Читать книгу Täiuslikud säilmed - Helen Fields - Страница 9

Nad kohtusid Braemari politseiga kohaliku saatejaama juures ning sealt viidi nad maasturiga mägedesse. Kuriteopaika jõudmiseks tuli sõita läbi raske maastiku ning ka ilm hakkas kehvaks pöörama. Sõit võttis umbes tund aega. Selleks ajaks, kui Callanach uurijate tulesid ja telke nägi, oli õhutemperatuur märgatavalt langenud. Asukoha ainsaks heaks küljeks oli see, et ajakirjanikest polnud haisugi.

„Kes ta leidis?“ küsis ta autojuhi käest.

„Paar matkajat nägid kaugelt leeke, aga pidid veerand tundi levi otsima, enne kui sellest teatada said. Selleks ajaks, kui tuletõrje hüti asukoha kindlaks määras, oli see juba maha põlenud. Seal ei ole kahjuks eriti midagi vaadata.“ Callanach võttis oma fotoaparaadi välja. Ta tegi kuriteopaikades alati ka ise pilte ning riputas need hiljem oma kabineti seinale.

Hütt oli pigem varjualune kui midagi muud – lukustamata kivionn, mis mõeldud tormi kätte jäänud matkajatele puhkamiseks. Üksainus toake, mille tagaseinaks oli kalju. Callanachi hinnangul ehitati see mõnisada aastat tagasi. Nüüdseks oli katus täielikult alla kukkunud ja hävinud, tehes kohtumeditsiiniekspertide töö veelgi keerulisemaks. Isegi pirakad vundamendikivid olid suure kuumuse tagajärjel paigast nihkunud. Callanach vaatas mõtlikult horisonti. See ei olnud suvaline koht. See, kes naise siia tõi, teadis, et see koht jääb tavalistest matkaradadest kõrvale, ning oli siin ka varem olnud.

„Kus laip on?“ küsis ta.

„Luud on juba kokku korjatud, aga nende endised asukohad on üles märgitud.“ vastas autojuht.

„Ainult luud? Ongi kõik?“

„Kahjuks küll. Kõik muu on tuhastunud. Me ei tea küll täpselt, kui kaua laip põles, aga see oli tundide küsimus.“

Nad kõndisid hüti ukseava poole, mis nüüd seestpoolt taskulampide valgusvihke täis oli, ning nägid, kuidas kaks kohtumeditsiinieksperti vastumeelselt hüti tolmuses sisemuses ringi kõndisid. Suremiseks oli see sünge koht.

Käsi Callanachi õlal segas äkitselt tema kujutlusvõimele vahele.

„Inspektor Callanach? Mina olen Jonty Spurr, patoloog Aberdeenshire’ist. Sulle ei ole siin kahjuks eriti midagi järel.“

Callanach raputas pead ja ütles: „Mulle öeldi, et te leidsite ühe riideeseme. Kuidas see alles on, kui kõik muu on tuhaks põlenud?“

„See ei olegi riideese, vaid tükk sallist. Muster oli piisavalt eriline, et üks konstaabel tundis selle meie kadunud isiku omana ära. See oli kivi alla kinni jäänud ja nii see tulest pääseski. Tükk on juba labori poole teel. Esmapilgul tundus, et see oli verine.“

„See ongi kõik?“ Callanach kortsutas kulmu. „Kindlasti on midagi veel.“

„Sellised kaardid meile jagati, inspektor. Tuli on kuriteopaiga suurim vaenlane. Süütevedeliku koostise saab tavaliselt lihtsasti teada, aga siin aitas põlemisele kaasa turbapõrand. Cairngormi maastik valas üsna otseses mõttes õli tulle. Selleta ei oleks tulekahju pooltki nii intensiivselt või kaua põlenud. Luud on kehvas seisus.“

„Rehvijäljed? Kindlasti peab siin jälgi olema?“

„Seda võiks arvata jah, aga tuletõrjeautod jõudsid siia esimesena ja nood kündsid maa üles. Neil polnud ju aimugi, mis hütis on. Homme tuleme siia koertega ja kammime territooriumi läbi, sest täna on juba pime.“

Callanach võttis jälle kaamera ning pildistas mustahalli segust söehunnikut.

„Kas ta suri siin?“

„Seda ei saa kindlalt öelda ja allesjäänud luude põhjal ei oska ma ka surma põhjust öelda – muidugi juhul, kui kolp mulle midagi ei ütle. Enamik luid on puruks ja lõug on tükkideks. Mulle tundub, et tegemist oli lihtlabase laibast lahtisaamisega. Mõrvar ei tahtnud, et midagi alles jääks, lootis arvatavasti, et laipa ei suudeta tuvastada,“ märkis patoloog. Ta tõmbas kummikindad käest ning ringutas.

„Sinu arvates tapeti ta mujal ning toodi siis siia?“

„Sina oled uurija, see on sinu töö. Kui sa ööseks siia kanti jääd, tule hommikul surnukuurist läbi ja vaata, mis me leidnud oleme.“

„Seal näeme,“ vastas Callanach silmadega Trippi otsides. Ta nägi teda seersant Lively termosest kohvi rüüpamas. „Tripp, mine võta matkajatelt seletused, märgi nende täpsed asukohad kaardile koos ajaga, mil nad tulekahju avastasid. Samuti tahan ma kuulda nende telefonikõnet päästeteenistusele. Mine sinnasamasse kohta, kus matkajad tulekahju nägid, ning tee sellest kohast nende vaatepunktist pilti.“

Seersant Lively segas vahele: „Seletused on juba võetud, nii et ma ei näe sellel mõtet.“

Liiga kaua politseis töötanud mehe suhtumine oli tüütu, ent üsna tavapärane. Callanach surus maha soovi ta korrale kutsuda ning proovis olulisele keskenduda.

„See, kui kaua tulekahju põles, aitab meil välja selgitada aja, mil mõrvar kuriteopaigast lahkus. Leegi kõrgus või isegi värvus sel ajal, kui matkajad seda nägid, võib aidata selles selgust saada. Siis saame kohalike käest uurida, kas selles konkreetses ajavahemikus nähti piirkonnas mõnda võõrast sõidukit.“

„Sina oled boss,“ mõmises Lively, püüdmata oma põlgust varjata.

„Kus me ööbime, sir?“ küsis Tripp jalgu trampides ja käsi sügavale taskutesse toppides. Tema tavalisest entusiasmist hoolimata oli ilmselge, et Tripp tundis end külma käes maastikul olles eriti ebamugavalt.

„Küsi kohalikelt politseinikelt majutuse kohta. Kindlasti on siin lähedal mõni koht. Ütle Salterile, et ta hommikul minuga morgi tuleks, ja Barnesile, et ta kuriteopaigalt enne ei lahkuks, kui kõik dokumenteeritud on. Iga paari tunni tagant hoiate mind asjadega kursis.“

„Mis siis, kui see ei olegi Elaine Buxton? Siis on see täielik aja raiskamine.“

Callanach põrnitses Livelyt. „Inimene, kelle laip see on, seersant, mõrvati päris kindlasti ning kui me seda juurdlust kas või kuidagi aitame, siis ainult idioot nimetaks seda aja raiskamiseks. Kui sul midagi olulist öelda ei ole, siis nüüdsest jäta oma isiklikud arvamused palun endale.“