Читать книгу Aja jälg kivis. Ameerika Ühendriigid - Helgi Erilaid - Страница 6

Esimese eurooplasena purjetas mööda laia Potomaci jõge üles Hispaania admiral Pedro Menéndez, kes jõudis vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele praegusest Washingtonist. Aasta oli siis 1571.

Suurbritannias valitses noil aegadel protestantlik anglikaani kirik ja esimene Baltimore’i parun George Calvert, andunud katoliiklane, oli saanud kuningas Charles I loa rajada Potomaci jõest põhja ja ida poole koloonia kodumaal tagakiusatud katoliiklaste jaoks. Ameerika mandri idarannikule rajatud koloonia sai nimeks Maryland.

Kaugelt mere tagant saabunud rikkad džentelmenid rajasid Potomaci kallastele oma istandusi, mis levisid üha kaugemale sisemaale, ja Ameerika põlisrahvas, indiaani hõimud, oli sunnitud selle progressi teelt taganema.

17. sajandi jooksul kiiresti levivad tubakaistandused ning hordide viisi Aafrikast pärit tumedanahalisi orje – see oli aristokraatlike suurmaaomanike edu pant nii Marylandis kui ka Virginias. Kõrgseltskond viitis oma päevi jahti pidades ja ratsutades. Naaberistandus võis olla kümnete kilomeetrite kaugusel, aga ega rikkal härrasrahval polnudki midagi muud teha kui üksteisele külla sõita ja päevade kaupa pidutseda. Oli ju piisavalt orje, keda istandustes tööle panna. Külalised olid naabrite juures alati teretulnud ning härrasmehelikku ajaviidet leidus küllaga – ratsavõistlused, jahid, tantsuõhtud ja aiapeod.

Veetlev laiskelu suure rikka maa pinnal, mida täiendasid inglaslik kombekus ja range rõivaetikett. Suured heledad, kõrgete sammaste, avarate rõdude ja lameda katusega koloniaalstiilis häärberid, ratsahobused ja kalessid, krinoliinkleidid, vaikselt liikuvad mustad teenrid. Säärane idüll valitses maaelus päris kaua, ka 18. sajandil. Ning purunes siis, kui Ameerikas algas põhja- ja lõunaosariikide vahel suur kodusõda.