Читать книгу Aja jälg kivis. Ameerika Ühendriigid - Helgi Erilaid - Страница 7

George Washington oli jõuka Virginia maa-aadliku vanim poeg. Tema poolvennal Lawrence’il oli Potomaci ääres suur istandus ning aastal 1743, pärast isa surma, läks 11-aastane George venna juurde elama. Kui Lawrence kümmekond aastat hiljem tuberkuloosi suri, päris George tema mõisa Mount Vernonis.

Noormees sattus esmakordselt lahingutesse 22-aastasena, kui prantslased Virginia osariiki ründasid. Elu karmid õppetunnid tegid läbematust ja ninakast noorohvitserist vaid ühe aastaga täiskasvanud ning asjaliku sõjamehe ja väejuhi. Seda oli ka vaja, sest suur iseseisvussõda Briti vägede vastu oli alanud. Ajaloost on teada, kuidas see lõppes.

4. juulil 1776 võttis teine kontinentaalkongress vastu Ameerika iseseisvusdeklaratsiooni. 1783. aastal tunnustas Pariisi rahuleping Ameerikas asuvate endiste Briti kolooniate iseseisvust.

1787. aastal juhtis George Washington konstitutsiooni-läbirääkimisi Philadelphias ja pärast uue konstitutsiooni vastuvõtmist 1789 valiti Washington üksmeelselt Ameerika Ühendriikide esimeseks presidendiks. Seda ametit pidas ta kaheksa aastat.

Aastal 1790 kirjutas president alla kongressi aktile selle kohta, et föderaalvalitsuse residentsi paigaks saab piirkond Potomaci jõe ääres, mille suurus ei tohi olla rohkem kui kümme ruutmiili. Seni oli kontinentaalkongress pidanud oma istungeid rändrahva kombel erinevates paikades ja oli selge, et riigi seadusandlikul kogul peab olema üks kindel koht, kus ta oma tööd saaks teha.

President Washington käis ja uuris Potomaci erinevaid piirkondi ning tegi 1791. aasta jaanuaris otsuse – ehitada riigi pealinn Virginia osariiki väikesest Alexandria linnast põhja poole. Uue pealinna plaanide koostamiseks pandi ametisse kolmest liikmest koosnev valitsuskomisjon, kes palkas selle töö jaoks prantsuse päritolu arhitekti Pierre Charles L’Enfanti.

Ümberkaudsed maaomanikud tegid suured silmad, kui L’Enfant oma plaanidega välja tuli. Tänavad 30–40 meetrit laiad, avenüüd rohkem kui 50 meetrit laiad, üks suur avenüü aga ligi 140 meetrit lai ja peaaegu kaks kilomeetrit pikk! Kui palju see hull prantslane kallist maad kulutada mõtleb?

Siinne rahvas polnud harjunud suursuguste Euroopa residentside, kas või Versailles’i mõõtmetega, kuigi maast Ameerikas tõepoolest puudust ei olnud. Tohutu ehitusplatsi alla jäänud maa hind maksti aja jooksul selle endistele omanikele välja. Kuid L’Enfantil olid selle suurejoonelise linnaplaani loomise ajal ilmselt tõesti Versailles’i avarad pargid meeles. Linna tänavate ja avenüüde võrgustikku elustasid baroksed diagonaalid, valitsushooned olid kavandatud muruplatside, aedade, puiesteede ja jalgteede vahele. Ja L’Enfanti sõnade järgi oli siin pjedestaal, mis ootas monumenti.

Pjedestaal oli tõepoolest olemas – linna idaosas olev küngas Jenkins Hill. Siia planeeris L’Enfant Ameerika Ühendriikide tähtsaima hoone, Kongressi, kus pidid oma tööd tegema nii Senat kui ka Esindajatekoda. Kongressi ning presidendi asukohta, Valget Maja, pidi ühendama enam kui 50 meetri laiune tänav, hilisem Pennsylvania avenüü. Nood kaks olid loomulikult tähtsaimad ehitised riigi pealinnas, mis sai oma nime esimese presidendi George Washingtoni järgi.

L’Enfanti suurejooneline linnaplaan tekitas aga tohutult vaidlusi ja suurt pahameelt oma valdustest kümne küünega kinni hoidvate suurmaaomanike seas. Üks neist, piirkonna jõukaim mees lord Duddington oli just hakanud endale uut mõisahoonet ehitama. Kahjuks jäi see L’Enfanti plaanidele jalgu ja arhitekt käskis maaomanikul ehitise maha lõhkuda. Viimane keeldus ja L’Enfant laskis ise lordi poolelioleva hoone maatasa teha.

President Washington oli seni kaebustest hoolimata arhitektil tegutseda lasknud, kuid nüüd oli ka tema mõõt täis. Uhke prantslane, kes oli noorele riigile suurejoonelise pealinna planeerinud, keeldus oma töö eest isegi pakutavat raha vastu võtmast. L’Enfant suri 1825. aastal vaesuses ja murtud mehena. 84 aastat hiljem maeti tema põrm austusavalduste saatel väikeselt Marylandi surnuaialt ümber Arlingtoni kalmistule.