Читать книгу Aja jälg kivis. Hispaania - Helgi Erilaid - Страница 5

Peidetud maaks nimetasid Hispaaniat muistsed foiniiklased. Seda ta pikka aega oligi – karmide inimtühjade Püreneede taha peidetud salapärane ja omaette elav tohutu Ibeeria poolsaar. Hulk erinevaid maakondi, igal omad traditsioonid ja kombed.

Põhja pool Astuuria kaevandused, sisemaal kohati kurb kõrb, õite pidurüü Vahemere-äärses Valencias.

Sireliõied Baskimaa rannikul pole veel avanenud, kui Andaluusias on apelsinid juba küpsed.

Maavaraderikka Kataloonia kohta on öeldud, et seal tehakse isegi kividest leiba. Kitarride, serenaadide, lehvikute ja lillede linnas Sevillas kõlavad fandangod ja boolerod.

Hispaanlased on kirglik rahvas, nende uhkuse ja kinnisuse taga peidus olev kirg tuleb ilmsiks tantsudes. Vastanditest ja varjunditest koosneb see maa, kuid need kokku moodustavad ometi ikka ühe ja sellesama Hispaania.

Hispaania määratu pikas ajaloos ei saa ammu minevikku jäänud mauride ajastu kustumatu jälje vastu. Mitte kusagil Euroopas polnud noil aegadel nii uhket arhitektuuri kui Al-Andalusis. Ka siis, kui maurid olid juba lahkunud, ehitasid kristlased ikka veel Araabia stiilis paleesid. Maurid ja kristlased ei sõdinud ju usu pärast, rohkem ikka maade ja võimu pärast, kuid veriste sõdade varjus tärkas uus vaimne ajastu. Moslemite ja kristlaste kultuurid segunesid ja sulasid ühte. Toledos on veel praegugi hooneid, mis sellest jutustavad.

12. sajandil leidis inglise filosoof Daniel of Morley Toledost kreeka filosoofide Aristotelese ja Platoni teoste araabiakeelseid tõlkeid. On ka teada, et Araabia numbrid levisid Euroopasse just Hispaaniast. Nii et paljude tänapäeva teadlaste ja ajaloolaste meelest jätkus läänemaailma renessanss just selle intellektuaalse arengu pinnalt, mis oli alanud maurideaegses Hispaanias.

Lõpmata palju saladusi leidub kunagisel peidetud maal, tohutus mitmetahulises Hispaanias. Osa nendeni viivaid uksi jääbki vist suletuks, aga ehk suudab see raamat mõnda neist pisutki paotada.