Читать книгу Täiuslikud säilmed - Helen Fields - Страница 11

Lahkamislaud nägi välja mugavam kui voodi, milles ta öö veetnud oli. Seda muidugi enne, kui lauale Elaine Buxtoni oletatavad säilmed paigutati. Oli olnud kohutav öö. Callanach oleks end hea meelega pudeli punasega turgutanud, aga saada olevate veinide sildid asetasid kogu valiku „säästujoodiku unistuste“ kategooriasse. Braemar oli turistidele keskmiselt huvi pakkuv meeldiv küla, kus ööbimisvõimalusi palju ei olnud ning kus praegusel juhul paremad kohad täis olid. Hea veini asemel rahuldus ta päevinäinud televiisori säriseva pildi ja supiga, mis oli mainimisväärt vaid seepärast, et Callanach ei olnud varemalt arvanud, et toitu võib nii halvasti teha, ning joodava kohviga.

Patoloog Jonty Spurr töötas vaikides. Callanach hindas seda kõrgelt. Ta oli lahkamisi piisavalt näinud, et end laibast mitte häirida lasta. Mis teda tihtipeale ärritas, oli sunnitud rõõmsameelsus, mis mõnda patoloogi iseloomustas. Liiga jutukad ning liialt ametis kõigi tuju tõstmisega. Spurr oli aeglane, mitte küll ärritavalt, vaid pigem hoolikalt ning tõenäoliselt suutis ta funktsioneerida ka pingelistes olukordades.

„Ohver on täiskasvanud naine, vanuseks ütleksin kolmkümmend kuni nelikümmend ning pikkuseks sada seitsekümmend sentimeetrit.“

Callanach kiikas konstaabel Salteri poole. Ta oli küll noor, aga mitte enam roheline ja seega ei paistnud ta vaatepildist šokeeritud olevat.

„Kas süütevedeliku koostis on juba teada?“ küsis ta.

„Selle jaoks peame luudest veel proove võtma. Võimalik, et tuletõrje korjas midagi sündmuskohast üles.“ Spurr noppis luukillu pintsettide vahele ning hoidis seda Callanachi näo ees. „Kuumus ning aeg, mis luud tules olid, muutsid luuüdist DNA proovide saamise võimatuks. Kolju, lõug ning rinnak olid kahjustatud, aga mitte ainult tulest. Mõrade järgi võib oletada, et kahjustuse põhjustas raske ja tömbi eseme korduv kasutus. Jõudu kasutati heldelt.“

„Kas see oli ka surma põhjuseks?“ küsis Callanach.

„Veaksin kihla nendesamade vigastuste peale, mis põhjustati talle enne surma. Kaasnev ajutrauma oli tõenäoliselt see, mis ta tappis. Pehmekoe puudumisel ei saa ma midagi täpsemat öelda. Võttes arvesse laibast lahtisaamise hoolikat planeerimist, ei tundu näo hävitamisel pärast surma muud praktilist kaalutlust olevat.“

„Kaabakas,“ ütles Salter.

„Tõepoolest,“ vastas Spurr. „Me võrdleme hambaid Elaine Buxtoni hambakaartidega. Mõned on plommitud, nii et sellega peaks lihtne olema.“

„Millal me kinnituse saame?“ Callanach kibeles minema. Surnukuurid tekitasid talle oma heledast valgusest ja intensiivsest õhukonditsioneerist hoolimata klaustrofoobiat. Meenusid vangikongid ja Callanach oli neid piisavalt näinud.

„Võibolla isegi homme. Oled sa veel siin?“

Callanach isegi ei kaalunud samasse kohta veel üheks ööks jäämist.

„Ei, Edinburghis. Me vaatame sündmuskoha valges üle ning siis sätime tagasi. Helistad, kui sul uut infot on?“

Spurr noogutas, kooris kummikinda käest ning surus Callanachi kätt. Talle ei meeldinud kuiv ja puuderjas tunne oma käe vastas, justkui oleks surm nakkav.

„Kas sündmuspaigalt on täna hommiku uudiseid?“ küsis ta Salterilt teel olles.

„Ei. Ma proovisin konstaabel Trippi kätte saada, aga mobiililevi on halb. Tema ja seersant Lively läksid esimese asjana matkajaid intervjueerima, aga nad peaksid meiega umbes samal ajal kuriteopaika jõudma.“

„Teda ei tapetud seal,“ ütles Callanach.

„Kas seda pole veel liiga vara järeldada,“ kommenteeris noor uurija vaikselt.

„Miks vaevuda teda tapmiseks nii kaugele vedama? See pole loogiline. Koht on küll ideaalne laibast vabanemiseks, aga surmafantaasia läbimängimiseks pole see ei mugav ega sobilik. Naise kadumise ning laiba leidmise vahe oli pikk, mille mõrvar ohvriga kusagil mujal veetis. Kes tahes naise röövis, teadis sellest kohast nädalaid kui mitte kuid varem.

Tunni pärast ilmus hütt jälle vaatevälja. Kohtumeditsiinieksperdid olid üksteisele just midagi hõikamas, nähtavasti elevil. Callanach oli autost väljas, enne kui Salter käsipiduri peale jõudis panna.

„Mis toimub?“ küsis ta mööduvalt politseinikult.

„Koerad leidsid sündmuspaigast natukene eemal kivide alla maetud relva.“ Callanach nägi, kuidas koeraüksuse inimesed üksteisele seljale patsutasid.

Sõrmejälgi sealt ei leia, mõtles ta endamisi. Mees, kes otsib nii hea koha laibast vabanemiseks, ei jäta endast sõrmejälgi maha.

„Head uudised, eks ju?“ kõlas ta selja tagant Trippi hääl.

„Räägi, mis sul on,“ vastas Callanach. Naeratus Trippi näolt kadus ning ta piidles oma märkmikku.

„Matkajad kordasid seda, mida rääkisid eelmistes seletustes. Oliver Deacon ja Tom Shelley, mõlemad kahekümnendates, olid umbes kolm tundi matkanud ja oma marsruudi poole teel olles nägid tuld“ – ta vaatas ringi ning osutas ühele künkale – „sealt.“

Neil olid binoklid ja nad tegid telefonidega pilte, kuigi peale oranži täpi pole neilt midagi näha. Ma märkisin nende teekonna kaardile üles.“

Callanach noogutas. „Me läheme täna tagasi Edinburghi,“ ütles ta. „Kui ma rohkem ületunde luban, ei ole mul tagasi minnes enam tööd.“

Kaks tundi hiljem olid nad juba linnaliikluse keerises.

„Kas midagi on valesti, sir?“ küsis Tripp pärast seda, kui nad Salteri koju olid viinud.

„Arvan küll,“ vastas Callanach. „Ma lihtsalt ei tea veel, mis.“

„Kas me võtame selle juurdluse üle, kui selgub, et tegemist on Elaine Buxtoniga?“

„Kohe, kui ma peainspektorilt loa olen saanud. Vii mind otse jaoskonda.“

Raskete kuritegude talituse kontor oli peaaegu täielikult hüljatud. Callanachile meeldiski üksinda olla. Ta sai keskenduda ning teda ei häirinud paukuvad uksed, joogimasinate lurin ja surin ega pidev häältesumin. Vaikus polnud keeruline. Ning sellega sai venitada oma korterisse naasmist. Välisukse lukust lahti tegemine tundus Šotimaale ümberkolimise justkui ametlikuks ning reaalseks tegevat. Ta igatses Prantsusmaad, oma kodukultuuri. See, et ta isa šotlane oli ning et ta keelt oskas ei asendanud tema kodukohta, kus ta alates neljandast eluaastast elanud oli. Isegi see pilv, mille saatel ta Prantsusmaalt lahkus, ei suutnud tema mälestusi Lyonist määrida.

Ta avas ühe kasti ja hakkas sealt asju sahtlitesse ümber panema.

„Kas su väike reis Cairngormidesse oli väärt seda jama, mis sellest kindlasti tuleb?“ kõlas hääl ukseavast. Ehmatusega pillas ta ühe toimiku maha, mis tõi kaasa naerupurske tema kaasinspektorilt. „Vabandust, ma ei tahtnud sind ehmatada. Tundub, et Interpoli agentidele on kerge ligi hiilida.“

Callanach võttis põrandalt toimiku ning kortsutas pabereid korrastades kulmu.

„Inspektor Turner, ma eeldasin, et olen üksinda.“ Ta vaatas kella.„Kell on peaaegu üks öösel.“

„Ma oskan paberimajandusest kõige paremini öösiti kõrvale hiilida. Siin ei ole kedagi, kes mind seda tegema sunniks. Samuti see, et tänu hulgale öövahetustele ei taju ma päeva ja öö vahelisi erinevusi,“ ütles ta. „Mis sinu vabandus on?“

„Ma arvasin, et ehk peaks enne kinga saamist asjad lahti pakkima,“ vastas Callanach.

Turner naeratas. „Mul on kabinetis viskit. Me võiksime ühe korraga nii sinu tulemist kui ka lahkumist tähistada.“ Callanach näpistas oma nina ning hingas hambaid krigistades aeglaselt sisse, püüdes keeldumiseks kõige viisakamat vormi leida. „Ära muretse,“ ütles Ava. „Sul on paar päris pikka päeva olnud. Mõni teine kord.“

„Ma lihtsalt ei arva, et tööl niisama sotsialiseerumine mõistlik on. Oluline on vahet teha töö- ja eraelul.“

„Pole probleemi.“ Ta naeratas. „Sa maandusid joostes. Jäta lahtipakkimine pigem homse peale.“

Callanach lasi käega läbi juuste ja tegi kaelaringi. „Jah, sul on õigus. Mul oleks tõesti midagi juua vaja.“

„Ei, tõesti. Jaoskond ei ole koht, kus kell üks hommikul olla. Ma lähen koju. Su välimus ütleb, et sa peaksid sama tegema. Head ööd.“ Ta pani kabinetiukse vaikselt kinni, samal ajal kui Callanach tasakesi vandus. Ta oleks sellega pidanud paremini hakkama saama. Oli aeg oma korteriga silmitsi seista ning nentida, et elu oli edasi läinud ning ta endaga kaasa viinud.