Читать книгу Aja jälg kivis. Hispaania - Helgi Erilaid - Страница 8

Plaza Mayorist vaid mõne minuti tee kaugusel laiub tõenäoliselt Madridi kõige elavam väljak Puerta del Sol. Päikesevärav. 15. sajandil oli täpselt sellel kohal üks Madridi linnamüüri väravaid, mis avanes itta ning millest igal hommikul vaadati tõusvat päikest. Linnamüüri ega väravat pole siin enam ammu, kuid nimi Puerta del Sol jäi alles. See oli kõige lärmakam paik Madridis, kus oli turg, kirik, kaev ja voorimeeste peatuspaik, kus vastutulelikud daamid oma teeneid pakkusid, veiderdajad oma trikke tegid ning vanakraamimüüjad tüdimatult kõva häälega oma kaupa tutvustasid. Kõnekäänd ütles: Puerta del Solil hoidu naistest enda ees, hobueeslitest enda taga, tõldadest enda kõrval ning lobisejatest enda ees, taga ja kõrval.

15. sajandil läks just siit läbi Madridi linnamüür koos kuulsa Päikeseväravaga. Paar sajandit hiljem oli väljaku lõunaküljele tõusnud lihtne punastest tellistest hoone Casa de Correos – linna postimaja. Siia saabus tähtsate sõnumitega kiirkäskjalgu nii Hispaaniast kui välismaalt. Praegu on kunagises postimajas üks valitsushooneid, maja põhjaküljel aga kõnniteel maas poolkaarekujuline märk, millel kiri – „Null kilomeetrit”. Nimelt siin peaks olema Hispaania sümboolne keskpunkt, samuti kogu riigi teedevõrgu keskus. Kuningas Carlos III ratsakuju paigutati Puerta del Solile 18. sajandil ja just selle kuninga ajal ehitati pealinn tublisti suuremaks ja uhkemaks.

Madridi pika ajaloo jooksul on Puerta del Solil peetud nii protestidemonstratsioone, hukkamisi kui ka pidustusi. Üks päris kindel traditsioongi on tekkinud. Selle nimi on „kaksteist õnneviinamarja”.

Aasta 1909 kujunes Vahemere rannikul Alicantes erakordselt viljakaks viinamarja-aastaks ja detsembris tuli hulk sealseid viinamarjakasvatajaid isegi Madridi, et oma suurt saaki müüa. Siis sündiski kaheteistkümne õnneviinamarja traditsioon. Puerta del Solile, Casa de Correose kauni kellatorni alla koguneb vana-aastaõhtul alati väljakutäis madridlasi ning kui tornikellast kajavad uue aasta saabumist kuulutavad kaksteist lööki, püüab igaüks ühe kellalöögi ajal ühe viinamarja ära süüa. Niimoodi peaks kindlasti hea ja õnnelik aasta tulema. Iga kellalöögi ajal üks viinamari – kuuldavasti polevatki see nii lihtne. Igatahes on see traditsioon Euroopast teistele Hispaania kultuurialadele kandunud, näiteks Mehhikosse, Ühendriikides elavatesse Hispaania kogukondadesse, mitmesse Ladina-Ameerika riiki ja isegi Filipiinidele. Kaksteist õnneviinamarja vana-aastaõhtul.