Читать книгу Aja jälg kivis. Hispaania - Helgi Erilaid - Страница 7

Felipe järglaste ajal koitis Hispaania kultuuri kuldaeg, kuigi riigi sõjaline jõud ja poliitiline tähtsus hakkasid juba taanduma. Habsburgi-aegse Madridi kõrghetkeks on jäänud suure kauni keskväljaku Plaza Mayori sünd Felipe III valitsemisajal. Plaza Mayori, mis peaks tähendama üht suurt ja vana väljakut, hakati rajama aastal 1617. Vanad slummid koristati teelt, tühja nelinurkse väljaku suuruseks sai 129 x 94 meetrit ning selle ümber ehitati täpselt ühesugused katkematud hooneteplokid. Nende esimesel korrusel avanevad väljakule sammaskäigud, mille kohal kulgeb kolm korrust balustraadidega piiratud rõdusid, mida on kogu väljaku kohta täpselt 237. Rõdudele avanevad ornamentidega kaunistatud uksed, on näha tornikesi ning katuseservadel ärkliaknaid. Ainult ühe hoone seinu ehivad rõduakende vahel toredad värvilised maalingud – puha allegoorilised tegelased ja ajalugu. Casa de la Panaderia – pagarimaja. Ju see siis kunagi oli seal. Keset väljakut istub oma kivist ratsu seljas kivine Felipe III ja kõik need aja jäljed jutustavad oma lugusid.

Aasta 1621. Esimest korda kogunes Madridi rahvas oma linna peaväljakule, et elada kaasa linna talupojasoost kaitsepühaku San Isidro õndsaks kuulutamise tseremooniale. Samal aastal leidis Plaza Mayoril aset teinegi tseremoonia – Felipe III abilise, rahva seas vihatud Rodrigo Calderóni hukkamine. Oma surmatunnil pidas Calderón end siiski nii väärikalt üleval, et seni elab kõnekäänd – „julge nagu Rodrigo tapalaval”.

Plaza Mayoril valitseb Kastiiliale omane teatraalsus. Rahvas ongi aegade jooksul siia otsekui teatrisse tulnud, et lisaks siin peetavatele laatadele ka inkvisitsioonikohtu otsuste täideviimist jälgida. Need olid surmamõistetud ketserite hukkamised, mille juures tihti ka kuningas ja kuninganna viibisid. Peale selle toimus siin veel kostümeeritud rongkäike, ajaloolisi etendusi ning hispaanlaste jaoks kõige tähtsam vaatemäng – härjavõitlus.

Härjavõitluskunst on väga paljude hispaanlaste jaoks tõepoolest kunst ja seni tähtis ning üllas osa iidsest pärandist. Loomakaitsjate jutt selle traditsiooni keelamisest on nende jaoks pehmelt öeldes solvav. Nii elab see verine pärand edasi, nüüd ammugi juba härjavõitluse areenidel, kuid 17. sajandil peeti seda vaatemängu lausa Madridi keskväljakul, mida piiravate majade seintel olevat tänase päevani näha vereplekke.