutus kandis vilja. Ta oli ideaalne: kohanemisvõimeline, nobe ja ilma segava abikaasa ja lasteta. King oli vaadanud, kuidas ta kell kuus kohtudokumendid võttis ning nendega öö läbi kohvi najal töötas ja hommikul kohtusse sadas, justkui oleks ta kümme tundi maganud. Siis läks ta jõusaali, et pingetest vabaneda. Ei olnud midagi üleliigset. Ta oli nagu King, motiveeritud ja end pidevalt täiendav.

Sellepärast oli ka tema kehadublandi valik niivõrd irooniline. King ei oleks suutnud kedagi veel vastandlikumat leida. Tal oli tarvis vaid umbes sama vanuse, pikkuse ja kehaehitusega naist. See, et tegemist oli piitspeenikese (arvatavasti narkosõltuvusest tingitud) prostituudiga, kes vaevu selgelt rääkida oskas, muutis temast lahti saamise oluliselt lihtsamaks. Ta oleks võinud olla õrnem, aga naine ei kuulanud teda, kui ta püüdis seletada, kui oluline roll tal Kingi täiusliku partneri hankimisel on.

Ta ei saanud naise nimegi teada. Nüüdsest on ta nimi igavesti kaduma läinud Elaine Buxton. Päris Elaine Buxton, kes on elavate kirjast kustutatud, kuulub täielikult ja mööndusteta talle. „Ma võiksin sulle uue nime panna,“ ütles ta. „See võib kohanemist kiirendada. Mõtle näiteks kolm või neli nime ja seleta mulle oma valikuid. Ma valin nende seast endale meelepärase. Ma arvan, et see aitaks meil koos edasi liikuda.“

„Fa olef hull,“ sosistas Elaine, kui King tema veenist süstla eemaldas.

„Sa ei tohiks selliseid labaseid väljendeid kasutada, aga kuna sa oled endast väljas, olen ma mõnda aega leplik.“

„Mif fa füdrukuga fegif?“

„Tema pärast ei pea sa muretsema. Lõppude lõppuks lunastas ta oma ohverdusega enda raisatud elu.“

Elaine jõllitas kohta põrandal, kuhu King teise naise laiba jaoks kile oli laotanud. Ta oli kasutanud vana laenutatud autot kahtlasest rendifirmast, mis politseiga mingisugust pistmist teha ei tahtnud. Autot oli ta kodust kaugel garaažis hoidnud. Ühel õhtul oli ta Glasgow’sse sõitnud, tüdruku tema tavalisest kohast peale võtnud (ta oli seal mitu korda käinud, et õige tüdruk välja valida) ning ta kõrvalisse kohta sõidutanud, et tüdruk saaks oma raha välja teenida. Kingi arvates oli see naljakas, isegi siis, kui ta tüdruku kloroformiga uimastas. Raha teenida. See oligi kõik, mida noored naised tänapäeval mõne naela pärast tegema pidid, arvates, et mehed eksisteerivadki selleks, et neile maksta. Et nad peavad lihtsalt miniseeliku selga panema ja huuled punaseks värvima. See oli hale. Tüdruk oli küsinud kolmkümmend naela selle eest, et oma räpane keel talle pükstesse toppida. Kingi arvates tegi ta maailmale teene. Ta võis vabalt olla takistanud mingisuguse jubeda haiguse levikut, pannes tüdruku teadvusetu keha presendi alla ning sõidutades ta minema tema tulevase kliendi eest.

Tüdruku salajasse tuppa tassimine oli ääretult raske olnud. Ühtedest treppidest alla ja teistest üles – planeerimise ajal oli see tundunud geniaalne. Reaalsus oli olnud märksa tülikam. Mitu korda oli ta löönud tüdruku pea vastu astmeid, kuigi ega see midagi tähendanud. Ta oli mässitud kilesse, aga ta sai siiski hingata. Lämbumine ei olnud osa plaanist.

Elaine’ile ei meeldinud see, et ta tüdruku sinna tõi. Võimalik, et ta nägi melodramaatilise hingeldamise ja pearaputamise vahel natuke armukadedust. Kuidas ta küll võiks arvata, et ta sellise armetu ja räpase olendi nende ellu toob?

King oli tüdruku üles äratanud täpselt nii kauaks, et tema luumurdude kohta pärida. Vanad vigastused võivad paljugi öelda. Luude jämenemine pärast paranemist võib nii mõnegi ebavajaliku loo pajatada, isegi kui kogu DNA on hävinenud. Tüdruk oli üllatavalt abivalmis. King pidi talle lihtsalt lubama, et ta jätab ta pärast ülekuulamist ellu.

Õnneks oli murekohti vähe. Autoukse vahele jäänud näpp ja nihestatud õlg, mis ei jää näha. Oluliselt tähtsam oli garanteerida see, et tüdruku vasak õlavarreluu oleks kildudeks samast kohast, kust Elaine enda oma teismelisena murdnud oli. Kui see luu terveks jääb ja patoloog sellest üle käib, on kogu Kingi raske töö asjatu.

Kogu info käes, käskis King Elaine’il hoolikalt jälgida ning pilku mitte pöörata. Kui ta kaitseprillid ette pani, vaatas prostituut lihtsalt uudishimulikult, aga kui ta kummikindad kätte ja näomaski ette pani, hakkas tüdruk anuma. Elaine oli lõpuks vait jäänud. Kui King pesapallikurika kätte võttis, oli hoopis teine lugu. Ta mäletas Elaine’i reaktsiooni võibolla mõne minuti jagu. Pärast seda oli ta esimest korda elus kogenud, vähemalt enda arvates, piiratud nägemist. See oli olnud täiesti hingemattev elamus. Kõik peale selle karjuva, anuva, tilkuva ja tatistava elava lihahunniku oli vaateväljast hajunud. Perifeerne nähtavus ei häirinud teda ning ta ei kuulnud muud peale tüdruku metsikute karjete. See oli olnud kõige teravam tundmus tema elus.

Ta oli toibunud ning see oli ärkamine, seistes tüdruku ees, kurikas käes, süda kloppimas justkui pärast maratoni. See oli tõeline adrenaliinilaks olnud. Mõnda aega valitses ruumis vaikus, kuni Elaine’i nuuksumine tema jaoks kuuldavaks muutus. Tüdruku nägu oli planeeritult täiesti segamini. Tal oli olnud vaja kõik hambad ja ka lõualuu puruks peksta, et ei oleks võimalik röntgeniga identiteedivahetust vussi ajada. Ta ei olnud ette näinud, et ta sellest nii hoogu satub, ning ta tundis häbiga segatud mõnutunnet, silmitsedes tüdruku kaelal ja rindadel olevaid sinikaid. Tõenäoliselt oli neid ka tema jalgadel ja kõhul, aga ta ei tahtnud tema räpaseid riideid puutuda, et seda kontrollida. Ta oli kaotanud kontrolli – mitte midagi, mille üle uhkust tunda –, aga kas ta ei väärinud siis natukene lõdvaks laskmist? Parem see kohe välja lasta kui Elaine’i kahjustada. Ta ei tahtnud oma trofeed rikkuda.

King raputas end mälestustest välja ning vaatas otsa naisele, kelle identiteedi prostituut oli oma surmaga endale võtnud.

„Kuidas meil nende lintidega läheb? Kindlasti on sul hea meel, et sul midagi teha on. Ma tean, et prantsuse keelt sa juba räägid, niisiis mõtlesin, et ehk on vene keel vähe põnevam väljakutse. Kui sa jälle rääkida saad, võin ma sind aidata.“

King lülitas helisüsteemi sisse ja hääl hakkas rääkima sõnu, mida Elaine kuulata ja korrata ei kavatsenudki. Õrnalt Elaine’i laupa suudelnud, pani King valgujoogi voodi kõrvale ning lahkus.