Читать книгу Minu Albaania. Paradiis ja põrgu. - Helmi Vela - Страница 6
TERE TULEMAST! –
VÕI SIISKI MITTE?
ОглавлениеJuuli 2008. Istun lennukis oma elukaaslase Armiri kõrval ning silun meie üheksakuuse tütre Lote juukseid. Olen nii elevil, et kuigi me lendame öös ning lennukiaknast paistab vaid pilkane pimedus, kiikan pea iga viie minuti tagant lennukiaknast välja. Mind ootab ju Albaania, minu uus kodumaa!
Ent elevusse seguneb ka rahutust ja hirmu tundmatuse ees. Loomulikult olen ma enne sõitu internetist Albaania kohta informatsiooni kogunud, raamatukogus reisiraamatuid lehitsenud ning tulevase kodumaa ja selle rahva tausta uurinud. Ma tean, et Albaania paikneb lähistroopilise kliimaga Balkani poolsaarel ning tema rannik piirneb imeilusa Aadria merega. Pindalalt on ta Eestist tublisti väiksem, ent elanikke on ligi kolm miljonit. Wikipedia teatel on Albaania rahvastik väga noor, keskmise vanusega 28 aastat, ning riigi sündimus on Euroopa suurim. Internetist leitud piltidelt vaatasid vastu imelised liivarannad, türkiissinine meri, taamal kõrgusid mäed ja naeratasid inimesed. Albaania tundus maana, kus paistab alati päike.
Ootusärevus aga ängistab, sest tean, et reaalsus ja internetipildid võivad olla kaks erinevat maailma.
Peast jookseb läbi sadu erinevaid mõtteid. Kuidas ma selles riigis hakkama saan? Milline see tegelikult välja näeb? Milliseks kujuneb minu tulevane elu?
Albaania on eestlase jaoks nii kuratlikult kauge ja kõige enam hirmutab mind mõte, kas ma kogu oma põhjamaisusega üldse sobin ühiskonda, mis asub Euroopa lõunarannikul kuumavereliste türklaste, kreeklaste ja itaallaste külje all.
Sõit Londonist Tiranasse kestab pisut üle nelja tunni. Kätevärinal ei möödu reis mitte ainult minul, vaid samamoodi endast väljas tundub olevat ka Armir, kes keerutab terve lennusõidu vältel närviliselt pöidlaid.
Armir on viimased üheksa aastat elanud Londonis, kuhu ta saabus Kosovo konflikti varjus sõjapõgenikuna 1999. aastal. Kogu selle aja jooksul pole ta kodus, Albaanias, käinud kordagi: tal oli hirm kaotada Londoni töökoht ning võimalus Suurbritanniasse tagasi minna. Sest tegelikult ei kartnud Armir sõda, vaid põgenes Londonisse Albaanias vohava vaesuse ja nälja eest.
Libisen mõttes tagasi hommikusse. Enne lennukile minekut vaatas Armir läbi suurte lennujaamaakende taevas keerutavaid tumedaid vihmapilvi. Raskustega, peaaegu nutuvõru suul, tunnistas ta, kui keeruline on tal omaks võtta, et lõpuks ometi võib ta südamerahus koju tagasi minna ja sinna jääda.
Kuigi ma väga tahaksin, on mul raske teda lõpuni mõista. Ükskõik kui palju Armir ka oma karmist saatusest ei räägiks, ei suuda ma ka kõige suurema tahtmise korral kujutada ette tunnet, mis võib olla inimesel, kes pole oma vanemaid, vendi ja õdesid näinud üle üheksa aasta.
Lennuk läheneb Tiranale. Mind hämmastab, et kuigi piloot teatab läbi mikrofoni, et oleme juba Tirana kohal, näen aknast välja kiigates südaöös särava pealinna asemel ikka veel ainult pimedust. Lennuk maandub justkui sügavikku, ainult maandumisraja tulede taustal näen kõrgeid mäesiluette.
„Miks siin nii pime on?” küsin Armirilt, kes uudistab nüüd ka ise üle minu lennukiaknast välja.
„Siin on elektriga pidevaid probleeme. Valitsus lülitab kogu linna tulesid sisse ja välja nii, nagu tahab,” vastab ta sõnu vuristades, kuid peatub siis ja jääb peaaegu poole sõna pealt vait. Märkan Armiri ilmes kummalist muutust ning mul on kahtlane tunne, et ta sai minu küsimuse peale pahaseks.
Olen lugenud – ja hetkiti ka ise kogenud –, et albaanlased on meeletult uhke rahvas ning nende tundeid võib riivata ka kõige lihtsakoelisem küsimus. Ma ei päri rohkem, vaid silmitsen läbi pimeduse turritavaid mäetippude siluette.
Kui lennukiuks lõpuks lahti läheb, täituvad kopsud sooja värske õhuga, mis on kootud eksootilistest mägedest ja Vahemere hõngust.
Sellest hetkest peale on öises kuuvalguses sisse hingatud õhk see, mille järgi tunnen Albaaniat pimesi. Alati.
Ema Teresa nimeline Tirana lennujaam on suur ja uhke. Nobeli rahupreemiaga pärjatud ema Teresa on maailma kuulsaimaid albaanlasi ning tema järgi nimetatud lennujaam on steriilselt puhas nagu haigla. Isegi põrandad on kaetud helevalgete särama löödud plaatidega.
Kohe, kui oleme oma reisipagasi kätte saanud, vehib Armir näpuga väljapääsu poole ning teatab, et peame kiirustama, sest lennujaama fuajees ootab meid tema vend Gezim koos oma perega. Teise venna Vladimiri pere on jäänud koju, nii et nendega kohtume hiljem.
Kui jõuame suurde kõrgete heledate seintega avarasse ruumi, sosistab Armir mulle kõrva: „Nad on kindlasti väga elevil! Gezimi lapsed ja abikaasa ei ole kunagi kohanud ühtegi sinusugust välismaalast.”[1.]
Samas on Albaanias palju perekondi, kellel elab vähemalt üks pereliige välismaal.
Kuna tegu on vaese riigiga, töötab suur osa albaanlasi läänes, et toita ja elatada oma perekonda kodumaal. Albaanlane, kes läheb läände õnne otsima, vastutab seal teenitud rahaga kogu koduse majapidamise ja perekonna ülalpidamise eest.
Ka Armiri Londonis teenitud rahade eest elasid tema vanemad, vennad ja õed Albaanias aastaid. Armir saatis pereliikmetele iga võimaliku Suurbritannias teenitud summa, mille eest ehitasid nood üheksa aasta jooksul kaks maja.
Välismaal töötades elab albaanlane tavaliselt tagasihoidlikult ning selle asemel, et võõras riigis end koduselt tunda, mõtleb ta ainiti oma lähedastele kodumaal. Albaanlase enda elukvaliteet on kindlasti vähem oluline kui fakt, et ta suudab igal kuul oma kodustele raha saata.
Olles jälginud Armiri üsna trööstitut elu Londonis peaaegu üle aasta, mõistsin, et tegelikult on selles kurbuses omajagu ilu. Õppisin imetlema albaanlaste jäägitut armastust oma lähedaste vastu ning seda, kuidas nad oma elu teiste nimel ohvriks toovad. Perekondlik kokkukuuluvustunne on albaanlaste suurim õnn.
Armir on mulle korduvalt selgitanud, et mida suurem on albaanlase pere, seda tugevamana võib inimene end igapäevaselt tunda. Eriti kehtib see naiste kohta: need, kellel on mitu venda, elavad turvalisemalt kui need, kes kasvavad üksi või kelle kaaslasteks on ainult õed. Armiri sõnul on just vennad need, kes seisavad õdede eest elu lõpuni ega jäta neid kunagi hätta.
Eestlastel on kombeks näha sugulasi ainult paari aasta tagant suguvõsa kokkutulekul, mõne lähedase juubelil või matustel. Albaanlased käivad aga sugulastega läbi enam-vähem kogu aeg ning nende elukvaliteet peitub just sugulussidemetes. Albaanlase jõukustki saab mõõta nii tema enda rahas kui ka selles, kui edukas on kellegi onu, tädi või vennapoeg.
Kõik see tuleb mulle tulvana meelde, kui Ema Teresa lennujaamas tervitab meid Armiri vend Gezim koos oma kauni kaasa Lule ja kahe väikese pojaga. Gezimi käed avanevad Armiri märgates südamlikuks embuseks ning kahe venna kohtumine on ülevoolavalt emotsionaalne. Armiri silmadesse tekivad korraks isegi pisarad, kui ta venda tervituseks mõlemale põsele suudleb. Püüan Gezimi abikaasat Lulet sama armastusväärselt tervitada, aga see ei tule mul nii hästi välja. Esiteks on Lule mulle ju võõras, teiseks on minus kui eestlases seda sõnulseletamatut põhjamaist kramplikkust: lõunamaalased väljendavad oma emotsioone hulga loomulikumalt. Seepärast naeratan esmaste kallistuste järel pisut ebalevalt ning kuna pikalt silma vaadata on ebamugav, libistan pilgu Lule riietele. Olin enne sõitu internetist lugenud, et tegu on islamimaaga, kuid Armir selgitas, et naiste riietusele ei kehti Albaanias mingeid islaminorme. Nii ongi: Lule ei kanna musta hõlsti, pearätti ega nägu varjavat loori, vaid täiesti tavalist euroopalikku suvekleiti.
Gezim on parkinud oma valge kastiauto lennujaama ukse ette ja, nagu ta meid kohe murelikult teavitab, keelutsooni. Kiirustame kohvritega õue, et vältida valesti parkimise eest tekkida võivaid ebameeldivusi.
Samal ajal kui mehed loobivad kohvreid autokasti, hüppan mina Lule ja lastega tagaistmele.
„Algab sõit meie uue kodu poole!” teatab Armir käsi hõõrudes ning võtab sisse koha auto eesistmel.
Kuigi Gezim selgitab mulle parklast väljudes, et maja, kus me elama hakkame, asub lennujaamast vaid paarikümne kilomeetri kaugusel, tundub kodutee pea kümme korda pikemana. Auto turtsub ja hüppab auklikul saviliivateel nagu kraavist kraavi. Kui ma aknast välja piilun, ehmatab mind kõrge okastraat, millesse on mähitud kogu lennujaama ümbritsev ala. See okastraat on nii kole, et mul on tunne, justkui põgeneksime vanglast.
Armir räägib kogu teekonna põhiliselt Gezimiga. Ta on silmanähtavalt erutunud ja vuristab albaaniakeelseid sõnu. Kuulan oma mehe valjuhäälseid muljeid ja kuigi tunnen tema kõnes ära talle omase tooni, teeb võõras keel minu elukaaslasest justkui kellegi teise. Albaania keeles väljendab ta end tunduvalt agressiivsemalt kui minuga inglise keeles suheldes.
Pingutan, et pimedas näha, milline see minu uus kodumaa välja näeb, ning esmapilt öisest Albaaniast ei ole just kõige idüllilisem. Kuigi õhk on paradiislikult sume, puudub tänavapildis harmoonia. Hetkel möödume üsna kurva ilmega lobudikust ning autotulede valguses märkan, et selle iga uks ja sein on ise värvi.
Tirana äärelinna sõidutee on nii lagunenud, et ma ei mõista, kuidas autod üldse suudavad seda läbida enam-vähem viga saamata. Gezim keerab autot paremale ja vasakule, justkui eksleksime labürindis. Ühe heleda valmimisjärgus kolmekorruselise maja ees võtab ta kiiruse maha. Alles siis, kui auto maja siniseks värvitud värava ees seisma jääb, mõistan ma, et tegu ongi meie uue koduga.
Silmitsen tuhakarva kiviplokkidest ehitatud aeda, mille hiigelsuur sinine metallvärav on ööseks lukku keeratud. Gezim keerab selle lahti ning sõidab pimedasse hoovi. Kui auto suure õue peal lõplikult peatub, hüppab Armir välja ning tirib koos vennaga autokastist alla ka meie kohvrid. Lote minu süles teeb korraks silmad lahti ja vaatab ehmunud pilgul ümbrust, kuid jääb õnneks uuesti magama.
Kuigi väljas on pime ja ma ei näe, milline meie maja täpselt välja näeb, mõistan juba õue peal, et seda kolmekorruselist korrusmaja moodi hoonet tulebki meil jagada Armiri kahe venna ja nende peredega.
Armir teatab mulle trepist üles astudes, et meie hakkame elama neljandal korrusel.
„Aga majal on ju ainult kolm korrust?” küsin arusaamatult.
„Ma ehitan neljanda,” lubab Armir naeratades.
„Aga kus me niikaua oleme?”
„Ära muretse! Niikaua, kuni meie korrus valmis saab, on meil oma tuba. See on tänu minu olulisele kohale perekonnas kindlasti parem kui teistel.”
Oma tähtsuse all peab Armir silmas seda, et just tema on perekonda ja majaehitust aastaid oma Londoni-rahadega toetanud.
„Meil on omaette tuba, mille juurde kuulub eraldi vannituba ja konditsioneer,” lisab ta.
„Aga köök?” küsin kiiruga, kuid Armir ei pane mind enam tähele, vaid siseneb erutunult elutuppa ning hõikab albaania keeles midagi Gezimile.
Merita, Armiri teise venna Vladimiri naine, on katnud meie saabumise puhul suure söögilaua. Sellele on laotatud grillliha, friikartulid, salat, puuviljad, oliivid ja rikkalik valik juustu. Kuigi teel lennujaamast siia märkasin palju pimedaid maju, särab meie juures iga lühter nagu võimsaim ehe jõulupuul.
Õhtusöögilauas võtan tagasihoidlikult sisse koha Armiri kõrval ja jälgin silmanurgast oma tütart, väikest Lotet, kes magab rahulikult elutoa pikal hallil diivanil. Puudutan laua all õrnalt Armiri kätt, kuid minu üllatuseks tõmbab ta oma käe eemale.
Nagu välk selgest taevast jõuab mulle pärale, et Albaania ühiskonnas ei ole avalikkuses või teiste nähes kombeks jagada armastatuga oma tundeid. Mulle tundub, et Armiril on häbi demonstreerida perekonna ees füüsilist kontakti oma naisega, ja kuigi ma püüan õhtusöögi ajal veel mitmel korral võtta tema käest kinni täpselt samasugusel moel, nagu tegime oma eelmises kodus Londonis, lükkab ta mu korduvalt eemale.
Söögilauas räägib Armir põhiliselt albaania keeles ja minult küsitakse vähe. Mind natuke segab, et põhiosa õhtusöögiajast olen ma jäetud omapäi, kellelegi aeg-ajalt arusaamatult naeratama. Eks ma mõistan, et vennad tunnevad üksteise vastu suuremat huvi kui minu vastu, kuid ometi on pisut imelik, et kas või meie ühise lapse Lote kohta pärivad pereliikmed nii vähe.
Kuulates pikka võõrkeelset vestlust, olen ma ühtaegu väsinud ja mures. Ma ei taha olla lillepott, kelle roll on ainult kuulata ja vaadata. Albaaniasse saabumine tekitab aga juba esimesel õhtul hiiliva tunde, et ma ei ole siin rõõmuga vastu võetud ning minu peale vaadatakse viltu ka sellepärast, et ma ei ole siit pärit.
1 Alles 1. jaanuarist 2011 on Euroopa Liidu kodanikel võimalik külastada Albaaniat ilma viisata. Ka albaanlaste endi reisivõimalused muutusid alles eelmisel aastal lahedamaks ning nad saavad viisavabalt reisida ligi sajasse erinevasse riiki, kaasa arvatud Eestisse.[ ↵ ]