Читать книгу Murelik mees - Хеннинг Манкелль - Страница 3

Samal aastal, kui Kurt Wallander viiskümmend viis aastat vanaks sai, viis ta endalegi üllatuseks ellu oma kauase unistuse. Monast lahkuminekust saadik ehk juba ligi viisteist aastat oli ta mõelnud, et kolib Mariagatani korterist, mille seintes oli nii palju ränki mälestusi, hoopis ära maale. Iga kord, kui ta pärast rohkem või vähem trööstitut tööpäeva koju tuli, meenutas korter talle, et kunagi oli ta seal elanud koos perekonnaga. Nüüd vaatasid mööblitükid teda justnagu hüljatult, süüdistavalt.

Talle ei mahtunud pähe mõte, et elab samas korteris seni, kuni on juba väga vana ega saa ehk endaga ise hakkama. Kuigi ta polnud veel kuuskümmendki, meenus talle üha sagedamini isa üksildane vanaduspõlv ja ta teadis, et endale ta samasugust saatust ei tahaks. Aitas sellestki, kui ta hommikuti peegli ees habet ajades mõistis, et muutub oma isaga üha sarnasemaks. Kui ta noor oli, tuletas nägu rohkem ema näojooni meelde. Aga nüüd tundus, nagu võtaks isa tema keha tasapisi üle, otsekui jooksja, kes on tükk aega saba lõpus olnud, kuid jõuab nähtamatule finišilindile lähenedes järele.

Wallanderi maailmapilt oli üsna lihtne. Ta ei tahtnud muutuda üksinduses vananevaks kibestunud erakuks, ainsateks külalisteks tütar ja vahel ka ehk mõni endine kolleeg, kellele tuleb järsku meelde, et ta on ikka veel elus. Ta ei hellitanud religioosseid lootusi, et teispool musta jõge on midagi ees ootamas. Seal on ainult sama pimedus, millest ta kunagi siia ilma tuli. Kuni viiekümneseks saamiseni oli tal mingi ähmane hirm surma ees, see oli nagu isiklik mantra, et surm on elust ajaliselt palju pikem. Ta oli elu jooksul näinud liiga palju surnud inimesi. Nende tummades nägudes polnud vähimatki vihjet, et taevas oleks nende hinged vastu võtnud. Nagu paljud teisedki politseinikud, oli ta kokku puutunud surma kõikmõeldavate variantidega. Kohe pärast seda, kui ta viiskümmend sai ja seda politseimajas tordi ning tollase politseiülema Liza Holgerssoni standardfraasidest kubiseva mittemidagiütleva kõnega tähistati, hakkas ta uude, äsja ostetud märkmikku üles kirjutama kõikide meelde tulnud surnute nimesid. See oli õudne hobi ja ta ei saanud isegi aru, miks see teda köitis. Kümnenda enesetapjani jõudes – see oli umbes neljakümneaastane, praktiliselt kõikide mõeldavate probleemidega narkomaanist mees – andis ta alla. Mees poos ennast üles lammutamisele määratud maja pööningul, kus ta pesitses. Tema nimi oli Welin, ta poos ennast üles niimoodi, et kael kindlasti koheselt murduks ja teda ei ähvardaks pikk kägistamine. Kohtuarst oli Wallanderile öelnud, et see õnnestus. Mees oli olnud iseendale oskuslik timukas. Selle koha peal jättis Wallander enesetapujuhtumid sinnapaika ja püüdis selle asemel – tõesti rumal temast – meenutada kõiki noorukeid või lapsi, kelle ta surnuna oli leidnud. Aga peagi ta loobus, sest see oli liiga jälk. Hiljem hakkas ta häbenema ja põletas märkmiku ära, nagu oleks ta tegelenud millegi perversse ja keelatuga. Tegelikult oli ta ju rõõmsameelne inimene. Tuli ainult seda külge enda juures rohkem hinnata.

Ent surm oli teda alati saatnud. Ta oli teenistuskohustuste täitmisel ise mõned inimesed tapnud, kuid pärast kaasneva kohustusliku uurimise lõppu ei süüdistatud teda mitte kunagi liigse jõu kasutamises.

Kahe inimese tapmine oli täiesti omaette rist, mida tal tuli kanda. Kui ta naeris liiga harva, siis oli põhjuseks kõik see, mis tal oli tulnud läbi elada.

Kuid ühel päeval tegi ta otsustava sammu. Ta oli käinud Löderupis, samas kandis, kus ta isa kunagi oli elanud, et vestelda koleda röövi ohvriks langenud talunikuga. Ystadi poole tagasi sõites märkas ta väiksema kruusatee otsas kinnisvaramaakleri silti ja müügis olevat maja. Otsus tuli eikuskilt. Ta peatus, pööras auto ringi ja sõitis maja juurde. Juba enne autost väljumist taipas ta, et kinnistu vajab remonti. Varem oli see olnud U-kujuline vahvärkmaja. Nüüd oli üks majatiib puudu, võib-olla oli see maha põlenud. Ta käis õue peal ringi. Oli varasügisene päev. Ta mäletas veel praegugi sirges rivis üle tema pea lõuna poole lennanud linnuparve. Ta piilus akendest sisse ja mõistis peagi, et korralikult tuleks üle vaadata ainult katus. Vaade oli vapustav, ta aimas taamal merd ja sellel võib-olla koguni Ystadist Poolasse suunduva praami kontuure. Sellel 2003. aasta septembrikuu pärastlõunal armus ta majasse esimesest pilgust.

Ta sõitis otsemat teed Ystadi maakleri juurde. Hind oli niisugune, mis võimaldas tal pangast laenu saada. Juba järgmisel päeval oli ta maja juures tagasi koos maakleriga; see oli kiire jutuga noor mees, kelle mõtted näisid viibivat kusagil mujal. Maja viimaseks omanikuks oli Stockholmist maale kolinud noorpaar, kes otsustas lahku minna juba enne sisustamiseni jõudmist. Kuid tühja maja seintes polnud peidus midagi sellist, mis oleks teda hirmutanud. Ja kõige olulisem oli samuti selge: ta võib kohe sisse kolida. Katus peab veel mõne aasta vastu. Tuli ainult mõned toad üle värvida, võib-olla vann välja vahetada ja ka uus pliit osta. Kuid keskküttekatel oli ainult viisteist aastat vana, torud ja elektrijuhtmed umbes samast ajast.

Enne ärasõitmist küsis Wallander, kas maja vastu tunneb huvi veel mõni ostja. Üks soovija on küll, ütles maakler ja tegi mureliku näo, justkui sooviks ta, et just Wallander saaks maja endale; tegelikult aga tähendas see vihjelist hoiatust, et otsustada tuleb kohe. Wallanderil polnud plaanis hakata põrsast kotis ostma. Ta rääkis ühe oma kolleegiga, kelle vend tegeles ehitusekspertiisiga, ja tollel õnnestus juba järgmisel päeval tulla maja üle vaatama. Ekspert ei leidnud muid vigu kui need, mida Wallander oli juba isegi märganud. Samal päeval käis Wallander pangas ja sai teada, et tal on võimalik piisavalt laenu saada. Kõikide Ystadis töötatud aastate jooksul oli Wallander hajameelselt, kuid regulaarselt raha kõrvale pannud. Sellest piisas sissemakseks.

Õhtul istus ta köögilaua äärde ja tegi üksikasjaliku arvestuse. Olukord tundus omamoodi pidulik. Keskööks jõudis ta otsusele: ta ostab Svarthöjdeni nime kandva maamaja. Ehkki kell oli palju, helistas ta oma tütrele Lindale, kes elas Malmösse viiva tee lähedale rajatud uuselurajoonis. Tütar ei maganud veel.

„Tule siia,” ütles elevil Wallander. „Mul on uudiseid.”

„Nüüd öösel või?”

„Ma tean, et sul on homme vaba päev.”

Wallanderile tuli üllatusena jutt, mida Linda mõni aasta tagasi Mossby rannal jalutades rääkis – et ta on otsustanud isa jälgedes käia. Wallander mõistis kiiresti, et tütre otsus tegi talle rõõmu. Mingil kombel oleks tütar andnud nagu uue mõtte kõigile tema politseinikuna töötatud aastatele. Pärast politseikooli lõpetamist tuli Linda Ystadi tööle. Esimesed kuud elas ta kodus, Mariagatanil. See polnud väga hea variant, sest Wallander oli nagu vana koer, kes on harjunud istuma seal, kus ise tahab, ja peale selle oli tal raske suhtuda tütresse kui täiskasvanusse. Nende omavahelised suhted päästis see, kui Linda kolis omaette korterisse.

Sel õhtul rääkis Wallander Lindale oma kavatsusest. Järgmisel päeval tuli tütar temaga maale kaasa ja ütles kohe, et just see maja tuleks osta. Mitte mõni teine, vaid just see, tee lõpus olev ja merevaatega nõlvakul paiknev maja.

„Vanaisa tuleb sind kummitama,” ütles Linda. „Aga karta pole vaja. Ta on rohkem nagu kaitseingel.”

See oli tähtis ja õnnelik hetk Wallanderi elus, kui ta ostulepingule alla kirjutas ja suure võtmekimbu pihku sai. Esimesel novembril, pärast kahe toa ülevärvimist, kuid loobudes uue pliidi ostmisest, kolis ta sisse. Ta lahkus Mariagatanilt ega kahelnud hetkegi, kas ikka toimib õigesti. Esimesel uues majas veedetud päeval puhus kagust tormituul.

Juba esimesel õhtul läks tormi tõttu elekter ära. Järsku istus Wallander oma uues kodus pilkases pimeduses. Laetalad nagisesid ja ta märkas äkki, et ühe koha pealt laseb katus läbi. Aga ta ei kahetsenud midagi. Siin hakkab ta elama.

Õues oli koerakuut. Juba lapsena oli Wallander koerast unistanud. Kolmeteistkümneseks saades oli ta lootuse kaotanud, kuid siis kinkisid vanemad talle koera. Ta armastas seda looma üle kõige. Tagantjärele mõtles ta, et see koer – Saga – oli talle õpetanud, mis armastus õieti on. Kui Saga oli kolmeaastane, jäi ta veoauto alla. Wallander polnud veel kunagi varem oma elus niisugust leina ja šokki kogenud. Ta mäletas nüüdki neid kaootilisi tundeid, ehkki sündmusest oli juba üle neljakümne aasta möödas. Surm rabab alati, mõtles ta. Selle rusikas on tugev ja halastamatu.

Kaks nädalat hiljem võttis ta omale koera, musta labradorikutsika. See polnud päris puhtatõuline, kuid omanik kiitis teda sellest hoolimata kui suurepärast kutsikat. Wallander oli juba varem otsustanud, et paneb koerale nimeks Jussi, Rootsi suure tenori ja Wallanderi ühe suurima iidoli järgi.

Detsembri alguses kutsus ta kolleegid soolaleivapeole. Ka sel õhtul läks vool ära, aga nüüd oli ta selleks valmistunud, tal olid olemas küünlad ja isalt päritud kaks vana petrooleumilampi. Vähem kui tunni pärast tuli vool tagasi. Õhtu kujunes selliseks, et Wallanderi meelest oli see igati meenutamist väärt. Veel pole ta oma elu muutmiseks liiga vana. Veel on tal olemas sõbrad, mitte ainult kolleegid, kes tulevad kohale kaheldava väärtusega kohusetundest ajendatuna.

Öösel hilja, kui viimasedki külalised olid ära sõitnud, läks Wallander Jussiga jalutama. Tal oli taskulamp käes, et pimedas mitte komistada. Ta polnud kaine ja suviti rapsist kollendavate põldude ümber oli palju kraave. Ta lasi Jussi vabaks ja koer kadus pimedusse. Taevas oli külm ja selge, tuul vaibunud. Kaugel silmapiiril võis aimata laeva tulesid. Siia olen ma nüüd jõudnud, mõtles ta. Ma julgesin elus pöörde teha, võtsin koguni koera. Küsimus on nüüd ainult selles, kuhu ma siit punktist edasi liigun?

Jussi ilmus pimedusest hääletu varjuna uuesti välja. Kuid ka koeral polnud vastust Wallanderi ööpimedusse suunatud küsimusele.

Peaaegu neli aastat hiljem, 2007. aasta alguses, nägi Wallander unes sama silmapilku, ööd pärast tema uues majas toimunud pidu. Küsimus on endiselt vastuseta, mõtles ta ärgates. Neli aastat on möödas ja ma ei tea ikka veel, kuhu ma lähen.

Oli teisipäev pärast kolmekuningapäeva. Öösel oli lumetorm üle Lõuna-Skåne Läänemere suunas liikunud. Sissesõidutee oli kinni tuisanud. Juba pärast kella kuut hommikul oli Wallander väljas lund rookimas, Jussi ajas aga valge lumega kaetud põllu veeres innukalt jänesejälgi. Wallander pidi hommikul esimese asjana minema arsti juurde, kes tema veresuhkrut jälgis. Nüüd oli tema suhkurtõve avastamisest möödas juba kümme aastat. Algul suutis ta oma suhkrunäidu teistsuguse toitumise, liikumise ja tablettidega mõistlikul tasemel hoida. Kuid viimase paari aasta jooksul oli ta pidanud end iga päev ka süstima. Pärast arsti juures käimist kavatses Wallander jätkata uurimist, mis oli juba detsembri algusest saadik võtnud kogu ta aja. Röövlid olid kaunikesti eaka relvamüüja ja tema abikaasa rängalt läbi peksnud ning saanud enda valdusesse palju relvi. Mees oli ikka veel kunstlikus koomas ja tema seisund oli eluohtlik. Naine oli toibunud, kuid ta jäi ühest silmast pimedaks ja tal oli koljuluu murd. Kui Wallander ühena esimestest kuriteopaigale jõudis – see oli suure aiaga ilus maja, Ystadist umbes kümme kilomeetrit põhja pool –, rabas teda metsik jõhkrus, mille ohvriks vanapaar oli langenud. Nad olid teadvusetuks pekstud, nööriga kinni seotud ja surema jäetud.

Olof Hansson pidas oma relvaäri samas majas. Ta oli selle üle võtnud oma isalt. Abikaasa Hannaga olid nad spetsialiseerunud revolvritele ja püstolitele, sageli oli tegemist haruldaste kollektsioneerimisobjektidega. Röövlid olid hästi ette valmistunud. Wallander, prokurör Erik Petrén ja teised uurimisrühma liikmed olid valvekaamerate lindistused läbi vaadanud. Nende arvestuse järgi oli tegemist viie maskeeritud kurjategijaga. Üks kaamera oli jäädvustanud hetke, mil Olof Hanssonit kaikaga kuklasse löödi. Ruumis oli kuulda summutatud oiet.

Wallander mõtles ühe teise eaka paari peale, kes ligi kakskümmend aastat tagasi Lenarpis tapeti. Wallanderi isiklikus töökalendris oli see uurimine üks intensiivsemaid, mille eest ta oma Ystadis töötatud aastate jooksul vastutas. Kaks varjupaika taotlevat põgenikku olid abielupaari rünnanud pärast seda, kui nägid, kuidas vana talunik pangaautomaadist suure summa raha välja võttis. Tundus, nagu korduks vana lugu kogu oma koleduses nüüd uuesti. Ammune juhtum segunes sellega, mille kallal ta praegu töötas. Sama elajalik julmus, jõhkrus, mis kohutas teda täpselt sama palju kui toona.

Umbes kuu aega olid nad töötanud kurjategijate kinnivõtmise nimel. Esimestel nädalatel polnud ühtegi kindlat jälge ega suunda. See, et kõik oli väga täpselt ette kavandatud, oli Wallanderi jaoks tegelikult omamoodi jälg. Kurjategijaid tuleks tõenäoliselt otsida kriminaalse taustaga isikute hulgast. Ühe korra käis Wallander Hässleholmis. Seal rääkis ta Rune Berglundi nimelise mehega. Nad kohtusid õhtuhämaruses linna staadioni lähedal. Berglund oli kunagi toime pannud röövi, samuti oli ta kahel korral süüdi mõistetud raskete kehavigastuste tekitamise eest. Siis pöördus ta järsku Jumala poole ja kõigi hämmastuseks tundus, et ta on kuritegevusega lõpparve teinud. Ehkki Berglund oli nüüd meelt parandanud, oli tal allilmas lai suhtlusvõrk. Üks Malmö kriminaalpolitseinik oli teda kunagi Wallanderile informaatoriks „laenanud”. Pärast seda oli Wallander infot vajades aeg-ajalt ise Berglundi poole pöördunud. Hind oli alati üks: kaks sajalist kiriku korjanduskarpi. Berglund töötas kella seitsmest neljani rehvifirmas ja veetis kogu ülejäänud aja vabakirikus, kus ta oli Jeesuse leidnud. Või oli see äkki vastupidi, et Jeesus oli tema leidnud? Wallanderil ei tekkinud iial kahtlustki, et tema sajalised ei jõua sinna, kuhu need on mõeldud.

Berglund isegi ei üllatunud, kui Wallander oma loo ära rääkis, relvaröövist Ystadi lähedal oli ajakirjanduses palju kirjutatud. Berglundi arvates võis olla tegemist välismaise tellimustööga. Ehkki Olof Hanssoni majas oli põhjalik turvasüsteem, oli see muu Euroopaga võrreldes tühiasi. Seega võis piisavalt nutikatel relvavarastel olla lihtsam valida mõne välismaise objekti asemel Hanssoni maja. Ta lubas maad kuulata. Berglund helistaski Wallanderile päev enne jõululaupäeva ja ütles, et tegu võis olla rootslaste ja palgatud poolakate ühistööga.

Jõululaupäeval Olof Hansson suri. Nüüd oli tegemist mõrvaga, see oli jõhkrast röövist ja kehavigastuste tekitamisest samm edasi. Põhiliselt tegelesid uurimisega kaks naispolitseinikku, Ann-Louise Edenman, kes oli tulnud Lundist, ja Kristina Magnusson, kes oli samuti nagu Wallandergi Malmöst Ystadi kolinud. Ilma et seda oleks keegi selgesõnaliselt otsustanud, juhtis uurimist Wallander. Aeg-ajalt meenus talle, kuidas olid asjad siis, kui tema otseseks ülemuseks oli kogenud komissar Rydberg. Siis, kui ta äsja Ystadi üle oli tulnud. Hiljem haigestus Rydberg vähki ja suri. Wallander tundis temast kõikide nende aastate jooksul puudust, oli perioode, mil ta mõtles Rydbergi peale peaaegu iga päev. Veel nüüdki käis Wallander vahel hauale lilli viimas, kui tal oli käsil mõni eriti raske juurdlus. Lihtsa hauakivi ees seistes küsis Wallander endalt, mida Rydberg oleks teinud. Ja mõnikord mõtles ta, kas Edenman või Magnusson küsivad endalt kunagi tulevikus, mida Wallander nende olukorras teeks.

Ta ei teadnud seda. Ja vaevalt, et ta olekski tahtnud teada.

12. jaanuaril muutus kogu Wallanderi elu. Kõigepealt saavutasid nad uurimises läbimurde. Kristina Magnusson tormas kabinetti, kui Wallander luges parajasti riigi keskkriminaalpolitseist saadetud ettekandeid relvaröövide kohta. Wallander nägi naise näost, et midagi on juhtunud. Situatsioon oli talle vägagi tuttav. Veel praegugi juhtus, et ta ise tormas tähtsate uudistega oma kolleegide juurde.

„Hanna Hansson hakkas rääkima,” ütles Kristina Magnusson. „Ta mälu on taastuma hakanud.”

„Mis ta räägib?”

„Ta tundis vähemalt kaks meest ära.”

„Nad olid ju maskeeritud?”

„Ta ütleb, et tundis hääled ära. Mehed olid varem relvapoes käinud.”

„Ilma maskideta?”

Kristina Magnusson noogutas. Wallander taipas otsekohe, mida see võib tähendada.

„Siis on nad järelikult valvekaamerate vanadel salvestustel jäädvustatud?”

„Võimalik.”

Wallander vaagis äsja kuuldud informatsiooni.

„Oled sa kindel, et ta ei eksi?”

„Jäi mulje, et ta mõistus on selge. Ta oli kindel.”

„Kas ta teab, et tema mees on surnud?”

„Ei tea. Nende tütred on haiglas, aga arstid palusid neil isa surmast emale mitte rääkida.”

Wallander vangutas kahtlevalt pead.

„Kui tal on pea selge, nagu sa ütled, siis ta juba teab. Ta näeb seda oma tütarde silmist.”

„Nii et sinu meelest võime seda talle samahästi ka öelda?”

Wallander tõusis püsti.

„Ma mõtlen ainult seda, et me ei peaks end petma. Ta mõistab, et mees on surnud. Kui kaua nad abielus olid? Nelikümmend seitse aastat? Kutsume kõik kokku, kes majas on, ja hakkame kaamerate salvestusi läbi vaatama.”

Kui Wallander Kristina Magnussoni kannul, keda talle salaja selja tagant vaadata meeldis, koridori läks, hakkas telefon tema kabinetis helisema. Ta kõhkles, kas peaks vastama, kuid pööras siis ringi ja läks tagasi. Helistajaks oli Linda. Pärast ebatavaliselt töörohket uusaastaööd, mil Ystadis toimus palju peretülisid ja kaklusi, olid tal mõned vabad päevad.

„Kas sul on aega?”

„Tegelikult ei ole. Me saame võib-olla paari relvaröövlit tuvastama hakata.”

„Peaksime kokku saama.”

Wallander kuulis pinget tütre hääles. Ta muutus murelikuks nagu alati, kui arvas, et Lindaga on midagi juhtunud.

„Kas sul on tõsine jutt?”

„Üldsegi mitte.”

„Me võime kohtuda kell üks.”

„Mossby rannas?”

Wallander arvas, et Linda teeb nalja.

„Kas võtan ujumispüksid ka kaasa?”

„Ma mõtlen seda tõsiselt. Mossby rand. Ujuma ei minda.”

„Mis me seal külma ja tuule käes teeme?”

„Ma olen kell üks seal. Ja sina ka.”

Linda pani toru hargile, enne kui ta jõudis veel midagi küsida. Mida tütar tahab? Wallander jäi seisma ja otsis vastust, kuid ei leidnud seda. Siis läks ta nõupidamisruumi, kus oli nende kõige parem televiisor, ja nad vaatasid kaks tundi Hanssoni turvakaamera filme läbi. Kui kell hakkas pool üks saama, olid neil pooled filmid ikka veel vaatamata. Wallander tõusis püsti ja ütles, et nad jätkavad pärast kella kahte. Martinsson, kellega Wallander oli Ystadis kõige kauem koos töötanud, vaatas teda imestunult.

„Kas me teeme pausi? Poole pealt? Sa pole ju kunagi kindlal ajal lõunat söönud!”

„Ma ei lähe sööma. Mul on üks teine kohtumine.”

Ta lahkus ruumist ja mõtles, et oli asjatult teravalt vastanud. Nad polnud Martinssoniga üksnes kolleegid, nad olid ka sõbrad. Kui Wallanderi majas Löderupi lähedal peeti soolaleivapidu, siis oli loomulikult Martinsson see, kes pidas tema, koera ja maja auks kõne. Me oleme nagu vana torssis abielupaar, mõtles ta politseimajast välja minnes. Vanapaar, kes nägeleb põhiliselt selleks, et ennast vormis hoida.

Ta läks oma Peugeot’ juurde, millega ta viimased neli aastat oli sõitnud, ja võttis paigalt. Kui palju kordi olen ma seda teed sõitnud? Punase tule all oodates meenus talle isa kunagine jutt ühest tädipojast, keda Wallander polnud kunagi näinud. Tädipoeg oli Stockholmi saarestikus praamijuht, ülesõit ühelt saarelt teisele oli lühike ja võttis ainult viis minutit, aastast aastasse muudkui üks ja sama. Ühel päeval viskas tal üle. Praam oli autosid täis, oli oktoobrikuu hiline pärastlõuna. Ta keeras järsku rooli ja hakkas avamere poole tüürima. Hiljem ütles ta, et paagid olid diislit täis, nii et ta oleks selle kütusega jõudnud Baltikumini välja. Aga see oli ka kõik, mis ta rääkis, kui ärritunud autojuhid ja kohale tõtanud piirivalve praami kursi jälle õigeks seadsid. Ta ei seletanud oma tegu mitte millegagi.

Wallander mõtles, et mingil kummalisel kombel saab ta mehest aru.

Üksikud pilved kihutasid üle taeva, kui ta lääne suunas mere poole sõitis. Autoaknast nägi ta silmapiiril kuhjuvaid tormipilvi. Hommikul oli raadios öeldud, et õhtul võib hakata jälle lund sadama. Enne Marsvinsholmi teeotsa sõitis temast mööda mootorratas. Juht lehvitas ja Wallander mõtles, et see on tema üks suuremaid hirme: ühel päeval satub Linda oma mootorrattaga õnnetusse. Ta oli olnud õndsas teadmatuses, kuni Linda mõni aasta varem oma uue, kroomist läikiva Harley-Davidsoniga ta õuele keeras. Kui tütar kiivri peast ära võttis, küsis Wallander, kas ta on hulluks läinud.

„Sa ei tea kõiki mu unistusi,” oli tütar õnnelikult naeratades vastanud. „Täpselt samuti ei tea mina kõike, millest sina unistad.”

„Igal juhul mitte mootorrattast!”

„Kahju. Me oleksime saanud koos sõitmas käia.”

Ta läks oma anumisega koguni nii kaugele, et lubas tütrele auto osta ja isegi bensiini kinni maksta, kui tütar vaid mootorrattast loobub. Aga Linda keeldus ja ta teadis tegelikult juba algusest peale, et lahing on kaotatud. Linda oli pärinud tema jonnakuse, millega iganes ta ka meelitaks, ei õnnestu tal rattast lahti saada.

Kui ta Mossby ranna tühjale ja kõledale parkimisplatsile keeras, oli Linda kiivri juba peast võtnud ja seisis luite otsas, juuksed tuules lehvimas. Wallander jättis mootori seisma, istus autos ja vaatas teda, tütrel oli seljas tume nahkkostüüm ja jalas kallid saapad, mis olid tehtud ühes California vabrikus eritellimusel ja läksid maksma peaaegu terve kuupalga. Kunagi istus ta mul süles ja ma olin tema jaoks kõige suurem kangelane, mõtles Wallander. Nüüd on ta kolmkümmend kuus aastat vana, politseinik nagu minagi, tal on terane mõistus ja lai naeratus. Mida muud mul veel tahta?

Ta läks välja tuule kätte ja sumpas läbi pehme liiva vaevaliselt tütre kõrvale. Linda naeratas talle.

„Siin see juhtus. Kas mäletad?”

„Sa ütlesid mulle, et tahad politseinikuks saada. Siin.”

„Ma mõtlen midagi muud.”

Wallander taipas järsku, millele Linda vihjab.

„Siia triivis kummipaat nende kahe surnud mehega,” ütles ta. „Nii palju aastaid tagasi, et ma ei mäletagi enam, millal see oli. Võib öelda, et see toimus ühes teises maailmas.”

„Räägi mulle sellest maailmast.”

„Sa ei kutsunud mind ju ometi sellepärast siia?”

„Räägi ikkagi!”

Wallander viipas käega mere poole.

„Teisel pool merd olevate maade kohta ei teadnud me eriti palju. Küllap tegime mõnikord näo, nagu poleks neid olemaski. Oma lähimatest naabritest, Balti riikidest, olime me ära lõigatud. Ja nemad meist. Ühel päeval triivis siia kummipaat ja uurimine viis mind Lätti, Riiga. Käisin teisel pool raudset eesriiet, mida enam olemas ei ole. Maailm oli tookord teistsugune. Mitte parem ega halvem, lihtsalt teistsugune.”

„Ma saan lapse,” ütles Linda. „Ma olen rase.”

Wallander hoidis hinge kinni, nagu poleks ta öeldust aru saanud.

Siis jäi ta vahtima tütre musta nahkkostüümi alla varjatud kõhtu. Linda pahvatas naerma.

„Näha pole loomulikult veel midagi, mul on alles teine kuu!”

Hiljem mäletas Wallander Lindaga kohtumise ja suure uudise teatavakstegemise iga üksikasja. Nad kõndisid vastutuult ja pead õlgade vahele tõmmates alla randa. Tema küsis ja tütar vastas. Kui ta tunniajalise hilinemisega politseimajja tagasi jõudis, oli ta uurimise, mille eest ta vastutas, peaaegu unustanud.

Veidi enne kella viit, enne kui uuesti lund hakkas sadama, õnnestus neil leida kahe mehe pildid, kes tõenäoliselt olid relvaröövi ja jõhkra mõrvaga seotud. Wallander võttis kokku selle, mida kõik tundsid – nüüd olid nad lahendusele suure sammu lähemale astunud.

Kui koosolek oli läbi ja kõik oma pabereid ning kaustu kokku korjasid, tundis Wallander peaaegu vastupandamatut soovi rääkida teistelegi oma ootamatult suurest rõõmust.

Aga loomulikult ei öelnud ta midagi.

See polnud lihtsalt tema loomuses. Nii lähedale ta kolleege endale ei lasknud, mitte kunagi.