Читать книгу Minu Albaania. Paradiis ja põrgu. - Helmi Vela - Страница 8

Uues kodus on aega mõelda – istun oma toas ning meenutan, kuidas see kõik on nii läinud, et ma olen nüüd siin. Mõtted viivad tagasi kahe aasta tagusesse aega, kui ma Armiriga tutvusin...

...Kuigi oleme Armiriga viis kuud Skype’i kaudu suhelnud, olen enne meie esimest kohtumist ärevil. Mul endalgi on raske uskuda, et hakkasin internetiavarustes võõra inimesega rääkima ning leian end nüüd lennukist talle külla sõitmas. Külaskäigule, mis meie sobivuse korral tõotab kujuneda kooseluks ja muuta Londoni vähemalt mõneks ajaks mu kodulinnaks.

Olen Armiri siiani näinud niisiis vaid läbi arvutiekraani, aga võin öelda, et kiindusin temasse juba esimese paari nädala jooksul. Imetlesin Armiri vaprust kolida võõrasse riiki, õppida alles pärast Londonisse jõudmist selgeks inglise keel ning alustada tööd, milles puudus igasugune varasem kogemus. Ka mina olin tahtnud aastaid Eestist lahkuda, aga just hirm võõras ühiskonnas hakkamasaamise ees oli see, mis mind alati tagasi hoidis.

Tutvuse süvenedes hakkas Armir mind endale Londonisse külla kutsuma. Ent kuigi ta oli veebivestlustes tundunud usaldusväärse mehena, kummitas mind pikka aega kahtlus, et kust ma tean, ega ta äkki siiski mõni pervert pole. Internet ju kubiseb inimestest, kes võivad endale kokku valetada ükskõik millise elu, ilma et nende tõelisest palest aimugi oleks! Ja maailmas on juba liiga palju naisi, kes on unistuste printsiga kohtunud suhtlusportaalis ning hiljem valusalt haiget saanud.

Mõtlesin isegi sellele, et kust ma tean, et Armiril pole kaugel Albaanias perekonda. Londonis võib ta ju üksi olla, kuid mis siis, kui teda ootab kodumaal armastatud abikaasa koos pisiperega?

Eestlasena olen ma harjunud pidama lõunamaa meeste juttu ebausaldusväärseks. Paar sõbrannat Tallinnas hoiatasid mind isegi selle eest, et albaanlased kui moslemirahvas ei võta mittemoslemist naist mitte kunagi tõsiselt. Nende sõbrannade arvates polnud mul mingisugustki šanssi albaania päritolu mehega korralikku suhtesse astuda.

„Ei, ei, ei!” teatasin ma seepärast alati, kui Armir oli mind läbi arvutiekraani Londonisse külla palunud. „Ma tahan sind enne võimalikult palju tundma õppida!”

Nii suhtlesimegi interneti teel pea viis kuud, enne kui armuvalus Armir minu käest küsimata mulle lõpuks lennukipileti ostis ning minu Londonisse sõitmist lausa nõudis. Järeleandmatu nagu ta on, võtsingi ta pakkumise lõpuks vastu. „Mis siis ikka. Käin seal ära ja vaatan, mis meist saab…” lubasin endale taganemisteed lahti jättes.

Kell on viis minutit kolm läbi, kui lennukirattad Stanstedi lennujaama märga maandumisrada puudutavad.

Kuigi olen Armiri näinud sadu kordi läbi veebikaamera ja arvutis oleme pea iga päev tundide kaupa kudrutanud, olen ma nüüd endast väljas.

Ma olen armunud, sest mu kõhus lendavad nähtamatud liblikad, kindel märk; tegelikkuses pole ma Armiri isegi mitte puudutanud.

„Kas ma üldse julgen teda puutuda?” küsin endalt ja väristan õlgu, justkui oleks mul külm.

Ootan lennujaama suures ruumis musta lindi kõrval oma kohvrit, kui saan Armirilt kärsitu tekstsõnumi: „Kus sa oled? Ma olen juba 20 minutit lennujaamas olnud!”

Suhtleme omavahel inglise keeles ning vastan kiiruga, et olen kohe temani jõudmas. Samal ajal, kui mu näpud sõnumit toksivad, tunnen, kuidas süda rinnus valjult peksab.

Pagasi kätte saanud, sammun aeglaselt ukse poole, mille taga Armir mind ootab. Rahvas ümberringi tormab minust mööda, kohvrirattad vurisemas. Kui lennujaama automaatuksed lõpuks minu ees lahti lähevad, on mul tunne, nagu avaneks teatrilava eesriie.

Suures fuajees ootab kohtumist lähedastega sadu inimesi, kes iga uut saabunut pika erutatud pilguga mõõdavad. Ruumi paremas nurgas lehvitab tõmmu mees, aga ei, ta ei ole Armir. Otsin silmadega rahvamassis nagu väike laps, kes on silmapiirilt kaotanud ema.

Armir on meie varasemates vestlustes maininud, et ta on 170 sentimeetrit pikk, kuid inimmassis on kedagi pikkuse järgi raske leida. Lasen silmadega uuesti üle suure saali ja mõtlen hirmunult: „Issand, äkki teda polegi!”

Pisarad tikuvad kangesti silma, tunnen end kiirustavas ja võõras rahvamassis saamatult ja üksinda.

„Lõpuks ometi!” ohkan kergendatult, kui märkan kauguses arvutiekraani kaudu tuttavaks saanud nägu. Tal on seljas sinisetriibuline T-särk ja tumedad teksad. Ta märkab tungleva rahvamassi seast ka mind, kuid jääb millegipärast oma kohale ning liigutab mulle vastu tormamise asemel hoopiski paremat jalga kohmetult enda ees.

Olin vaimusilmas kujutlenud, et Armir ootab lennujaamas lilledega ja tormab mind kuumavereliselt suudlema. Reaalsuses vaatab Armir aga kaugusest korra minu poole, naeratab tagasihoidlikult ning sosistab siis midagi enda kõrval seisvale sõbrale.

„Äkki ma ei meeldigi talle?” jookseb mu peast läbi kahtlustav küsimus. Armirile lähemale jõudes muutub ta naeratus aga soojemaks ning mu hirmutunne kaob. Olen elusuuruses Armiri nähes nii õnnelik, et ei emba ainult teda, vaid ka tema sõpra. Mõlemad mehed tarduvad mu kallistuse peale ja silmitsevad mind kohmetult.

Alles hiljem, albaanlasi tundma õppides, saan teada, et nende kultuuris ei ole naisterahval kombeks meesterahvaid kallistada.

„Kuidas reis läks?” küsib Armir resoluutsel toonil ja haarab mu musta kohvri, mille sangad on mu kätele pigistanud punased sügavad randid.

„Hästi!” vastan talle, samal ajal teda õrnalt selja tagant puudutades. Jalutame kolmekesi aeglaselt lennujaamast välja ning seame sammud autoparkla poole.

Armir on päriselus tagasihoidlikum, kui ma arvasin. Auto juurde kõndides paneb küll ka tema mulle korraks käe ümber, kuid võtab selle siis kohe ehmunult ära. Kuigi oleme enne tänast kohtumist arvuti teel suhelnud pea viis kuud, pole meie kehad teineteisega veel tuttavad. Füüsiline kontakt on midagi muud kui pilt arvutiekraanil.

Õnneks aga pole sõnulseletamatu tõmme meie vahelt kadunud ja teel autoparkla poole naeratame teineteisele juba sama armunult kui arvutis.